Eesti militarism- oopium rahvale

TÕNIS SIIM,      09. jaanuar 2002


ENSV muutumisel Eesti vabariigiks jätkas kinomehena tuntud Lennart Meri sealt, kust füürerihaigust põdenud Päts oli sunnitud katkestama: hirmutas pidevalt Vene ohu aegunud mudeliga ja kostitas rahvast militarismi ning kodu kaunistamise oopiumiga.

USA-Venemaa integratsioon, mesinädalad ja ees ootav pikk abielu on meidki puudu-tanud. Putini valmisolek näha Eesti sõdurpoisse NATO mundrites ja tulevikus ka USA-Vene ühishuve kaitsmas on hindamist väärt.

Suurrahvusest unistav väikerahvas

Kaotatud infosõja tõttu teatakse eestlasi sageli suur-rahvana, kelle sihiks on kiusata väike-rahvaid, eelkõige venelasi. Meelde-tuletust, et eestlased kujutavad endast väikesearvulist põlisrahvast, omanäolist ja ohustatud euro-vähemust, ei soovi keegi kuulda. Nii nagu kassile ei lähe korda hiire haridustase. Kuid tark ja haritud hiir ei jää naljalt kassi hammaste vahele ja oskab ka kassi kõhus ellu jääda, mida ei saa öelda eestlaste kohta, kes rahustavad end hea väljaõppega Ümera jõe, Sini-mägede ja teisteks aja-loo-listeks lahinguteks.
Kaitstuse illusiooni nagu oopiumi mõju kinnistas meie rahvus-teadvusesse tõenäoliselt Eesti militarism vapside liikumise ja Pätsi 1934. aasta riigi-pöörde perioodil ja järel. Vabadussõja võitu ei käsitletud siis enam juhuslik-kusena, vaid Eesti sõjamasina üleolekust tulevana. Tolleaegsest kroonikafilmist võib näha pilte, kuidas lapsed üle kogu maa koguvad väikseid vanametalli tükikesi kahe kõige moodsama allveelaeva "Kalev" ja "Lembit" ehitamiseks. Ei teadnud lapsed, et tegu ei olnud kaitse-, vaid propagandaüritusega.

Romantikasse uinunud ärkamisaeg

Järgnenud rahvuslikku katastroofi ja etnilise puhastuse tsoonide teket saanuks vähemalt osaliselt vältida, kui kasvõi ühe allveelaeva osturaha oleks kulutatud nii nagu väikeriigile kohane: ohustatud staatusega inimeste õigeaegseks evakueerimiseks pagulusse, kohalejääjate ette-valmis-ta-miseks rahvust säästvaks käitumiseks (kollaboratsiooniks) okupatsiooni tingimusis.
Perestroikast sündinud Eesti uus ärkamisaeg algas patriotismi ja soomusrongluse romantikaga. Külastati legendaarseid lahingukohti, kuid keelduti mõtlemast olulisimast - miks ei suudetud ära hoida ülisuurt ohvrite arvu, meeletuid ning mõttetuid kaotusi, mis ei olnud sugugi nii paratamatud.
Seoses ENSV muutumisega EVks jätkas kinomehena tuntud Lennart Meri aga sealt, kust füürerihaigust põdenud Päts oli sunnitud katkestama: hirmutas pidevalt Vene ohu aegunud mudeliga, kasutas militarismi ja kodukaunistamist kui oopiumit, lisas messialiku kuulutuse NATOst ja Eurounioonist kui elamise eesmärgist ja tõotatud maast. Messialikud põgenemis-kampaaniad NATOsse ja Eurouniooni muutusid igapäevasteks nähtusteks, asendades edukalt kunagised unistused kommunismist ja ekspluateerimisvabast ühiskonnast.

Toompea narkodiileritel aeg ärgata

Uimastikaubanduse ohjeldamine ei ole kerge ülesanne. Kes ohjeldaks aga Toompea ja Kadrioru narkodiilerite arusaamu, peatamaks uut militarismi-rehale komista-mist. Seda ajal, kus meie jaoks määrava tähtsusega jõutegurid - rahvuse füüsiline olemasolu ja seotus maaga, eestlaste kui tõelise eurovähemuse teadvustamine iseendale ja teistele - nõuavad maksimaalseid kulutusi ja tähelepanu.
See, et Riia ja Tallinna mõjukad internatsid dirigeerivad meie keeleseadust ning rahvus-poliitikat nüüd Washingtoni ja Brüsseli kaudu, on kibe tõsiasi. Kuna Eesti kaitsetahe ja miljardid kroonid kuluvad militaar-sele ettevalmistusele, ei jätku ei raha ega julgust, et võidelda kaasaja esmaste jõutegurite: info, meedia ja avaliku arvamuse eest või vastu.

Ajalugu peaks ometi õpetama

Eesti ettevalmistumine 1940. aastaga alanud sündmusteks oli äärmiselt ebaadekvaatne. Veendusin selles oma silmaga. Nimelt hakati perestroika ja glasnosti puhkedes Tartu Ülikooli kinoklubis näitama omaaegsest Eesti Vabariigist pärit põnevaid kroonikafilme.
Ilmselt 1935. aastast pärit kaadrid kahe allveelaeva ehitamiseks vanametalli koguvatest lastest illustreerivad ehk kõige ilmekamalt Eesti valmistumist lähenevaks katastroofiks. Elva linnas elavad kaks haritud härrasmeest (üks endine TÜ õppejõud), kes poisikestena osalesid nimetatud aktsioonis ja võiksid sellest ka rääkida. Eesti ametlik ja poliitiline ajalookäsitlus on süüdis-tanud siiani ainult kasse, kes söövad hiiri. Et kassid pole kadunud, peaksime uurima, millised hiired ei satu kassi hammaste vahele ja millised jäävad ellu ka kassi kõhus.
Kirjeldus Eesti valmistumisest katastroofiks ja sellest, mis tegelikult juhtus, nõuaksid ühtaegu nii Solþenitsõnit kui ka Fellinit. Et Eestil on küll suur hulk Nobeli kandidaate, aga ei ühtki nobelisti, siis ei oma me ei Solþenitsõnit ega ka mitte oma Fellinit. Sellepärast peaksime kõik kaasa aitama Eesti edasise saatuse ja lähiaastate võimaliku tuleviku kriitilisele läbivaatamisele ja lahtimõtestamisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)