Kolm Koit Pikaro reeglit

Esiteks, iga info puhul tuleb vaadata, kes on allikas.

Igasugune varasem isiklik eetika-, seaduse- või inimlikkuse rikkumine peab tegema ettevaatlikuks ja tekitama täiendavaid küsimusi. Varasem solvumine ametkonna, üksikisikute või isegi võitluskaaslaste peale paneb esitama huvitavaid, kuid kolmveerandi ulatuses valelikke linnalegende. Eriti ettevaatlik tuleb olla nende suhtes, kelle karjäär on saanud varem tugevasti kannatada.

Teiseks, enda jaoks tuleb selgeks ja kindlaks teha, miks ta seda infot esitab.

Võimalikke variante on palju, kuid põhiliselt on need järgmised: soov veel kord teenida kannuseid, s.t näidata oma lojaalsust; edevus, et näidata oma informeeritust; soov parandada oma varasemaid vigu või isegi süütegusid; isiklik suur tahe halvustada kaasinimest või struktuuri…

Ja alles kolmandaks tuleb kuulata, mida ta esitab.

Iga informatsioon peab olema üle kontrollitud teise allika kaudu. Usutavus ei väljendu mitte üldises ülesehituses, vaid üksikute faktide olemasolul ja võimalusel neid üle kontrollida. Kogu üldsõnalisus – tundmatud ametnikud, „postituvid“, psühholoogiline mõjutamine, varasem kokkupuutumine  samasuguse üksusega,  analoogse info olemasolu ja esitamine ka varem – kõik see on mõeldud vaid lihtsameelsetele.

KOIT PIKARO

Jaga |