Kõrgharidustiitlite uimastavas lummuses

Nende, mõistagi tähtsate teemade kõrval on aga ka teisi, mis võinuksid juba ammu ühiskonnas  tähelepanu äratada. Üks neist on juba  piisavalt kaua kestev kõrgkoolide ja nende allstruktuuride ning neis omistatavate kraadide ümberkorraldamine.

Ülikool on ülim

Alguse sai see varsti pärast Eesti taasiseseisvumist, kui Tartu Ülikooli kõrval võeti nimetus ülikool kasutusele ka Tehnikaülikooli, Põllumajandusülikooli ja Pedagoogikaülikooli  nimes. Seda ümberkorraldust  võib pidada otstarbekaks, sest omas valdkonnas on ju tegu  kõrgeimate õppeasutustega. Paraku järgnes sellele varsti rakenduskõrgkooli tiitli omistamine  varem keskeriõppeasutusteks liigitatud koolidele, mille puhul oli varem käibel ka termin  "tehnikum". See pretensioonikas liigitus lõhnab aga juba ilmselgelt reklaami järele või on tegemist siis katsega nende õppeasutuste mainet kunstlikult kergitada.

Järgmise manöövri võttis ette Pedagoogikaülikooli juhtkond,  kelle ambitsioonide ja lobitöö  tulemusena  võideldi välja  Tallinna Ülikooli nimi. See andis lisaks prestiižikamale nimele ka tagatise, et praegu  ei saa  keegi  näpuga näidates küsida, miks koolitatakse kõikvõimalikke suhtekorraldajaid   jm seesuguseid spetsialiste, kui samal ajal koolides ei jätku mitmete ainete õpetajaid, sh eesti keelt valdavaid õpetajaid vene koolidele.

Järgmine muutmislaine võeti ette pärast seda, kui kõrgkoolidega hakati ühendama varem Teaduste Akadeemiaga seotud teadusliku uurimise instituute. Siis otsustasid  kõrgkooli  allüksustena eksisteerinud teaduskonnad akadeemilisele traditsioonile käega lüüa ja leidsid,  et ka nende  nimetusena kõlaks  instituut uhkemini. Küllap mängis selle juures  rolli seegi, et instituudi direktor  tundus olevat kõrgem tiitel kui teaduskonna dekaan ja tõenäoliselt suurenes sellega ka nende majanduslik autonoomia. Nii ongi nüüdseks vähemasti Tallinna Ülikoolis kõik teaduskonnad instituutideks ümber nimetatud. Selle kohta pole kuulda olnud ka keelekorraldajate seisukohta, kuigi EE andmetel peaks  instituut olema omaette asutus, eelkõige teadusasutus. Kõrgkooli teaduskonnad peaksid aga koondama põhilise tähelepanu õppetööle.

Manipulatsioonid "magistriga"

Veelgi enam kui kõrgkoolide ja nende allüksuste  nimetamistega on manipulatsioone toimunud  teaduskraadide nimetustega. Eelmise riigikorra ajal kasutati kaheastmelist süsteemi, kus esimest ehk madalamat astet nimetati teaduste kandidaadiks, kõrgemat - doktoriks. Kuna lääneriikides teaduste kandidaadi nimetust ei kasutata, siis leiti meil olevat õige aeg hakata kõiki toonaseid teaduskraade omavaid inimesi doktoriteks tituleerima. Ometi on ka  läänemaailmas  kasutusel doktorist madalam teaduskraad - magister. EE andmetel omistatakse see kraad  kõrgharidusega isikule, kes on läbinud 1-2aastase täiendkoolituse ja  esitanud väitekirja.  Nii võeti meilgi 1990. aastate algupoolel  kasutusele  süsteem,  kus  uued teadusesse pürgijad  siirdusid magistriõppesse ning pidid seejärel koostama väitekirja ja seda kaitsma.

