Enne päikese loojaminekut

Arvasin tema põlvkonda ajudeta olevat, sest nad läksid oma kodumaalt võõrale maale. Alles nüüd saan aru, et olen selle põlvkonna suhtes valel arvamusel olnud. Tsaariaegsele Venemaale asus massiliselt elama eesti rahvast. Nad ei läinud sinna orjadeks, vaid said metsa ja maad, ehitasid uhked hooned ning olid enda peremehed. Oli eesti kool ja kirik, sündis palju lapsi.

Siis aga tuli Venemaale revolutsioon, mis tegi eestlaste elu seal põrguks. Paljusid süüdistati aluseta, vangistati. Vaevalt sai rahvas nendest kannatustest toibuda, kui saabus Teine maailmasõda, mis hävitas kõik.

Kui meie emake oma kuue lapsega Salduse laagrist sõja lõpul tagasi tuli, oli sõja käigus kõik hävinud ja tuli hakata elama sõdurikaevikus.

Mina olin siis juba 14-aastane. Ma ei saanud peast mõtet, et miks meie oleme Venemaal, kui on olemas maa, kus elavad eestlased. Nii väga tahtsin elada oma rahva keskel.

Ühel päeval, kui emalt loa sain, sõitsingi rongiga "jänest" Pihkvani. Pihkvast Võrumaale kõndisin jalgsi. Võrumaa oli minu vanaisa sünnimaa. Minu Eesti oli okupeeritud ja eesti rahvas pidi üle elama julma küüditamist Siberisse, mida tegi võõras valitsus ja võim. Kui me Balti ketis käest kinni hoidsime, rõõmustasime, et Eesti saab vabaks. Teadsime, et nüüd oleme enda peremehed. Kuid me ei osanud uneski seda ette näha, mis meid edaspidi ees ootama hakkab, - ebaõnnestunud omandireform.

Elan Pärnus. Mäletan, et kui Vene sõjaväelased Eestist lahkusid, siis jäid alles tühjad majad, mis olid toona sõjaväelaste peredele ehitatud. Kõik need majad ja korterid müüdi oksjonil maha, kuigi oleks olnud õige, kui sundüürnikud oleks saanud need privatiseerida. Kuid sellegipoolest pidi rahvas võtma pangalaenu - rahvas tehti pangaorjadeks. Tubli Eesti rahvas oleks pangaorjusest ka üle saanud, kui tollal oleks tööd olnud. Vabrikuid ja tehaseid aga müüdi võõrastele, vastu saamata garantiid, et inimeste töökohad säiliksid. Kui enne olime okupeeritud, siis nüüd müüsime võõrastele tükihaaval oma vabrikuid.

Lõpetasin omal ajal Sindi kutsekooli, kus meile õpetati ka seda, et kui riik ise ei tooda mitte midagi, siis see on vaene riik.

Olin alati uhke oma väikese Eesti üle. Sindi vabrikus valmistasime ülikonna- ja mantliriideid ning igasuguseid muid villaseid riideid. Meie toodang oli nõutud igal pool.

Minul kui vanainimesel on praegu valus vaadata, kuidas noored siplevad tööpuuduses. Noorpaarid peavad elama lahus, ollakse võõral maal tööotsingul. Meie maaelu on vaikselt hääbumas. Noored ei hinda enam eesti laulugi. Kust suunast see tuul puhub, ei tea. Vanad eestlased hoidsid kokku, oskasid toime tulla.

Südamest tahaks, et see oleks jälle nii.

ZINAIDA SMAGIN (Paabo) Pärnust

[pildiallkiri] Vanaisa pere Veenemaal. Päevapilt tehtud tema naise matustel XX sajandi algul. Foto perekonnaarhiivist

Jaga |