Kuidas kilplased ühesilmaliste klubi kokku panid

Ein H Kriuksvald,      07. august 2002


Sellest ajast, kui kilplased olid jõudnud arusaamisele, et suurt reformiedu võib kätte saada ainumalt suure hulga arendamisekavade, europaberite ja muude väljamaalt kätte saadud makulatuuripaberite ümberkirjutamise teel, olid nad ka väljamaal kiitmise ja kodus enesekiitmise rohket ja magusat vilja maitsta saanud.
Reformiedu üheks edenemist kindlalt näitavaks arvuasjaks on viimasel ajal olnud ühesilmaliste kilplaste juurdekasv. Kilplas on ikka peetud au sees vanakilpla rahvatarkust: "Kes julgeb vana lubadust meelde tuletada, sel silm peast välja."
Kolm tarka reformitegijat olid ikka kindlas usus, et kõik tehtud paberid vana kombe kohaselt kemmergus teistkordselt ära tarvitatakse. Kuid, ennäe, leidub lolle, kes neid pabereid enne seda lugema kipuvad ja sellest see ühesilmaliste juurdetulek tekibki.
Valimiste ajal ei olnud seda silma väljatorkimise seadust ülepea tarvis laekast välja võtta, sest siis ei tarvitatud vanu lubadusi mitte kemmerguski, vaid vihuti ägedalt uusi ja ilusamaid teha. Vähekene valetada ei tohi - seda teadsid kõik. Kui juba, siis luba kõike, mida väljamaalt saada või tahta oskad.
Selleks, et robinal töökohti juurde saada, lubati ära kaotada suurrikaste tulumaksud. Küll nemad siis halastusest töökohti ja palkasid pakuvad. Kes uskusid või meelde tuletasid, jäid silmast ilma.
Selleks, et lihtrahvas võiks külluses elada, ehitati juurde palju suuri kaubakeskusi koos mahukate parkimisplatsidega. Kes uskus, et seal jagatakse kõike ilma rahata, sellel ka, näe, silm läks.
Elu parandamiseks lubati makse mitte enam tõsta. Lambiõli, vankrimääre, bussipilet, telefon ja toasoe ise kruttisid endale paksema vatikorra ümber, ilma et keegi oleks pidanud antud lubadust rikkumagi. Paljud on sellega nii väga rahul, et kolivad prügimäele elama.
Vaadake hästi kõrgesse, näete, seal teispool tähti, kus on külavanemate ja nõumeeste palgad - vaat nii kõrgele oleme jõudnud. Kilplased on aga kiusu pärast jätnud meelde, kui vähe maksis enne leib ja kui odavad olid küttepuud.
Laste tegemise eest lubati kenasti peale maksta ja lastele anda kommiraha hea onu poolt. Reform lubas kõige selle jaoks võtta heldeid laene, mida tuleb ehk lapse suuremaks kasvades topelt tagasi maksta. Einoh, laps on vaesele kilplasele luksuskaup, mida iga sänikael soetada ei saa, kuigi teha oskaks.
Hoopis odavam on vähekene ametnikule silma kinni-pigistamise eest meelehead visata ja rüübata plastikpudeli viina, kui maksta kallist riigimaksu õige klaaspudeli eest.
Vaat sedasi õpib kilplane ära elamise kiiduväärsete reformide säras. Kel raha rohkem, loobib pudelid autoaknast maanteekraavi, kellel autot pole, korjab need jälle üles. Kes ei jaksa suud pidada jääbki silmast ilma.
Vaat-vaat sedasi võtsidki arvukad ühesilmaliste kilplaste massid ette mittetulundusühingu organiseerimise, kus kindla peale mitte ühestki vanast täitmata lubadusest ei räägita, sest keegi ei taha teisest silmast ilma jääda. Ühesilmaliste ühingus vaid avaldatakse kindlat veendumust, et see või teine imevärklik ettevõtmine, milleks kogukonnal seni veel raha, jõudu ja tahet ei jätku, leiab kindlasti kord ärategemist. Muidugi, kui väljamaa eeskirjad seda kindlalt lubavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)