Nädala juubilar STEPHEN KING 70

Ameerika õudus- ja ulmekirjanik Stephen (Edwin) King sündis 21. septembril 1947 USA Maine’i osariigis, Portlandis. Tema sulest on ilmunud 55 romaani, kusjuures 7 neist kirjutas ta pseudonüümi Richard Bachman all; samuti 200 jutustust, millest enamik on koondatud 10 novellikogusse, ja 5 populaarteaduslikku raamatut. Üldkokkuvõttes on tema raamatuid müüdud rohkem kui 350 miljonit eksemplari.

Kingi romaanide ja jutustuste põhjal on vändatud hulgaliselt filme ja teleseriaale, kusjuures tema romaanil põhinev film „Põgenemine Shawshankist” on kuulutatud kõigi aegade parimaks filmiks ning kannab seda tunnustust tänini. Kui üles lugeda kõik Kingi tunnustatumad raamatud ja tema teostel põhinevad filmid, saaks kogu siinsele kirjutisele ette nähtud ruum ära kasutatud. Seepärast seda tegema ei hakka, tõdeme vaid, et neid auhindu on tõesti kole palju.

Ja üldse ei keskendu me niivõrd tema eluloolistele andmetele – kel huvi, võib need internetiavarustest kergesti iseseisvalt üles leida. Meid huvitavad eelkõige need nähtavad ja nähtamatud jõud, mis on loonud Stephen Kingi fenomeni.

Psühholoogid loomulikult viitavad alati lapsepõlvele. Et nähtavasti sai just sealt alguse tema huvi seletamatu vastu. Äkki algas kõik tollest päevast, mil kaheaastase Stepheni isa läks kioskist sigarette ostma, kuid tagasi ei tulnud, ja ema seletuse järgi viisid tulnukad isa minema...

„Pimedas-pimedas linnas, pimedal-pimedal tänaval liigub must-must mees...”.

Usun, et iga lugeja mäletab hirmujutte, mida sai lapsepõlves, sõpradega küünlavalgel kusagil pimedas ruumis istudes, räägitud. Mäletab seda, üheaegselt jubedat, kuid samas erutavat hirmutunnet, et kohe avaneb see hirmus suletud uks või pimedast nurgast astub välja too müstiline „must mees” ja teeb midagi kohutavat. Huvitaval kombel on lastel igas maailma otsas ühesugused mängud ning ka ühesugused hirmud, erinevad mingil määral vaid interpretatsioonid. Meie kartsime „musta meest” või „musta kätt” või „musta kinnast”, Ameerika laste hirmuallikaks olid aga Boogeyman ning Macdonaldsi kloun. Kust tuleb väikesel inimesehakatisel see vajadus hirmu tunda? Kas pole loogiline, et me saabume siia ilma juba vastava programmiga?

Miks toidetakse meid päevast päeva uudistega looduskatastroofidest, sõdadest, terrorirünnakutest ja veristest kuritegudest? Öeldakse, et selline ongi meie tänane maailm, ja me usume, kuigi me ISE, oma silmaga, pole kunagi midagi sellist näinud. Kas pole loogiline, et keegi või miski väga tahab, et me just niimoodi mõtleksime?

Miks on populaarsuse absoluutses tipus just õudusfilmid, trillerid ning verised draamad? Miks leitakse, et „tõeline kõrge kunst” peab normaalses inimeses okserefleksi esile kutsuma? Öeldakse, et „tõeline” kunst on sotsiaalkriitiline kunst, mis juhib tähelepanu meie ühiskonnas eksisteerivatele kitsaskohtadele. Kuid isiklikult mina küll ei mõista mil moel agressiivselt eksponeeritud pederastia, fekaalid või kasutatud menstruatsioonisidemed neile kitsaskohtadele tähelepanu juhivad. Kas pole loogiline, et mingitele jõududele on äärmiselt kasulik, et see piikidemurdmine, mis toimub meie igapidi lõhestatud ühiskonnas, pidevalt jätkuks?

Loomulikult võib öelda, et need loogilised järeldused on lihtsalt järjekordse vandenõuteoreetiku haige sonimine, kuid sellest hoolimata tunduvad nad äärmiselt tõepärased. Näiteks Boogeyman muutub suuremaks ning tugevamaks just tänu laste hirmudele, ja mida tugevamaks ta muutub, seda rohkem lapsed teda kardavad. Me eritame päevast päeva kolossaalses koguses negatiivset energiat, ning mida rohkem kultiveeritakse meis negatiivsust ja hirme, seda rohkem ümbritsevad meid negatiivsed sündmused. See on juba tõestatud füüsika.

Meid ümbritsevad Boogeymanid, kes teevad kõik selleks, et see energiavool ei katkeks. Just need Boogeymanid initsieerivad vahendajaid: (aja)kirjanikke, peamiselt verel ja vägivallal toituvat kino-, mängu- ja muusikatööstust, jagades ühe käega oma „adminnidele” tunnustust ja võttes teise käega massilt energia, otsekui koore piima pealt.

Stephen King on see Meister, kes on nähtavasti nende jõududega kokku leppinud, et ta teeb oma tööd äärmiselt viljakalt, kirjutades päevas vähemalt 2000 sõna, kuid saab samal ajal inimkonnale ka varjatud saladusi edastada. Kord temalt küsiti, et miks ta kirjutab selliseid hirmsaid lugusid, ja ta vastas: „Kas te tõesti arvate, et mul on valida?”...

Kuni ma seda kirjatükki tegin, tuli tahtmine mõnd Stephen Kingil põhinevat filmi vaadata. Nii et, kallid sõbrad, lähen ja paotan mõne hirmsa suletud ukse.

IVARI  VEE

Jaga |