Nädala juubilar CHRISTIAAN NEETHLING BARNARD 90

Tema oligi! Lõuna-Aafrikast pärit kirurg Christiaan Neethling Barnard kirjutas end 1967. aastal (kas tõesti juba 45 aastat möödas?) igaveseks meditsiiniajalukku, kui viis läbi esimese inimesele südame siirdamise operatsiooni.

Barnard sündis 8. novembril 1922 Lõuna-Aafrikas paljulapselisse perekonda. Varaseks mõjutuseks arstiteaduse suunas võis olla see, et üks tema neljast vennast suri südamehaiguse tagajärjel kõigest viieaastasena.

Õpingud ja karjäär olid Barnardil valdavalt seotud Kaplinna ülikooliga, kuid murranguliseks kujunes 1959. aastal saadud stipendium kaheaastasteks doktoriõpinguteks USA-s. Minnesota ülikoolis kohtus ta Norman Shumwayga, keda peetakse südamesiirdamise võimalikkuse idee pioneeriks ja ka ristiisaks tulenevalt mahukast uurimis- ja arendustööst selles tavamõistusele nii kättesaamatus valdkonnas. Hiljem kirjeldas ka Barnard ise USA-s veedetud aastaid kui kõige põnevamat aega oma elus. Kaplinna tagasi pöördudes (ja sinna kogu edasiseks eluks jäädes) tegeles ta aktiivselt kliinilise meditsiini praktiseerimisega, teadustegevusega ja õpetamisega.

Südame transplantatsiooni idee elluviimiseni viis end maailmakuulsaks töötanud arsti pikk praktikaperiood, mille käigus vedas paljudel - uue südame said enam kui 50 koera. Väidetavalt olid lisaks Barnardile Kaplinnas esimeseks südamesiirdamisoperatsiooniks valmis veel mitu haiglat mujal maailmas, kuid kõiki kimbutas ühine takistus - sobiva doonori puudumine. Ning lisaks puudus ka tunnustatud regulatsioon, et mis alustel ja kes tohib organidoonorluses informeeritud otsuseid üldse langetada.

Lõpuks tuli vajalik doonorsüda noorelt naiselt, kes sattus teed ületades autoõnnetusse ning sai ajukahjustuse; nõusoleku operatsiooniks andis naise isa. Pärast õnnestunud operatsiooni elas 54-aastane patsient 18 päeva - immunosupressantide võtmise tõttu tekkis tal tugev kopsupõletik, mistõttu ta suri. Kuid sellegipoolest võib väita, et operatsiooni õnnestumine tõestas, et tegemist oli suurepärase eduga meditsiinis.

Jah, milline edu - 18 päeva pikem elu. Kui vaadata tavahinnangu madalatelt mätastelt... Aga kui suur samm inimkonnale!

Tänapäeval on meditsiiniteadus kõvasti edasi arenenud - südamesiirdamiste edukus küünib 90-95 protsendini ning teadlased püüavad seda veelgi tõsta. Selleks töötatakse välja mitmesuguseid protseduure - näiteks on võimalik pikendada doonorsüdame kehast väljaspool viibimise aega peaaegu neljateistkümne tunnini, mis tähendab, et abivajajani on võimalik südant transportida ka kaugemate vahemaade tagant. Pikem aeg annab ka võimaluse kokku viia geneetiliselt paremini sobivad doonorsüdamed ja südamehaiged, muutes operatsiooni seega ohutumaks ja taastumise edukamaks.

Aastal 1967 oli dr. Barnard rahvusvaheline superstaar. Sellele aitas teravmeelsete kommentaatorite sõnul kaasa ka tema fotogeeniline välimus, mistõttu kutsuti teda naeratamisi ka „filmistaarkirurgiks". Edule ei jäänud alla ka tema kirev eraelu ja kõmu armuafääride ümber, mis teenis talle veel omakorda hüüdnimesid, nagu näiteks „südamete arstiks" tituleerimise, mida sai siis mõista nii otseselt kui ka kaudselt. Elu jooksul jõudis Barnard kolm korda abielluda ja kolm korda lahutada (jah, ei ole kerge olla abielus arstiga!); igast abielust sündis kaks last.