Ühel ilusal päeval tõmmati sellele igati mõistlikule süsteemile vesi peale - kõrgkoolid muudeti lääneriikide eeskujul kaheastmeliseks ja teise astme lõpetajaid hakati  automaatselt pärgama magistritiitliga. Kõrgkooli lõpetajad on alati koostanud ja kaitsnud lõputöö, kuid  paljudel erialadel ei saa selle juures rääkida tõsiseltvõetavast teaduslikust uurimistööst. Pigem on see alati olnud kvintessents  ülikoolis omandatud teadmistest koos noore spetsialisti oma nägemuse ja lähenemisega mõnele eriala aktuaalsele probleemile. See, et tänane tudeng oleks igal erialal juba kõrgkooli lõpetades suuteline koostama tõsiseltvõetava teadustöö, ei saa olla reaalne.

Näitena võib siin tuua pedagoogilised erialad. Kas keegi kujutab ette, mis juhtuks koolides, kui tudengid hakkaksid seal massiliselt korraldama tõelisi pedagoogilisi eksperimente, et oma teadustööks andmeid koguda. Pealegi  nõuaks see tohutult aega ja rahalisi vahendeid. Nii  koostavad magistritööd kirjutavad üliõpilased paremal juhul õpetajatele mõeldud ankeete, millele laekub tühisel hulgal vastuseid. Selliselt baasilt tehtud järeldusi teaduse pähe esitleda on, pehmelt öeldes, nonsenss. Nii omistatakse  täna meil igal aastal  tohutul hulgal magistrikraade inimestele, kes pole kunagi kavatsenud hakata ega hakkagi tegelema teadustööga. Milleks on sellist butafooriat vaja? See jääb tavamõistusele arusaamatuks.

Trepp olgu astmeline

Asjal on veel teinegi tahk. Nagu eespool öeldud, kehtis meil mõnda aega süsteem, kus teadusse pürgijail oli tõepoolest võimalik  tegelda teadustööga madalamal tasandil, et testida oma suutlikkust ja huvi mitte üldsegi kerge ega prestiižse elukutse vastu. Selle testi läbimise kinnituseks oligi  magistrikraad. Nüüd, kus kõigile kõrgkoolilõpetajaile omistatakse magistrikraad, on tegelike magistrite pingutused muutunud väärtusetuks. Tõsi, mõnel juhul nimetatakse neid küll teadusmagistriteks, kuid  milleks tekitada asjatut segadust kõiki kõrgkooli lõpetanuid magistriteks nimetades?  Kindlasti ei tule selline võrdsustamine kasuks  ka  kõrgtasemel  teadusele, mida esindavad  doktorid. Selle  taseme saavutamine nõuab palju aega,  erilisi isikuomadusi ja visadust. Kui see tee tuleb läbida ilma ühegi  vaheastmeta, siis võib nii mõnegi noore inimese vaim enneaegu väsida ja ta võib kõigele käega lüüa. Madalam tõeline teaduskraad  aga motiveeriks edasi pingutama.

Lõpetuseks pean üles tunnistama, et olen ise üks neist, kes teaduste kandidaadi staatusest  doktoriks ülendatud. Niisiis pole see lugu sündinud kadedusest nende suhtes, kes on sellist aukõrgendust saanud. Paraku pean tunnistama, et ma ei tunne sellest mingit erilist  rõõmu. Pigem on seda tiitlit kirja panna või välja öelda  isegi natuke piinlik, nagu tahaksin end võõraste sulgedega ehtida. Sellepärast muigan ka pisut nende saatusekaaslaste üle, kes samuti kui mina pole doktorikraadi omandamise kadalippu läbinud, kuid vahel teleris professori või doktorina tähtsa näoga "tarka" juttu ajavad.

[esiletõste] 

RIHVK: Nii omistatakse  täna meil igal aastal  tohutul hulgal magistrikraade inimestele, kes pole kunagi kavatsenud hakata ega hakkagi tegelema teadustööga. Milleks on sellist butafooriat vaja, see jääb tavamõistusele arusaamatuks?

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |