Rassistid ja reeturid

URMI REINDE,      16. mai 2007


Sünnijärgse tallinlasena ja terve elu kodulinnas elanuna pidin ka mina tütrega mööda tänavat kõndides kuulma vihkavat sisinat: "Fašistki!"

Isiklikus tutvusringkonnas olen korduvalt kuulnud süüdistust: "Reetur! Tule kohe Keskerakonnast ära, kui tahad veel inimene olla!"

Erinevalt riigi ametlikust ideoloogilisest peajoonest asuda paukselt kõigis nii enda ka kui teiste hädades süüdistama Savisaart, tahaksin emana ja naisena ikkagi küsida: mehed, kuhu te riigi viinud olete? Kuidas me siis nüüd edasi elame? Tillukeses Põhja-Euroopa riigikeses, kus niigi väikesearvulisest rahvastikust moodustavad kaks kolmandikku eestlased ja kolmandiku venelased. Kusjuures eestlased jagunevad omavahel veel rassistideks ja reeturiteks.

Aga just niisugused lajatused on kõlanud viimase kolme nädala jooksul siia- ja sinnapoole. Jah, kui täpsustada, siis rohkem oleme kuulnud sõimusõna "fašistid", kuid minu hinnangul on see isegi liiga leebe hinnang eesti rahva suhtumise kohta võõrastesse läbi sajandite. Ega see meie vahkne võõraviha ei ole tekkinud alles nüüd, uuemal ajal, vaid meenutab nõiajahte, libahunte ja varasemaidki võimuvastaseid.

Me, naised, teame, et kui sul jätkus südikust ja ettevõtlikkust näiteks Saaremaale või Hiiumaale mehele minna, ega sind ju aastate pikku omaks ei võetud. Kui üldse. Kuigi sa võisid sünnitada saarlasi või hiidlasi hulgi, ikka jäid pisut halvustavasse seisusesse "ta on ju mandrilt!", ole sa nii integreerunud saarlane või hiidlane kui tahes.
Kitzberg kirjutas "Libahunti" sisse teema, kus isegi armastus oli vale, kuna õige eestlane Margus juhtus kiinduma võõrasse, mustaverd Tiinasse, kelle silmis helkis mäslev hirmutav helk. Sure või oma Mari kõrval välja, aga ta on vähemalt oma!

Üle hulga aja meenusid taas täie teravusega sütitavil silmil läbi viidud komsomolikoosolekud, kus nii mõnedki praegused edukad ja uusrikkad vähegi teistsuguse signaali puhul rajooni- või linnakomiteesse kaebama jooksid, et üks või teine inimene pole õige, pole küllalt "oma", on kahtlane, s.o pole küllalt riigitruu. Nii mõnigi juba toona suht kartmatut sinimustvalgelisust ilmutanud persoon pidi seetõttu hüvasti jätma väärtuslikuma töökohaga, kaotades usalduse kõrgemalt poolt.

Täpselt sama reha otsas tammume praegu. Kui pole küllalt
Reformi-meelne, kui ei andu kinnisilmi Ansipile, kui pole lõpuni valitsuse toetaja, kui ei kiida heaks "mina keelan, käsen, poon ja lasen"-poliitikat, siis oled reetur.

Ega minagi julgeks siin nii avaliku tekstiga vehkida, kui poleks vahepeal mõnda tiiru Eestimaad pidi sõitnud ja kohtunud inimestega, kes siiski suudavad säilitada meie surematu talupojatarkuse ja saavad ka praegu aru, mis siin riigis tegelikult toimub – suurriikide võitlus meie strateegilise territooriumi pärast. Mis muud uut siit oodata oligi! Igatahes kindlasti ei toimu "Püha Ansipi võitlust pronkssõduriga", vaid see vaene portatiivne pronksmehike etendab oma rolli üksnes eeslaval. Kulisside taga käivad hoopis teised stseenid ja niiditõmbajate koosseisu, hulka ega ulatust ei oska need "Ansip või elu!" fanaatilised hüüdjad uneski näha.

Vaatasin võõrsõnade leksikonist meeldetuletuseks järele – seal on sõna rassism vasteks antud "pol., reaktsiooniline teooria rasside ebavõrdsusest", millest omakorda tulenevad rassivaen ja rassitunnused. Ajalugu oskab rassivaenu ja selle tagajärgede kohta tuua hulganisti õudseid näiteid.

Tunnistan ausalt – mina pidasin Eestit targemaks. Ja just sellest usust sunnitud loobumist pean kõige suuremaks kaotuseks aprillimässu tagajärjel. Siit edasi sügavamale ma ei süüviks, sest ajalugu on meie ligi 16-aastases riiginatukeses kogu aeg liiga palju tulevikku seganud.

Minult on küsitud: kas venelased ei saa aru, et ka eestlastel on selles riigis raske olnud jalgu alla saada? Kas venelased ei näe, kui kurb on olnud eestlaste elu? Kas venelased ei austaks meid sellepärast, et oleme olnud 700 aastat pärisorjad, ja nüüd, kui meil lõpuks koidab igal hommikul oma riigi päike, miks nad nüüd veel tulevad meie õue peale kaklema?

Eesti riigi praegune rikkus (niivõrd kuivõrd teda on) on sündinud kõigi siinsete töölkäijate ühistes pingutustes. Nii eestlased kui ka meie teiste rahvuste esindajad on selle riigi maksumaksjad, ja sellistena on meil kõigil õigus nõuda oma valitsuselt ja poliitikutelt kogu selle maa ja rahva teenimist. Õigus esitada nii poliitilisi kui ka majanduslikke nõudmisi ja nõuda nende täitmist.

Aga praegu tahaks vihaga pigem küsida: mille eest meie valitsusele ja parlamendile palka makstakse, kui nad on viinud Eesti kui Euroopa paipoisi Euroopa peksupoisi staatusesse?

KESKMÕTE:
Meil kõigil on õigus poliitikutelt nõuda kogu maa ja rahva teenimist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (99)