Miks Keskerakond Tartu võimu juurde tuli?

NIKOLAI PÕDRAMÄGI,      31. oktoober 2001


Presidendi valimised viis Tartu linna volikogus senised koalitsioonipartnerid reformierakondlased ja isamaaliitlased nii tülli, et koalitsioon lagunes. Nüüd on linna volikogus kolmikliit: Reformierakond (20 liiget), keskerakond (8 liiget) ja Tartu 2000+ (4 liiget). Siia juurde tuleb veel arvata Hea Tahe/ Vasakvõimalus (1 liige) ja alates möödunud kevadest Keskerakonna fraktsioonist putket teinud mitme partei harrastaja Priit Tannik, kes nüüd on Reformierakonnas katseajal ja püüab seal usinasti kannuseid teenida. Kui hästi käitub, siis on lootust saada TIR - klubisse (tarkade-ilusate-rikaste).

Kas Keskfraktsioon käitus õigesti?

Või hoopis valesti astudes üks aasta enne uusi valimisi võimuliitu? Klassikaline võte on ju enne valimisi püüda vastaseid ikka võimalikult palju poriga loopida, et endale enam aupaistet kahmata. Olukorda sai kaalutud ja vaagitud igat kanti. Leidsime, et võimu juures olla on siiski etem. Kui meie kasutegur saab olema isegi väiksem kui vene teaduri Polzunovi aurumasinal on ta ikka etem kui mitte midagi. Tartu keskfraktsioon on seda meelt, et toetame mõistlikke ja asjalikke ettevõtmisi ja torpedeerime ettevõtmisi, mis tulevad linnale ja linnarahvale kahjuks. Taunime põhimõtet manus
manam lavat (käsi peseb kätt) ja olukordi, kus ärivaim hakkab üle mõistuse käima ja raha pimestama inimest.
Kolme aasta jooksul, mil meie linna on juhtinud reformierakondlane Andrus Ansip on tõesti palju muutunud paremuse poole. Kui nüüd see Tartu linna sotsiaalsfäär ja heakord ka pisutki rohkem järele jõuaks - st. linnatänavad saaks asfaltkatte, kaoksid kerjused ja hulkurid linnapildist, korrastuks meditsiiniabi jne. - siis oleks ju Tartus elada lust ja lillepidu. Ansip on tugev juht, aga kas ka kõik tema meeskonna kaaslased, selle üle võib juba diskuteerida. Ansipilgi on läbi põetud omad nn. poliitilised lastehaigused ja mõnedest pole ta siiani päriselt lahti saanud. Liialt palju on ta usaldanud oma liivakasti mängukaaslasi ja loonud nende jaoks soodsamaid mängumaid.

Kas nüüdne koalitsioon oli sundkäik?

Või tagasipöördumine vana äraproovitud ja usaldusväärsete koalitsioonikaaslaste poole? Kaks aastat tagasi pidasid reformikad isamaaliitlasi keskerakondlastest armsamateks ja paremateks, miks muidu nendega koalitsioon moodustati. Selge on see, et reformikad oleksid saanud ka nüüd selle ühe aasta üksi koos mõnede toetajatega (Tartu 2000+) ja ülejooksikutega oma tahtmised Tartus saada, aga siis oleks pidanud muidugi distsipliin tunduvalt tugevam olema.
Siis pidanuks kõik fraktsiooniliikmed ikka alati kõigil volikogu istungitel ja komisjonide koosolekutel kohal olema. Siiani võisid endised koalitsioonikaaslased volikogu tööst üsnagi lõdvalt osa võtta. Näiteks revisjonikomisjoni kaks reformierakonna liiget suvatsesid küll õige harva komisjoni koosolekutel käia. Sellise õhkõrna koalitsiooni loomisel, kus oleks olnud ainult reformierakond ja veel mõned toetajad ei oleks olnud mõeldav enam nii tihti komandeeringutes, välissõitudel käia ja oma äriasju ajada.
Tõsi on ka see, et Tartu linna volikogu keskfraktsioon ei ole täna see, mis ta oli eelmises volikogus. Tookord oli viis nüüd kaheksa fraktsiooni liiget. Endistest liikmetest on praeguses volikogus vaid kaks. Julgen väita, et Tartu linna volikogus on keskfraktsioon kõige kõrgema akadeemilisema haridusega. Meil on kolm tunnustaud professorit ja viis arsti. See on väga suur ajupotentsiaal. Ei ole õige ühe Tartu reformierakondlase ütlus: " Tartus on nii nagu omal ajal NSVL-s - üksainus partei. Tartus on Reformierakond ja ülejäänud on prügiparteid."
Minu pärast võiks kõik parteid ja -ismid (kommunism, kapitalism jne.) olemata olla. Öeldakse, et poliitika on nagu düsenteeria - mustade käte haigus. Mina ei tulnud poliitikasse selle pärast, et ma mingit haigust (ka poliitilist) põeks ja ei kavatsegi mustade kätega poliitikat teha. Ma oleksin hea meelega töötanud oma Pühas Kojas (operatsioonitoas) edasi, aga kuna Eesti elu on nii kiiva või kreeni läinud siis küllap tuleb veel nii mõnelgi minu kirurgist kolleegil astuda poliitilisele maastikule, et välja rookida Eesti elust need tungalterad, möödunud aegade rudimendid kui ka tänapäeva võõrmoodustised, patoloogilised sigitised.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)