Poliitilises ja sotsiaalses sfääris võttis Barnard avalikult sõna tolleaegset Lõuna-Aafrikat iseloomustanud apartheidipoliitika vastu. Hiljem arvas Barnard sedagi, et põhjus, miks ta kunagi ei saanud Nobeli meditsiini- ja füsioloogiapreemiat, oli just see, et tema puhul oli tegemist valge lõuna-aafriklasega.

Hilisemas eas, kui arenenud reumatoidne artriit ei võimaldanud staardoktoril enam lõikusi teha, keskendus ta vananemise uurimisele ning töötas välja ka kreeme vananemisprotsesside pidurdamiseks - paraku olid need kaheldava väärtusega, ja noorust tagasi ei toonud.

Christiaan Barnard suri 2001. aastal Küprosel astmahoo tagajärjel.

Mõni aeg enne surma ajakirjale Time antud intervjuus jõudis Barnard öelda: „Kirurgiliselt ei olnud südamesiirdamine suur asi. Põhiline, et ma olin valmis riskima. Minu isiklik filosoofia on, et elu suurim risk on mitte riskida."

Niipalju Barnardist endast, kuid tõesti - tema risk on ennast õigustanud. Nagu täna teame, on südamesiirdamine ning teisedki keerukad südameoperatsioonid meie kaasaja meditsiini lahutamatu osa. Ehkki ei saa mainimata jätta, et ka väga kallis osa. Näiteks USA-s kulub (2008. aasta andmete põhjal) üheks südamesiirdamise protseduuriks (koos eelnevate uuringute, haiglapäevade, ravimite jne maksumusega) umbes 787 000 dollarit. Aga USA meditsiinisüsteem erineb Eesti omast kui öö ja päev. Tahaks teada, milline on sel alal Eesti perspektiiv?

25. jaanuaril 2012 ilmus Eesti Ekspressis mõtlemapanev lugu südamehaigete ravivõimalustest praeguse haigekassa toetussüsteemi tingimustes, mis tõi välja, et aastas sureb kuni kümmekond nooremapoolset või keskealist südamehaiget põhjusel, et haigekassa ei toeta tehissüdame paigaldamist (nii siirdamist kui ka vatsakese tööd toetava seadme paigaldamist) kodumaal. Samal ajal on võimalik taotleda ravikulude katmist välisriigis - näiteks Soomes, kus on vastavat praktikat omandanud ka mitu andekat eesti südamekirurgi. Ravikulud Soomes on tunduvalt kõrgemad kui need oleksid Eestis. Seega: Eestis patsiendid ehk vajadus on olemas, arstid on (veel) olemas, kuid töötavat süsteemi pole, sest ravi ei kompenseerita.

Mõned Eesti kardioloogid on arvamusel, et siin ise operatsioonide läbiviimise asemel tuleks tihendada kahepoolset koostööd Soomega, sest seal on kogemus ja toimiv süsteem, ning seeläbi saaks parandada eestlastele ravi kättesaadavust. Kumb variant on õigem, ei ole selle artikli asi öelda. Rõhutame vaid, et efektiivne ja inimesi surmast päästev ravimeetod on maailmas olemas juba varsti pool sajandit, aga täie kindlusega see abivajavate eestlasteni täna ei jõua.

Samas tuleb igaühel meist meeles pidada, et oma südame eest tuleb ka ise hoolitseda, sest iga läbipõetud põletik mõjutab südant ning iga kujunenud südamehaigus võib tüsistusena viia südamepuudulikkuseni. Ehkki rahvusvaheline südamepäev, 29. september on selleks aastaks juba möödas, tasub oma südame heaolu ikka silmas pidada. Ning lisaks liikumisele, korralikule unele ja tervisliku toidusedeli jälgimisele on südamele hea mõju tõestatud ka näiteks tükikesel šokolaadil.

Igatahes on ju tore elada, kui see süda vähem valutaks.

URMI REINDE

(TÜ meditsiinitudengite abiga)

Jaga |