Erakondade rahastamisest

Selline ju ongi paremliberaalse majandusmudeli olemus! Ühtse kõrgema tulumaksustamise asemel püütakse ühiskonda aidata annetuste ja toetustega rikkamalt elanikkonnalt. Eeliseks vist peetakse annetuse võimalikkust taotleja meeldivuse või ka näiteks lojaalsuse järgi.

Kui sportlastele või raamatutrükkimiseks sponsorite otsimine on kahtlemata positiivne nähtus, siis valimiskampaaniate heaks rahaga toetajate otsimise pilt enam nii roosiline ei ole - siia on sisse kodeeritud lugematu hulk konflikte. Vist oli see Kivirähk, kes ütles hiljuti „Uudis+" saates, et ju ka Villu Reiljan tegeles vaid erakonnale sponsorite otsimisega - enda taskusse kogumisest ka kopikavõrragi polnud ta huvitatud. Sellesarnaseid näiteid võib leida palju.

Aga konflikt on süsteemis sees, ja konkurendid on varmad seda vastastikku ärapanemiseks ära kasutama. Erakondade rahastamisest ja mõõdutundetute valimiskampaaniate korraldamisest on saanud omaette raharaiskamise-võidujooks: mida rohkem, seda uhkem, ja küll ma konkurendile juba ärapanijat mängin! Samas on teada, milliste erakondade sponseerijate seas on rohkem suurimaid oligarhe. Teisalt ei pole saladus ka see, kuidas opositsiooni toetavaid ärimehi võimude poolt taga kiusatakse ja ahistatakse.

Kes keelaks meil valimiskampaaniaid tagasihoidlikumalt teha? Ega keegi, kui vaid meie üliõhuke (e-)riik suudaks õiglased seadused paika panna.

Ja üldse: miks peaksime mängima rahaga - selle suurima kurja juurega, kui on võimalik teha valimiskampaaniat ka rahata?! Näiteks, avalik-õiguslik ETV on ju niigi maksumaksja rahadega kinni makstud - miks ei võiks anda igale erakonnale ja kandideerijale võrdväärne eetriaeg, et need saaks ennast valijaile tutvustada? Sama peaks kehtima ka Rahvusringhäälingu raadiosaadete kohta.

Ka välireklaami suhtes kehtigu kindlad ja võrdsed mängureeglid. Praegu on nii, et kes priskema rahakotiga, see riputab oma pildi kasvõi üle pilvelõhkuja seina või veab pilditreilereid kõik (tühjad) külatänavad täis. Sellise reklaami kasutegur on suur 0. Aga raha ohjeldamatu raiskamine jätkub.

Samuti võiks iga valija postkasti potsatada ühtse formaadiga või võrdse hinnaga valimisreklaam. Ja ongi kõik. Aga välireklaami ja postkasti-reklaami maksumus pidada kinni riigi poolt erakondadele erastatavast rahast.

Kohtumised valijatega võiksid aga toimuda vaid liikmemaksudest laekunud rahade eest.

Kas arvate, et sellise mängureegli järgi jääksid meil 101 sinna mäe peale valimata? Mitte sinnapoolegi! Usun, et nende kvaliteet saaks isegi parem.

Kuna rikkal inimesel alati jääb vaba raha üle, siis on kaks mõistlikku võimalust: kas koormame heal majanduslikul järjel kodanikke Euroopa eeskujul astmelise tulumaksuga või annetavad nad need oma vabad rahad Eesti nälgivatele lastele. Põhimõtteliselt on mõlemad variandid sarnased.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

[illustratsiooniallkiri] Kes sente ei kogu, see eurosid ei näe.

Jaga |