Salatoimikud: Tartu kohtumaja saaga

Maimo-Lii Paloveer,      17. september 2003


Eelmises lehes käsitlesime Tartu vangla ehitusega seonduvaid kuritarvitusi. Tänases lehes räägime lähemalt Tartu justiitshoone ehk kohtumaja ehitamisest, mis koondab ühe katuse alla kõik ülikoolilinna justiitsasutused.

Justiitsministeeriumi kummalised käigud

Sobivat asupaika Tartu kohtumajale hakati otsima juba 1998. aasta jaanuaris. Vaatamata sellele, et Tartu linn pakkus ehituseks munitsipaalomandis olevaid krunte ja justiitsministeerium algul teataski linnavalitsusele valikust Vene tänav 3 krundi kasuks, osteti lõpuks 1999. aasta märtsis AS Merko Ehituselt 4 miljoni krooni eest kinnistu Kalevi tänav 1. Ministeeriumil raha küll polnud, nii sõlmiti leping ostusumma tasumiseks hiljemalt 14 kuu pärast. Kokkulepitud ajaks võlga ei tasutud ning 2001. aasta juuliks oli viivist kogunenud juba 1,7 miljonit krooni. Korruptiivsena näib asjaolu, et kinnistu müüdi tingimusega tellida nii hoone projekteerimine kui ehitus AS Merko Ehituselt, s.t loobuti konkursi korraldamisest.
Justiitsministeerium sai valitsuselt loa sõlmida ehitusleping summas 87 miljonit krooni. Tegemist oli pettusega, sest lepingu lisadest selgub, et 87 miljoni krooni eest ei lubanud ehitaja teha mitte kõiki pakkumise aluseks olnud eskiisprojektis kirjeldatud töid (sh siseviimistlust, santehniliste seadmete ja valgustite hankimist ning paigaldust). Tegemata jäänud tööde maksumus ületas 20 miljonit krooni. Samuti kohustus ministeerium lepingu lõpetamisel temast sõltuval põhjusel tasuma ehitajale lisaks tehtud töödele veel 10 miljonit krooni. Kahjuks jäid lepingusse kirjutamata punktid, mis võimaldasid ministeeriumil lepingu lõpetamist, kui töövõtja ei täida oma kohustusi. Kilplasliku lepinguga seadis ministeerium end täielikku sõltuvusse ehitaja otsustest.

Tartu vanglaga sarnane finantsskeem

Kuna justiitsministeerium 1999. aastal raha ei leidnud, otsustati aasta hiljem katta ehituskulud erakapitali kaasamise teel, seades ehitajaga seotud äriühingu kasuks tulevase kohtuhoone kinnistu hoonestusõiguse. Tingimuseks oli, et äriühing ehitab oma raha eest sellele hoone ning koormab kasutusvaldusega riigi kasuks - lihtsamalt öeldes annab hoone tasu eest riigile kasutada. Siin tuleb mängu jälle AS Hansa Liising. Erinevalt Tartu vanglast saadi tehingule ka valitsuse heakskiit. Tehingu käigus aga selgus, et liisingufirma kohustus tasuma ehitajale ministeeriumi võla ostetud kinnistu eest 5,7 miljoni krooni ulatuses. Samuti sõlmiti kolmepoolne leping kohtuhoone projekteerimisele ja ehitusele, nüüd juba 124,6 miljoni krooni ulatuses.
Ehitus kallines arusaamatutel asjaoludel 37,6 miljoni krooni ehk 43% võrra. Riigikontrolli audiitorid hindasid hoone maksumust juba 1999. aasta lepingus turuhinnast kõrgemaks, rääkimata 2001. aasta lepingust (rahandusministeeriumis kasutatava metoodika alusel ei oleks ka 2001. aastal tohtinud hoone maksta üle 105 miljoni krooni).

Justiitsministeeriumi heldekäelisus jätkub

Hoonestusõiguse seadmise ja kasutusvaldusega koormamise lepinguga kohustus riik AS Hansa Liisingule tasuma 9,3 miljonit krooni rohkem, kui viimane oli kohustatud tasuma ehitajale. Ministeeriumi otsus finantseerida ehitust liisinguga põhineb asjaolul, et siis ei pidanud laenu võtmiseks luba küsima valitsuselt ja Riigikogult. Ministeerium polnud pidanud laenu võtmiseks mingeid läbirääkimisi, seega puudus igasugune informatsioon, kas kohtumaja finantseerimine pangalaenuga olnuks kokkuvõttes odavam või kallim kui liising.
Riik kohustus 17,5 aasta jooksul osade kaupa tasuma liisingufirma poolt ehitajatele hüvitatava kinnistu maksumuse 6,1 miljonit krooni ja selle ositi maksmisega kaasnevad intressid 4,2 miljonit krooni. Riigi lepingujärgsed kulud kokku fikseeriti summas 211,8 miljonit krooni (võrdle esialgse maksumusega 87 miljonit krooni). Vaatamata kahekordselt kinnimakstud "kuldmunale" ning asjaolule, et hoonestusõiguse seadmise ja kasutusvaldusega koormamise lepingu ettevalmistamist käsitlevatest dokumentidest lähtub osapoolte arvamus ehitise minekust riigi omandisse pärast liisingufirmale kogu lepingujärgse tasu maksmist, lepingus endas seda sätestatud pole. Riigikontrolli arvates sisaldab leping formuleeringuid, mis võivad seada kahtluse alla riigi õiguse saada hoone pärast kasutusvalduse tasu maksmist enda omandisse ilma selle eest veelkordselt täiendavalt tasumata.

Kokkuvõte

Maksumaksjana jääb mulle arusaamatuks, kuidas ikkagi võis niisugune lugu juhtuda, et peamiselt juristidest koosnev justiitsministeerium endal naha üle kõrvade tõmmata lasi. Tegelikult kujunesid asjalood sedaviisi, et järjekordselt sai petta maksumaksja. Imestama paneb, et Riigikontrolli kontrollakt täielikult tähelepanuta jäi. Tahaks küsida, mis oli selle hind? Pärast Kesknädala uurimistööd ei tundugi uskumatu artikli ajendiks olnud telefonikõne, milles teatati, et põhjuseks, miks Reformierakonda koalitsiooniläbirääkimistel edukalt "nurgas" hoida õnnestus ja Siim Kallas ning Märt Rask ilma igasuguse vastuhakuta valitsusest välja puksiti, olevatki olnud eksriigikontrolör Juhan Partsi poolt "tallele pandud" salatoimik kuritarvitustest Tartu vangla ja justiitshoone ehitusel. Kas selline "väljapressimismetoodika" ka õige oli, jäägu lugeja otsustada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)