Tunnistagem seda, mida oma silmaga näeme

Sellised teemad pole Eesti ühiskonnale hoopiski tundmatud. Kas mäletate kuulsaid telesaateid „Mõtleme veel", kui me istusime telerite ees ja kuulasime otse-eetris tekkinud ideid, märkusi ja ettepanekuid 90-ndate aastate algul pöörase kiirusega arenenud sündmuste kohta?

Aeg alustada poliitilisi diskussioone meie tänase kriisi üle on juba ammu küps. Oleme nende diskussioonidega juba hiljakski jäänud. Sest kui väikeses Eestis, kus töövõimelist elanikkonda on 600 tuhat inimest, on iga kuues või isegi viies töötu (Statistikaameti viimaste andmete järgi on registreeritud ja registreerimata töötute arv juba 127 700), siis on tegemist tragöödiaga. Inimesed ei suuda aastaid tööd leida ega tea, mida teha, millest kinni haarata, et mitte tasakaalu kaotada. Toompea võimukoalitsioon sellest aga kas vaikib või siis vapustab Mart Laar rahvast väitega, et viimase aasta jooksul on IRL loonud 60 tuhat uut töökohta. Kus? Millal? Millises valdkonnas? Millistes regioonides? Vastused puuduvad...

Selle asemel käib kõikjal pidev mäng, millel nimeks „Me läheme üle eurole". Mängu reeglite järgi on igale kaubale pandud hinnasildil hind antud nii kroonides kui ka eurodes. Väga teravmeelselt ütles ühel tänavaküsitlusel  keegi tallinlanna: „Praegu pole minu rahakotis kroone, pärast 1. jaanuari ei hakka seal olema eurosid. Milles on siis vahe?"

Poliitiliste diskussioonide jaoks jätkub teemasid piisavalt. Näiteks uue riigieelarve kokkupanek. Kuidas teha nii, et hundid oleksid söönud ja ka lambad elus? Teiste sõnadega, kuidas hoida eelarvedefitsiit kontrolli all? Kuidas suurendada sissetulekuid, kärpimata vajalikke väljaminekuid? See on valitsuse rist. Seda pole kerge kanda, kui mõelda inimestele ning nende heaolule. Aga, ütleme ausalt, millele siis veel peaks poliitikud mõtlema?

Veel üks diskussiooniteema on parteide reiting, mida regulaarselt ajalehtedes ära tuuakse. Siin on üks äärmiselt huvitav detail: mida halvemini elame, seda suurem on peamise valitsuspartei, s.t Reformierakonna populaarsus! Mis asi see on, kas ühiskondliku teadvuse paradoks või rahva meelsust uurivate firmade manipulatsioonid, kes äärmise peensuseni tunnevad tellijate poliitilisi eelistusi?

Või võtame hindade meeletu kallinemise. Kui täna jokutama jääd, maksad homme sellesama kurgi või tomati eest hulga rohkem. Miks on Poolast või Hispaaniast sissetoodud köögiviljad odavamad kui Eestis kasvatatu? Aga äkki on asi selles, et Poola ja Hispaania riik  aitavad oma talupoegi - doteerivad nende tööd? Miks siis Eesti valitsus ei armasta samamoodi oma farmerit või talupidajat?

Poleks paha diskuteerida ka poliitilise populismi teemal. Sest kuidas meil need asjad käivad? Keskerakonna liider Edgar Savisaar on tembeldatud totaalseks populistiks: kas sa kujutad ette, ta ehitab munitsipaalmaju, loob ajutisi töökohti, aitab pensionäre! Teiste  parteide liidrid seisvat sellest eluproosast kõrgemal. Nad on võimelised vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid: vähendada  palku, tõsta makse. Selle tagajärjel kiidetakse Eestit kõrgetelt Euroopa tribüünidelt distsiplineerituse ja jäikuse eest eurokriteeriumide järgimisel. Meie elanikkonna madal elatustase ju euroametnikke ei huvita.

Aga veel on üks diskussiooniteema: Edgar Savisaare isik.  Miks on Keskerakonna liidrist tehtud poliitika antikangelane, samas on temast antikangelane saanud ka sellesama Postimehe jaoks? Miks Andrus Ansip, punastamata ja häbenemata, alles mõni aeg tagasi antud intervjuus väitis, et ei näe mitte mingit koostöövõimalust Savisaarega, kes esindab vägagi mõjukat valijatehulka Eestis? Kas kodanik Ansip siis üldse neid valijaid ei austa?

On teada, et kuluaarides soovitavad teiste erakondade liikmed keskerakondlastel valida endale uus juht ja siis... Et siis nad lõpetavad intriigitsemise, kivide pildumise keskerakondlaste kapsaaeda, vähe sellest - siis nad hakkavad Keskerakonnaga koostööd tegema. Vaat sellised on poliitilised mängud! Poliitilised ärategemised! Kas pole see siis hea diskussiooniteema? Eriti, kui arvestada, et suurem osa Eesti poliitikuid, olgu siis kogenud või noori poliitikuid, olgu Savisaare mõttekaaslasi või tema oponente, kinnitab ühel häälel, et Savisaar on poliitik Jumala armust.

Mõttevahetused, diskussioonid, vaidlused, oskus kuulata ja kuulda mitte ainult oma mõttekaaslast, vaid ka opositsiooni esindajat. Oh kui väga on meil täna seda vaja!

TATJANA OPJOKINA, Eesti vene ajakirjanik

[esiletõste] Mida halvemini elame, seda suurem on peamise valitsuspartei, Reformierakonna populaarsus!

Jaga |