Setumaa, setud ja võro keel

ELMAR HOOP,      20. juuli 2005


Viimasel ajal on palju juttu olnud Setomaast ja setudest. Minu teada ei ole Setomaa kohta usutavat monograafiat keegi kirjutanud – jäädud on arvamuste tasemele.

Kaldun arvama, et 87 aastat tagasi Setomaad maakaardile märgitud ei olnud. Liivlaste ja slaavlaste vaheline piir kulges Vastseliina ordulossi lähedal. Nagu ikka piirialal, elas seal regioonis segunenud etniline rahvusrühm, kus esines venepärast nii religioonis kui külakultuuris.
1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga sai Eesti suure osa Vene alasid. Petseri maakonna suurus oli 1582 km2. 1934. aastal elas Petserimaal üle 60 000 elaniku, neist 60% venelasi ja 22% setusid (segaabielud). Kuna Petserimaa oli väga kiiresti arenev piirkond, asus sinna elama palju eestlasi. Lühikese ajaga suudeti valdadesse ehitada eestikeelsed koolid. Keskhariduse võis saada Petseri Ühisgümnaasiumist, mis oli ehitatud 1927. aastal. Tegutses luterlik Eesti Peetri kirik. Edukalt teenindas elanikkonda Petseri Ühispank.

Kes on setu?
Sellele küsimusele argumenteeritud vastust ei ole. Teada on, et suurel osal petserimaalastest ei olnud perekonnanime. Kasutati vähemalt kolme isanime kombinatsiooni nagu Mihhail-Ivani-Paul või Ivvo-Petrovi-Vasja. Ka eestlastel on olnud kasutusel nimekombinatsioonid Pakri-Hans-Jüri või Juha-Jüri-Joss.
Segaabielus olijail ei olnud rahvus määratletud. Legendihõnguline on pärimus, et kui 1920. aasta alguses hakati arvele võtma Petserimaa elanikkonda, ütelnud segaabielus olijad: Ja ne se, ne to. Poluvernikuid hakatudki kutsuma setudeks. Hiljem sai setu petserimaalase sõimunimeks. Kiiresti arenev Petserimaa sundis poluvernikuid integreeruma Eesti ühiskonda. Algas kampaania perekonnanimede eestistamisele. Olen kuulnud lugu, et nimemuutmiselt koju saabunu teatas uhkustundega: „Mina ei olep inämp Ziganov, mina olep nüüt Lehtmets."
Paljud petserimaalased võtsid uueks nimeks liitnime: Linnupuu, Saviorg, Haabsaar, Lillemaa, Palosälg, Kaldamäe. Olnud ka neid eestlasi, kes soovitanud ilusa eesti nime nagu Toots Kiirele – teatud tasu eest.

Võrumaad taheti liita Setumaaga
47 aastat olid setud rahul nõukogude korraga. Petseri ja Pihkva turg andis hea võimaluse äri ajada. 1987. aastal, kui Eestis hoogustus iseseisvusvõitlus, loodi Seto Selts, kes hakkas võitlema annekteeritud Setomaa tagastamise nimel. Maha mängiti Seto Kuningriigi loomine, hoogustus setu omapärase rahvakultuuri esiletõstmine. Kuna vähe oli lootust terve Petserimaa tagasisaamiseks, seati sihid Võrumaa poole, moodustamaks Suur-Setumaad.
10 aastat tagasi loodud Võru Instituut saadi oma mõju alla setudest „teadustöötajate" tõttu ning ühiselt hakati liitma Võrumaad Setumaa külge. Kuna Võrumaa eri piirkondade murrakutel ja setu murdekeelel on väga suur erinevus, siis töötasid Võru Instituudi „keeletargad" välja nii-öelda kagueesti keele. Alustati A-st – aabitsast. Uut keelt surutakse koolide õppeprogrammi, küsimata lastevanematelt selleks nõusolekut.
Kuna taasiseseisvunud Eesti valitsus on huvitatud rahvuskultuuri säilimisest, siis rahastatakse Võru Instituuti kopsaka summaga riigieelarvest. Seal töötavad inimesed, kellel ei ole võru murdekeelest sooja ega külma ega ka selget arusaamist Võrumaa keelekasutusest.
Võru Instituudi suurprojektiks peetakse ajalehe Uma Leht väljaandmist. Mõni aasta tagasi küsis Võrumaa Teataja: „Kas Võrumaa Teataja tellija soovib Uma Lehte oma postkasti?" Olin Võrumaa Teataja toimetuses, kui küsitlustulemused saabusid. Ainult üks tellija soovis Uma Lehte.
Kui võrrelda Võrumaa Uma Lehe ja Põlvamaa Setomaa kirjastiili, siis peaks need küll ära vahetama – Setomaa saama Võrumaa leheks ja Uma Leht jääks setudele.

Võru keelt kui niisugust ei ole olemas
Võrumaa eri piirkondades kasutatakse murdeid, mis oluliselt erinevad üksteisest. Rääkida võru keelest kui piirkonnale ühisest keelest saaks siis, kui oleks kokkulepe kindlate sõnade ja keelevormide osas. See tähendaks aga uue keele loomist, nagu Põhja-Eesti murretest loodi omal ajal tänane keel.
Praegu sellist kokkulepet ei ole ja igas Võrumaa maanurgas räägitakse oma murrakut. Võru Instituudi pakutav võru keel, eriti selle sõnalõpud, on sarnane setu murdega, kuid seda ei saa ega tohi pidada võru keeleks. Kui koolis õpetatakse võru keele pähe midagi muud, kui isa-ema kodus räägivad, ja kirjutatakse seda tähtedega, mida eesti tähestikuski ei ole, siis võidakse tekitada loodetud kasu asemel hoopis kahju. Keelemurrakud, mis on püsinud kõigi keelamiste kiuste, ei talu mingit võõra hääldamise pealesurumist, mis tegelikult tähendab ju uue keele õppimist.
Usun, et minu järgmise mõttega ühineb palju muhedate Võrumaa keelemurrakute austajaid – lõpetage Võru Instituudis võru keele solkimise rahastamine.
Võru kiilt olõ kõnõlnu umal eloaal ega päiv. 75 aastat tagasi, kui käisin koolis, oli Kampmani eesti keele õpikus mitu võru murdes kirjatükki, kus ei kasutatud ühtegi võõrtähte. Luuletaja Enn Tuuling on loonud palju võrukeelseid luuletusi, samuti ilma võõrtähtedeta. Paul Elken on neid laule viisistanud. Üks neist kõlab nii: „Mul karmanin viil saksa väits (käänispeaga nuga), mis mullõ latsenpõlvõn kinkse esä. Tuu mälestus noist päivist häist, ku ollimi ku kanapoja pesän."
Jätame võru keele võrokestele, ärgem püüdkem seda reformida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)