Presidendisuvi

Kevad oli jõudnud vaevalt alata, kui Siim Kallas kuulutas avatuks presidendiralli ja oravapartei sisevõitluse presidendikandidaadi kohale. Iroonilisel kombel on vaatamata varajasele algusele Reformierakond veel ainuke parlamendierakond, kel oma presidendikandidaat kinnitamata. Muidu nii viimistletud poliittehnoloogias on sel korral esinenud tõrkeid ning segadus kandub kogu Eesti poliitikasse. Liigne enesekindlus võib aga oravad presidendivalimistel omast võttest selili paisata.

Sotsioloog Juhan Kivirähk (EPL, 04.06) võrdles parlamendierakondade ühise presidendikandidaadi otsinguid kunagises mängufilmis „Malev” kujutatud kärajatega – kus, nagu teame, tekitati vaid palju tüli ja lõpetati ühislaulmisega.

Erakondade ühiskandidaadi otsimise kohtumisel ei tulnud aga ühislaulmistki. Sisuliselt on Reformierakond valmis toetama ühiskandidaati, juhul kui see on Reformierakonna kandidaat. (Lisaks võiks kandidaadi eesnimi olla Marina.) Mitte just kõige konstruktiivsem lähenemine, kas pole?

Reformierakonna ego on toitnud järjepidev edu parlamendivalimistel ning iga valimistsükliga üha allaheitlikumaks muutuvad koalitsioonipartnerid, kes kuidagi ei suuda peaministriparteid tasakaalustada. Meedias välja käidud teooriat sellest, kuidas Reformierakond võiks toetada presidendiks Eiki Nestorit – sest ei pea õigeks kõigi kõrgete kohtade enda kätte koondamist – ei maksa uskuda. Tegemist on ülipragmaatilise seltskonnaga, kes loomulikult tahab endale ka presidendikohta, ning mida kiiremini ja väiksemate kuludega see saavutatakse, seda parem.

Veel viis aastat tagasi oli olukord palju lihtsam, sest president pandi Riigikogus paika suurema kisa ja kärata. Nüüd on aga üsna kindel, et valiku peab langetama valijameeste kogu, kui muidugi kõik teised parlamendierakonnad oravate vastu ühisrinnet ei moodusta. Arvestades asjaolu, et need kõik on juba oma kandidaatide taha asunud, pole sellele variandile väga mõtet loota.

Kindlasti ei allu valijameeste kogu tavapärastele kampaanianõksudele, mida on pidevalt kasutatud. Valijameestel on meeles omavalitsuste tulubaasi äralõikamine; valijamehed mäletavad, kui üleolevalt on Stenbocki maja suhtunud linnadesse ja valdadesse. Ning loomulikult mäletavad valijamehed haldusreformi, mis väikesed omavalitsused ajalukku pühib.

Mitme poliitiku jutt sellest, et president tuleb valida parlamendis, sest see näitavat Eesti riigi demokraatia küpsust, pole tõsiseltvõetav. Kui meie põhiseaduses on ette nähtud võimalus presidendiküsimus otsustada valijameeste kogus, siis ei saa ka väita, et see variant oleks kuidagi halvem või vähemdemokraatlik. Pigem on niisugune arvamus kantud ärevusest ehk isegi hirmust selle ees, mida linnade ja valdade esindajad arvata võivad. Tegemist on ju olukorraga, kus kohalike omavalitsuste esindajad võivad ametisse panna presidendi, kellega koalitsioonil sugugi mugav koostöö ees ei oota.

Linnapeade, vallavanemate ja kohalike volikogude juhtide telefonid helisevad juba praegu senisest hoopis sagedamini. Ning üle nädala saab mõne presidendikandidaadiga kooki süüa.

Sellest tuleb tõeline presidendisuvi.

KESKMÕTE: Kui meie põhiseaduses on ette nähtud võimalus presidendiküsimus otsustada valijameeste kogus, siis ei saa väita, et see variant oleks kuidagi halvem või vähemdemokraatlik.

URMO SAAREOJA,

Keskerakonna juhatuse liige

Jaga |