Kas Edgar unustas pailapsed?

HEIMAR LENK,      28. aprill 2004


Tundub, et see juhtus nii. Nagu mõne väga tööka ja energilise ema puhul, kes lapsed omapead liiga kauaks mängtuppa on unustanud. Mürsikutel läks kõht korraga tühjaks ja nad kukkusid valju häälega jonnima. Selle peale, et kööki minna ja emale söögitegemisel abiks olla, ärahellitatud lapsed ei tule.

Pinged alati kohtade jagamisel

Jonnima hakkavad meie lapsed, kes end ka Keskerakonna demokraatideks nimetavad, alati kingituste jagamise ajal. Aastaid on nad partei pailapsed olnud, kellele kogu erakond on aktiivset valimiskampaaniat teinud ja kes endile ikka paremad ametikohad on saanud. Ja alati, kui keegi nännist ilma jääma hakkab, läheb suur hädakisa lahti. Siis kukutakse nutma demokraatia puudumise ja autokraatse juhtimise pärast. Nii juhtus ka pärast viimaseid Riigikogu valimisi.
Parima tulemuse saavutanud ja 125 709 valija toetuse leidnud keskpartei jäi võimuliidust välja. Ja kohe panid lemmiklapsed, kellest enamik ka Keskerakonna ja Reformierakonna ühisvalitsuse ministrid olid, suure häälega kisama. Et alati võidame valimisi, kuid võimule kunagi ei saa. Selle peale, et just nemad ise partei võimukaotuses süüdi on, kaks suuremat hüüdjat, Peeter Kreitzberg ja Sven Mikser, ei tulnud.
Nimelt said Peeter ja Sven valimistel kolm korda vähem hää-li, kui erakond neilt oodanud oli. Kui kunagine presidendikandidaat, kelle riigipeaks saamise nimel kogu erakond aasta otsa kampaaniat teha lõhkus ja mehe üle Eesti kuulsaks tegi, suudab järgmistel valimistel vaid 2541 häält koguda, siis võib seda partei ees suureks võlaks lugeda küll.
Veel hullem lugu juhtus Sveniga. Meedias ülikiidetud noor minister sai ülikoolilinnas vaid 1327 häält. Ka see on võlg erakonna ees. Mõlemalt mehelt loodeti vähemalt nelja-viietuhandelist tulemust. Oleks nad pisutki rohkem viitsinud kampaaniat teha ja rahva seas ringi käia, saanuks keskpartei valitsust juhtima.

Demokraatia kriis?

Kolm-neli keskparteilast nutvad päevast päeva kaduma läinud demokraatiat taga. Just nendele kadunud demokraatiat, sest erakonna aseesimeeste ametit pidades või valitsusliige olles, ei nutnud keegi vabamõtlemise nappuse üle. Mina küll ei mäleta, et keegi meie ministritest valitsuses oleku ajal oleks kurtnud sisedemokraatia kriisi üle. Miks ei olnud seda nuttu isikukultusest parteis siis, kui Peeter presidendiks kippus? Kas ta siis kriisi ei märganud?
Liina Tõnisson, Harry Õunapuu ega Jaanus Marrandi ei löönud hädakella siis, kui nad ministritoolis istusid. Ka siis, poolteist aastat tagasi, juhtis parteid Edgar Savisaar ja minu meelest tegi ta seda samoodi kui täna. Miks Peeter Kreitzberg siis, kui ta fraktsioonikaaslaste toetusel taas Riigikogu asespiikriks valiti, demokraatia kriisist ei laulnud?
Kas see oli parteikaaslaste suhtes demokraatlik tegu, et Liina ministrina kordagi meie erakonna visiitkaardi, astmelise tulumaksu rakendamist ei üritanud. Erakonnakaaslastega ei pidanud ükski minister enam ühtegi dialoogi. Ei siis, kui majandusministri tuge vajasid sundüürnikud, ega siis, kui valdades väiksed bensiinijaamad kaotati ja meie erakonna liikmeist väikeettevõtjad abi saamiseks ma-jandusministeeriumi poole pöördusid.
Miks ei võinud kaitseminister Sven Minister demokraatiat üles näidata ja parteikoosolekutel oma mõttekaaslastega Iraagi sõtta minekut arutada?
Ei hakka rohkem ministrite tööl peatuma, sest sellest on juba mitmel korral kirjutatud. Isegi teaduslik konverents Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse töö analüüsimiseks on peetud. Kahjuks enamik meie ministreist ei pidanud vajalikuks sellelt ürituselt isegi läbi astuda.
Kas olime valitsuses nõnda edukad, et rahvas oleks pidanud meid suure häälteenamusega tagasi valima? Või jäi meil siiski midagi olulist tegemata, mille täitmist heausklik valija Res Publicalt ootama hakkas? See on küsimus, millele iga keskerakondlane ise vastata oskab.

