Pronksmässu järelmõtteid

UDO KNAPS,      16. mai 2007


Pealinnas Pärnu maanteel vandaalitsenute tegelikuks „ämmaemandaks" polnud peaminister Andrus Ansip, vaid too niiditõmbaja, kes saatis 9. mail 2006 Pronkssõduri juurde laarlaste „tankisti" sinimustvalge ja venelasi solvava loosungiga. Seda tõlgendati Eesti lipu rüvetamisena – põhjus ja tagajärg aeti segamini. Sellest sündmusest sai pronksimässu avapauk ja Pronkssõduri rakendamine valimisvankri ette. Järgnev oli vaid ajastamise küsimus, kõik eskaleerus ahelreaktsioonina. Ansipi süüks jääb vaid see, et ta nõustus laarlaste aktsiooni lõpuni kaasa mängima.

Tõnismäel tegutsemise kava muudeti teadlikult aina rohkem vene kogukonnale kahtlusi tekitavaks, solvavaks ja ärritavaks eriti pärast seda, kui laarlaste suureks rõõmuks sadas Toompealt alllinna Edgar Savisaar. Nüüd ja kohe; mida halvem, seda parem; kaks ühe hoobiga – kõik Savisaare süüks!

Kas siis oleks Savisaarega rahule jäädud, kui ta läinuks oma 16-17aastastele „valijatele", kes olevat pisut kontrolli alt väljunud, Pärnu maanteele vastu ja aidanuks Lebedevil purukslöödud akna all lõngakerasid kokku korjata?

Tegelikult kaks tundi politseikontroll puudus – Pärnu maantee 99 kauplust ja asutust toodi teadlikult Pronkssõdurile ohvriks. Jääb ainult oletada, et seda tehti sihilikult süü Savisaare kraesse ajamiseks. Sest mida halvem, seda parem.

See on keskaegne nõiajaht, mis nüüd toimub. Venekeelses foorumis ütles lugupeetud David Vseviov, et on hämmastunud, kui Teise maailmasõja ohvrite ja langenute mälestuspäeval polnud Postimehel esiküljele midagi päevakohasemat panna, kui sõnum, et Savisaar vist kohtus duumaliikmetega. Aga seda tehti toonis ja vormis, nagu oleks see keelatud tegevus või nagu kohtunuks Savisaar Bin Ladeni endaga. Kui demokraatlikus riigis nõutakse ühe seltskonna poliitilise prohmaka vastuvaidlematut heakskiitmist kõigi poolt, siis hakkab see küll juba diktatuuriga sarnanema.

Pronksmässu ööd sai selleks korraks mööda. Jääme lootma, et need kunagi enam ei kordu. Nüüd on võimalik rahulikumalt analüüsida, kes midagi tegi või tegemata jättis, kes õigesti ja kes valesti tegutses, kuipalju on süüdi peaminister, valitsus, president, parlament, linnapea või Mart Laar.

Võib öelda ka nii, et Andrus Ansip on Mart Laari valitsuskoalitsiooni peaminister. Aga veel sedagi, et Laar lõhestas Eesti esimeseks ja teiseks Eestiks, Ansip omakorda eestlaste ja venelaste Eestiks.

15. mail 1991 päästis Savisaar Eesti intrite käest ja sama aasta 20. augustil ajas Pihkva tanketid teletorni juurest minema. Mis on Laaril ja Ansipil sellele vastu pakkuda?

Pole välistatud, et Laar igatseb topeltvõitu. Esiteks, kaotatud „gigantide matshi" revanshiks nullida Savisaar kui suurim ohuallikas. Teiseks, kuna Ansipi ämbrisseastumised tulevad Laarile vaid kasuks (mida rohkem, seda parem), siis ei pruugi mägede taga olla Laari kolmas, aupaistega tagasitulek.

Nii või teisiti, aga ilma vene rahvusvähemusega võrdväärselt leppimata ei ole võimalik meil edasi minna. Nüüd tuleb mõelda, kuidas Kaitseväekalmistul üksikult seisev kurb sõdur kujundada esinduslikumaks ansambliks. Kuna sinna on maetud erinevatel aegadel ja erinevatel vaenupooltel hukkunud sõjamehi, peab Pronkssõdurist saama leppimist tähistav mälestusansambel, kuhu tulevad ka erinevatel pooltel sõdinute mälestajad. Küllap müüritiski tuleb uuesti ehitada, iseasi, kas just endisel kujul. Võib-olla sobiksid Pronkssõduri kõrvale leinav Ema ning luterlik ja õigeusu rist või veel midagi? Ansambel võiks tulla sama esinduslik nagu seda on Riia Vennaskalmistu.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)