Poliitikule mahub pähe üks mõte korraga

Samuti pole näha vastuseid Bo Kragh' (Rootsi) hoiatustele, et Balti riikide valitsused ei peaks oma rahvast ohverdama deebeti–kreediti kunstliku tasakaalu nimel, mis nagunii ei vii euroni.

Seda, et võimukoalitsioon ja tema käsutuses olev meedia peab üht opositsioonierakonda suisa rahvavaenlasteks ning avalikult ja karistamatult süüdistab seda (nagu igat oravate parteijoonest hälbijat) välisriigi huvide teenimises ja võõra palgal olemises, peaks Marsilt saabunud ajakirjanik (lugege Mark Twaini ja Noam Chomskyt!) meie topeltstandarditesse süvenedes äärmiselt kummaliseks. Tal tekiks hulk küsimusi.

Valitsuse ja Tallinna vägikaikavedu

Ansip väitis eelmisel aastal, et Tallinna „poliitilised linnaosad“ on kulukad ja ebaefektiivsed. Tartus kaotas ta linnaosad ja neli valimisringkonda juba üle-eelmiste parlamendivalimiste eel, et kõik valijad saaksid linnapea Ansipi poolt hääletada. Kui nüüd Tallinna volikogu sellest oma järeldused tegi, siis halatakse, et kui kogu Tallinn saab Savisaare poolt hääletada (samas väites, et keegi teda ei salli ega vali), jääbki võim linnas Keskerakonnale.

Marslane küsiks: mis on selles hullu, kui rahvas nii otsustab?

Maailm pole veel näinud, et parlament ja valitsus ennastunustavalt võitlevad riigi suurima ja eduka omavalitsuse vastu. See seadusandlik tsirkus, mis toimus Toompeal enne vabariigi aastapäeva, on häbiks Eesti riigile ja eesti rahvale. Unustatud oli kriis ja eelarve, ainus mõte kolmikkamba peades oli „Savikale ärategemine”. Marslasele meenutaks situatsioon uppujat, kes on pigem valmis reipalt põhja minema, kui koos vastasega pääsemist otsima.

Vaestele valus omavalitsuste tulude kärpimine

Et „kärpekrokodillide“ pähe mahtus vaid mõte, kuidas Keskerakonda ja tema eelistusi elimineerida, mindigi kõigepealt vaeste ja väetite kallale. Et matemaatika pole ajaloolaste, keemikute ega juristide tugevam külg, ei pandud tähele, et vaeseid ja väeteid (ja nende valijahääli) on sadu kordi rohkem kui rikkureid, kelle heaolu kaitsevad vaprad oravad. Pealinna silmas pidades unustati, et omavalitsuste tulude kärpimine lööb kõige valusamalt väiksemaid omavalitsusi ja tekitab ahelreaktsiooni. Tean emasid, kes lootsid lapsepuhkuse lõppedes tööle tagasi minna, aga nüüd selgub, et lubatud lasteaiarühm jääbki avamata… Juba tekkiski (kähku vaigistatud!) „mäss laeval” – oravate kantsis vaidlustas praegune Tartu linnapea omavalitsuste tulubaasi torpedeerimise.

Marslane oskab arvutada ja küsiks, nagu teevad paljud arukamad maalasedki: millal jõuab kärpijate pähe mõte, et peale kulude on riigil olemas tulud, mida praegused kärped automaatselt vähendavad? Mujal maailmas toimitakse vastupidi. Ja nii pole meilgi pääsu maksureformist a´la Ungari (seal tõsteti mitte ainult kõrgemate astmete tulumaksu, vaid ka käibemaksu). Ja kui me ise ei taipa, siis astmeline tulumaks koos ettevõtte tulumaksuga tuleb Brüsseli või IMF-i käsuga niikuinii.

Tsirkus  sõjaväega

Ning pool vajalikust kokkuhoiust oleks käes, kui likvideerida meie operetlik armee koos vastava ministeeriumiga ja diplomaatiliste esindustega. NATO-st ei viskaks meid keegi välja, sest Balti riigid võeti sinna mitte meie ilusate silmade ja haleda palumise tõttu, vaid eeskätt USA geopoliitilistest huvidest lähtuvalt. Samal põhjusel kuulub ühendusse Island, kel pole ei sõjaväge ega sõjalisi kulutusi. Marslane suudaks ainult käimasoleva eestlaste hariduse põhjalaskmise abil seletada, kuidas leitakse Eestis niipalju uskujaid hirmuulmekatele, nagu oleks Venemaa iga hetk valmis üht NATO-sse ja Euroliitu kuuluvat riiki ründama või nagu oleks Savisaarel või kellel iganes võimalik Eestit SRÜ-ga liita. Ta taipaks kohe, kelle huve see haritlaste ja rahva mõtlemisvõime nullimine teenib.

NATO tähtsad isikud on korduvalt mõista andnud, et Eestit sõjaline oht ei ähvarda, ja vahel otsegi öelnud, et keegi ei hakka ühe tähtsusetu pisiriigi pärast maailmasõda korraldama. Barrosogi rääkis ülalmainitud intervjuudes eelkõige vastastikku kasulikust koostööst Venemaaga ning naabrisuhete vajalikkusest. Üle oma varju hüppamine, nagu ka hirmunud hiirekese mängimine, teeb meid kõikjal naeruväärseks.

Elu liigub ikka oma rada

Kaitseministeeriumi likvideerimine on juba vältimatu. Rohkemaks kui piirivalve, päästeteenistuse ja politsei hädapäraseks mehitamiseks meil ju mehi ei jätku, sest lähema paarikümne aasta jooksul astuvad ellu laulva revolutsiooni aegsetest sündidest poole väiksemad aastakäigud, kusjuures pooled poisid pole tervislikel põhjustel väeteenistuskõlblikud. Lausrelvastumise mõttetuse tegi selgeks Gruusia konflikt. Seal usuti „heasoovijate” toetust ning mindi täispangale… Tagajärg on tänaseks selgemast selgem. Lugege Barroso manitsusi! Ja NATO taastab koostööd Venemaaga.

Sellises väikeriigis nagu Eesti tuleb keskenduda inimressursi kvaliteedile, s.t tervisele ja haridusele, millele tehtavate kulutuste poolest oleme esimese kolme hulgas – tagantpoolt lugedes. Just siit aga haukasid „krokodillid“ peamised suutäied. Nii jätkates pole meil peagi enam ei tootjaid, kaitsjaid ega kaitstavaid.

Mida paremad on suhted naabritega, seda edukam on majandus ning rahva heaolu. Mida kättesaadavam on tervishoid ja haridus, seda õnnelikum ja rikkam on rahvas. Mida enam pakutakse noortele tegevust, seda harvemini haaravad nad alkoholi ja narkootikumide järele, seda vähem vajatakse vanglaid. Ja seda rohkem sünnib lapsi.

Vanasti kirjutati igal võimalusel juhuluuletusi, nüüd tehakse juhuseadusi: Rüütli seadus, ämma tädi seadus, Pronkssõduri seadus, Savisaare seadus… „Mis saab edasi?“  küsiks marslane.

MALLE SALUPERE, Ühendvasakpartei juhatuse liige

Jaga |