Head uudised meilt ja mujalt

Arvan, et kui USA presidendiks saanuks McCain ja Eestis saatnuks  valimisedu nn parempoolseid, olnuks Gruusiale sarnanev katastroof Eestil ukse ees.

Kuna Eesti on geopoliitiline objekt, alustan obamamaaniast.

Hea ja kasulik väike sõda

USA välispoliitika aktsendid on tihti mõjutatud sisepoliitilisest võitlusest võimu pärast. Nii oli ka viimaste presidendivalimiste eel selge, et vabariiklasi päästab Iraagi ja majanduskriisi taustal vaid võidukas välksõda.

Enamik eksperte oli arvamusel, et rünnatakse Iraani. See oli aga seotud selgelt suurema riskiga kui Lõuna-Osseetia. Gruusia-Lõuna- Osseetia-Venemaa-Abhaasia sõda võib ülaltoodut arvestades nimetada mitte niivõrd Bushi, kuivõrd McCaini sõjaks. Seepärast oligi just viimane tihedas telefonikontaktis sõda alustanud Mihhail Saakašviliga. Kuna Venemaa üllatuslikult murdis Gruusia sõjajõu selgroo ainult poolteise ööpäevaga, siis tähendas see automaatselt neocon'ide võimu lõppu Valges Majas. Nende primitiivne, peamiselt sõjalisele jõule panustav poliitika oli tõestanud oma perspektiivitust.

Arusaadavalt oleks neocon'ide strateegia jätkamine tähendanud ka suurt ohtu Lääne-Euroopale. Oli hirm saada kistud otsesesse konflikti islamimaailma ja Venemaaga, mis pole absoluutselt Euroopa huvides. Seega on Obama oma auhinna igati ära teeninud.

Eesti USA--Venemaa konfliktis eesliinil

Ka Eestile on USA „reset" Venemaaga kasulik. Bushi-aegsel Pronkssõduri-kriisil oli mitu kihti. Pealispinnal muidugi Ansipi võimujanu. Teisalt nõuab Reformierakonna ja IRL globalistlik ideoloogia rahvustunde allasurumist ja hävitamist. Kolmas aspekt on USA psühholoogiline sõda Venemaa vastu, mille eesliinil on Eesti kui vasall. Loomulikult on meie kanda Gruusia kombel ka kõik taolisest tegevusest tulenevad kahjud ja riskid.

USA on praegu sellises raskes olukorras, et talle on hingetõmbeaeg hädavajalik ja praegune Kremliga saavutatud kokkulepe kasulik. Seepärast Venemaa tükeldamisele avalikult üles kutsuvate mihkelsonide kisa summutatakse ja Eesti-Vene suhete toon pehmeneb ning mõnedes pisiasjades on võimalik vastastikku kasulikku koostööd teha. Eriti oluline on see Eesti majandusringkondadele.

Samas oleks muidugi väga naiivne kujutada Obamat mingi rahuinglina. Obama oma meeskonnaga on neocon'idest lihtsalt targem ega hakka nende eeskujul ise sõtta tormama. Samas on USA majanduslik olukord niivõrd katastroofiline, et raske on leida teist väljapääsu peale suure sõja, kus omavahel läheks karvupidi kokku näiteks Hiina, India jt. Seni on aga maailmal lühike pingelõdvenemisperiood, mis on juba iseenesest hea asi ja annab veel lootust parema väljapääsu otsimiseks.

Liberalism 

Eesti sisepoliitikas oli muidugi tähtsündmuseks Keskerakonna seljavõit Tallinnas ning targasti tehtud ettepanekud koostööks sotside ja Rahvaliiduga. See kõik ei maanda üksnes rahvuskogukondade vahelisi suhteid, vaid loob ka eelduse parema tasemega valitsuse moodustamiseks Toompeal. Praegune on täiesti ebakompetentne.

Samas peab aga arvestama, et kõik toimub meil vaid isikute tasemel, mingit ideedevahelist võitlust ei saa põhimõtteliselt olla, sest kõikide meie parlamendierakondade ideoloogiaks on liberalism. Peale NSV Liidu kokkuvarisemist kadus lihtsalt konkurent marksismi näol ning liberalism ja USA said konkurentsitult maailma ainuvalitsejaiks.

Valinud endale geopoliitiliseks orientiiriks USA, võttis Eesti eliit sellega automaatselt üle ka ühe liberaalse ideoloogia paljudest vooludest - kosmopoliitse liberalismi. Selle suuna selgeteks esindajateks on Reform ja IRL. Kesk, Rahvaliit ja sotsid on sotsiaalsed liberaalid.

Ülaltoodut võib kinnitada lihtsa näitega: Eestis nimetavad isegi politoloogid puht liberaalset Reformierakonda parempoolseks parteiks. Samas peaks isegi põhikooliharidusega inimene teadma, et Euroopa mõttetraditsioonis nimetatakse parempoolseteks hoopis traditsionalistliku ideoloogia esindajaid (rahvuslasi), kellele liberaalid, neist vasakpoolsetena, on olnud ajaloolised vaenlased. Kuna aga Eestis täna ühtegi rahvuslikku parempoolset parteid ei ole, siis Reform ja IRL kuritarvitavad parempoolsuse mõistet rahva lollitamise eesmärgil.

Vasakpoolseteks nimetatakse meil liberaale, kes on veel modernismiajastu inimesed.

Fukuyama, olles esialgu suure rõõmuga liberalismi lõpliku võidu välja kuulutanud, avastas veidi hiljem õudusega, et niipea kui kaovad konkurendid, viib liberalismi põhiidee - vabaduse printsiibi järjekindel järgimine - ka inimindiviidi teadvuse lagunemisele.

Laari valetamine

Vaadakem meil parempoolseks valetatud Mart Laari, kes on liberalismi loogilise arengu tänapäevane esindaja. Tema teadvus ei ole selgelt ühtne, vaid koosneb paljudest erinevatest, üksteisega vastuolus olevatest diskursustest.

Ta müüb võileivahinna eest esimesel võimalusel maha Eesti riigi vara ja saab välismaalt raha väliskapitali huvide teenimise eest ning nimetab sealjuures ennast isamaalaseks; ta süüdistab USA-d Eesti riigi reetmises ja Stalinile mahamüümises ning on USA-le orienteeritud välispoliitika eestvõitleja; ta tulistab püssist Eesti  iseseisvuse saavutanud peaministri pilti ning nimetab end kristlaseks, olles kirikukoguduse liige. Ta juurutas Eestis poliitilist korruptsiooni Iisraeli relvatehinguga ja Vene rublade müügiga ning tahab nüüd tulla Tallinna linnapeaks, et korruptsiooni välja juurida.

Ülaltoodust järeldub, et Eesti ei ole lõhestatud erinevateks osadeks mitte ainult varanduslikult, sotsiaalselt ja rahvuslikult, vaid kõige tähtsam lõhe on vaimne. Liberaalne eliit on mürk, mis lammutab Eesti riiki ja rahvust.

Riiki, kus valitseb globalistliku liberalismi ideoloogiaga postmodernne eliit, hoiavad koos vaid üha suurenev majanduslik heaolu või täägid.

Seepärast tuleb harilikul rahvusliku maailmavaatega inimesel valida nn vasakpoolseid erakondi ja loota, et järsku sirgub kuskil Kükametsas rahvusliku ideoloogiaga vaimse kontraeliidi tuumik, kes on võimeline eestlased hävinguteelt ära juhtima.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

Jaga |