Ega ta enam tagasi tule!

Just selliseid arvamusi võis kõrv praeguste opositsionääride omavahelistest vestlustest kinni püüda pärast seda, kui teade parteijuhi haigusest erakonna liikmeid shokeerida jõudis. Keskerakonna büroo ja Kesknädala toimetus ujutati kaastundlike helistajatega üle. Sooviti tervist, jõudu, pakuti abi. Paljud palusid luba, et haiglasse Edgarit vaatama minna.
Ainukesed, kelle telefonikõned ja haiglakäigud tegemata jäid, olid tänased demokraatia otsijad. Nemad Kalevipoega, nagu nad nüüd ajakirjanduses erakonna liidrit nimetanud on, vaatama ei kippunud. Siis oli neil aega, et parteijuhi kohale uus kandidaat kokku leppida.
Nagu Liina oma valimiskonverentsi kõnes meenutas, arutati juba Savisaarele auesimehe staatuse pakkumist ja muid austavaid ülesandeid, mis Keskerakonna loojale passinud oleksid. Igale poole oleks Savisaar sobinud, ainult mitte erakonna etteotsa. Sest seda kohta oli hädasti vaja kellelegi teisele. Suure partei juhi ja aseesimeeste kohad oleksid avanud nii mõnegi tähtsa ukse valitsuskoalitsioonile lähenemisel.
Ootamatult langes kaardimajake robinal kokku. Juht tõusis voodist, jälgis täpselt arstide ettekirjutusi, võttis vaimset koormust vähemaks ja ühel päeval teatas, et tuleb tööle tagasi.
Lootuse purunemisest pea kao-tanud "opositsionäärid" lasksid käibele viimase relva. Kesk-erakonnas puudub demokraatia! See loosung pidi kastanid tulest välja tooma. Kuid võta näpust, loosung kulus põrmuks. Kulus nii ära, et "Aktuaalsele Kaamerale" antud õnnetus stuudiointervjuus sattus opositsio-näär Marrandi saatejuhi pilkealuseks.
"Räägite aina demokraatia puudumisest," pahandas saatejuht. "Kuid mida uut teil pakkuda on?" Seda küsis uudisteankur Rannamäe, lootuses Marrandilt ka midagi uut kuulda saada. Vastuseks kujunes vaid segane ja arusaamatu podin Keskerakonna valest juhtimisest.
Kui sissisõda võimu haaramise nimel poleks parteis puhkenud, siis ei oleks ma ka järgmist mõtlemapanevat fakti meenutama hakanud. Kuna see nõndanimetatud opositsioon oma tegevuses igasuguse inimlikkuse piiri on minetanud, arvan, et mulgi on õigus erakonnakaaslastele öelda välja tõde, millest senini avalikult palju räägitud pole.
"Jah, nemad, Peeter ja Sven vii-sid mind selleni." Ma tsiteerin mälu järgi Edgar Savisaare enda sõnu oma haiguse põhjuse kohta.

Dialoogi pole?

See on nn opositsiooni peamine väide. Kuid lubage küsida, miks seda dialoogi pole?
Tulge, naised ja mehed, rääkige. Peeter, Sven ja Robert on juhatuse liikmed. Ovaallaua ühes otsas istub igal koosolekul erakonna esimees. Kohal on pea- ja tegevsekretär, büroo rahvas ja Kesknädala esindajad. Keda veel on tarvis, et dialoogi pidada. Viga on vaid selles, et opositsionäärid ei käi juhatuse istungil. Või kui käivad, siis istuvad äraseletatud ilmel ja vaikivad demonstratiivselt.

Nn opositsiooni tööstiil on teine. Räägitakse fraktsiooni või juhatuse ukse taga ja vaid ajakirjandusega. BNS, Raadio ja TV on need kanalid, kust me omaenda parteikaaslaste avaldusi loeme ja kuulame. Pool tundi pärast seda, kui oleme ühes toas istunud ja kus oleksime võinud asjad selgeks rääkida. Isegi kaaserakondlastele mõeldud pöördumised ilmuvad enne teleekraanile ja trükitakse Postimehes või Päevalehes ja alles siis saavad seda keskerakondlased lugeda. Miks see nii on, Peeter, Liina ja Jaanus?
Ehk võiksite otse meile ja veel 7500 keskerakondlasele välja öelda, mida te soovite.
"Naerata ometi" on meil üks kena vana film. Teile ütleksin ma, et tulge ometi ja rääkige.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)