Poliitilise politsei jõudemonstratsioon

See, et elame veel 21. sajandil banaanivabariigis, kus poliitilise mõjutamise vahendiks on politsei, pole suur saladus. Seda, et aktsioonid sagenevad valimiste eel, on ka raske varjata. Kummatigi teeb politsei oma tööd ja peab lähtuma mitte “ülevalt” tulnud korraldustest, vaid faktidest. Kui see õnnestub, siis valigu, milline ajastus tahes. Kui aga rutaka töö tagajärjeks on vaid mainekahjustus, teatud poliitiliste kujude väljalöömine mängust, siis ei tohiks ühiskond seda niisama taltsalt jälgida.

Muide, jalgpallisõpradele on tuntud Eesti koondise peamine taktika, millega meist eeldatavalt tugevamaid vastasmeeskondi lüüa üritatakse. See on nn olukorra likvideerimise taktika. Sageli aitab meeleheitlik jalahoop pallile suvalises suunas kaasa mänguaja venimisele ilma seisu tegemata. Sarnast taktikat on märgata ka meie riigi järelevalveteenistuste töös omavalitsuste kallal.

Olen raudselt seda meelt, et igasuguse korruptsiooniga tuleb võidelda halastamatult. Kuid ma pole nõus, et seda tööd teevad inimesed, kelle lähtekohaks on isiklik haiglane veendumus, et kõik poliitikud on sead ja korruptandid ning et nende rivist välja löömiseks piisab vaid korraks paarist tugevamast löögist allapoole vööd.

Prokurör Jüri Pikma meelelaad ja tegevused küll muudeks mõteteks alust ei anna. Pärnus andis ta politseile korralduse viia minema nii linnapea kui ka abilinnapea kabinetist kõik paberid ja arvutid, et tõestada oma lugupidamatust võimulolevate poliitikute suhtes.

Kust tuli aga initsiatiiv? Olen kindel, et see pidi olema kellegi pahatahtlik anonüümne vihje, sest mingi muu uurimistegevusega oleks vaevalt suudetud tuvastada, et Pärnu linnavalitsuses läbi viidud hange oli küll seaduslik ega kahjustanud kellegi huve, kuid oleks seda siiski võinud teha.

Veelgi enam, prokuratuur ei suuda vastata küsimusele, mil moel oleksin mina võinud hankemenetlust mõjutada ja kellelegi soodustingimusi luua. Sealt kõlab vastu  vaid vaikus. Minule, kes ma hankeprotsessis sugugi esimest viiulit ei mänginud, tundub selline süüdistus kui anekdoot.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Enam kui kuu aega väldanud dokumentides tuhnimine ning iga arve ja tšeki kontrollimine, lisaks küsitlused kauplustes, kus Mart ja Hilvi Viisitamm on erineval perioodil sisseoste teinud, ei andnud prokuratuurile kätte samuti mingeid uusi niite.

Tagatipuks teatas seesama Pikma, et protsessi pole mõtet võrrelda kunagise Tallinna abilinnapea Panovi kaasusega, kel tööl käed alusetult raudu pandi. Pikma nimelt “mäletas” 150 000 televaataja ees, et Panovi kuritegu lihtsalt aegus. Tegelikult mõisteti Panov õigeks. Kuigi lugupeetud prokurör valeinfo vahendamise eest oleks peaaegu töökoha kaotanud ja asus paari päeva pärast oma eksimust jõuliselt vabandustega kompenseerima, on siiski kõik tema enda osas selge. See inimene eeldab juba eos, et iga poliitik on korruptant. Ja kui poliitik õigeks mõistetakse, ei suuda prokurör seda uskuda. Kuid kas selline prokurör sobib läbi viima sõltumatut uurimist?

Asi pole aga ühes või teises poliitikus. Mängus on kogu riigi demokraatia areng. Mis saab, kui protsessid venivad? Mis saab, kui taaskord seatakse õiglus ühes või teises viimati avalikustatud kahtlustuses majja alles aastate pärast? Mis siis, kui jõulised demonstratiivsed aktsioonid muutuvad meie poliitika igapäevaseks osaks? Mis siis, kui suurelt alustatud rünnakud Villu Reiljani või kellegi teise vastu lõpevad sellega, et mingi formaalse pisieksimuse eest püütakse teha 500 krooni trahvi või jäävad süüdistused sootuks tõestamata!?

Kurb. See kõik näitab vaid, et prokuratuur on mõjutatav, erapoolik ja ka ebaprofessionaalne. Jah, see mõjutab poliitikuid ja parteisid, kuid ennekõike pannakse toime rünnak inimeste vastu. Nii nende vastu, kelle mainet teadlikult kahjustatakse, kui ka kõigi selle riigi kodanike vastu.

Et Eesti jääks oma kodanike silmis õigusriigiks, tuleb veel palju vaeva näha. Tuleb õppida kõigist lugu pidama – õiguskaitseorganitel ka poliitikutest. Tahaksin väga loota, et meie riigis asjad siiski nii hullud pole. Tahaksin loota, et prokuratuur suudab otsuseid ka põhjendada ning iga väite loogilisust ei pea hakkama kohus kontrollima. Tahaksin väga loota, et kehvasti ette valmistatud jõudemonstratsioonid anonüümsete vihjete põhjal asenduvad tegelike korruptantide oskusliku tabamisega.

KESKMÕTE

Prokurör Pikma osas on kõik selge – see inimene eeldab juba eos, et iga poliitik on korruptant.

MART VIISITAMM, Pärnu linnapea

Jaga |