Totalitaarse propaganda tagasitulek

AGU UUDELEPP,      20. september 2006


Räigelt totalitaarne propaganda seostub tavaliselt Natsi-Saksamaa või Nõukogude impeeriumiga. Vähesed teadvustavad tõika, et sama võttestik on kasutusel ka praegu.

USA alustab rahva heakskiiduhüüete saatel sõda Iraagis, kuid massihävitusrelvi või sidemeid islamiterroristidega seal ei leita. Venemaa sõdib Tshetsheenias ja lihtsad venelased on veendunud, et sealsed iseseisvuslased on terroristid. Eestis usuvad paljud, et üks vana mees, kes tegelikult on teinud Eesti iseseisvuse heaks enam kui ükskõik milline teine elus olev eestlane, on suurim oht Eesti riigile. Kõik need seisukohad on tõest sama kaugel kui päike päevakoerast ja täpselt sama mudeli abil rahva ajusse istutatud.

Sildid suunavad vihale ja hirmule

Kahetsusväärsel kombel on Toomas Hendrik Ilvese taha ja Arnold Rüütli vastu koondunud meeskonna tegevuses täheldatavad kõik totalitaarsele propagandale omased võtted, mille USA-s tegutsenud Propagandaanalüüsi Instituut (Institute for Propaganda Analysis) 1937. aastal sõnastas.
Esimene tehnika on nn siltide kleepimine. Selle eesmärk on sundida inimesi otsustama, ilma et nad süveneksid argumentidesse või tõestusmaterjalisse. Propagandist rõhub inimeste vihale või hirmule, pannes inimestele, gruppidele, riikidele, rassidele, poliitikatele, tegutsemisviisidele, uskumustele ja ideaalidele nimesid, mis sunnivad selle nime kuuljat nime kandjasse halvasti suhtuma. Arnold Rüütli sildistamine on Eesti poliitikas juba vana komme. 1996. aasta presidendivalimiste ajal lasti liikvele kuulujutt, et tal on Alzheimeri tõbi. Rüütel elab ja tegutseb siiani, selle kuulujutu väljamõtleja on ennast tänaseks surnuks joonud.
Tänavu mõeldi välja uus silt. 16. augusti Postimehes väitis Ida-Tallinna Keskhaigla arst Helle Nurm, et Arnold Rüütlil on mäluhäire. Nurm lisas veel rea häireid, mis inimestel olla võivad, lõi mulje, et Rüütlil on ka need, ning lõpuks vihjas, et president on dementne. Haigla vabandas oma arsti tegevuse pärast juba samal päeval, kuid propagandistlik löök oli antud ja silt kleebitud. Mart Laari „likviidsuse likvideerimine" ja muud poliitikute igapäevased sõnakomistused vaikitakse lihtsalt maha.

Nõiajaht

Sildistamisega blokeeritakse ka südametunnistusega inimeste intuitiivset soovi rünnatavat kaitsta. Kui kultuurikriitik Evi Arujärv Rüütli, Rahvaliidu ja Keskerakonna kaitseks sõna võttis, sõimas Mihkel Mutt ta 8. septembri Eesti Päevalehes sundparteistatuks. Seega, kes õukonnameedia peavoolule kaasa ei kiida, seotakse avalikku häbiposti.
Teine tehnika on säravate üldistuste kasutamine. See tähendab, et propagandist põhjendab oma tegevust või seisukohta, kasutades selleks „üllaid" sõnu. Erinevalt eelmisest võttest rõhutakse nüüd positiivsetele tunnetele, assotsiatsioone soovitakse tekitada armastuse, lahkuse ja vendlusega.
Ilvese meeskond räägib eetikast, tulevikust, valgetest jõududest, Lääne demokraatiast jne. Kui võtta ette Ilvese valimisplatvorm, on seal sõnad „põhiväärtused", „demokraatia", „õigusriik", „president hoiab", „president kaitseb", „kõlbelised ja vaimsed põhiväärtused" jms. Mis kõige kurioossem, Ilves lubab oma platvormis olla Eesti ühendaja. Tema pooldajad on samas tegutsenud läbi kogu kampaania ühiskonna lõhestajatena, esindades kitsa eliidi huve ja vastandudes tavainimestele. See näitab, et propagandistlik tekst kannatab kõike ja tegutseda võib retoorikale risti vastu.
Kolmas tehnika on tähenduste ülekandmine. Propagandist kannab mingi institutsiooni autoriteedi, heakskiidetavuse või prestiizhi üle inimesele, ideele või tegevusele, millele ta toetust vajab. Ilvese meeskond on üritanud talle üle kanda nii Euroopa Parlamendi kui ka näiteks raadio „Vaba Euroopa" autoriteeti. Sellega vaadatakse mööda asjaolust, et ajal, mil Toomas Hendrik Ilves tegi vaid suuri sõnu, aitas Arnold Rüütel Eesti Vabariigil iseseisvust taastada. Sellest vastuolust ülesaamiseks vähendatakse igati laulva revolutsiooni ajal oma eluga riskinud inimeste teeneid ja upitatakse neid, kes tulid juba taastatud riiki. On ju ka Edgar Savisaar „paremerakondade" rünnakute püsimärklaud; tema pilt on seda olnud isegi sõna otseses mõttes.

Propagandat juhitakse ühest kohast

Neljas tehnika on tunnustuse ülekandmine. Propagandist kasutab tuntud inimest millelegi või kellelegi toetuse võitmiseks. Toomas Hendrik Ilvest on toetanud Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik, kuigi ta seejuures rikkus jõhkralt ametivannet "täita oma kohtunikuülesandeid ausalt, sõltumatult ja erapooletult". Estonia juures korraldavad artistid kontserdi, kusjuures nende eestvedaja on Res Publica liige, 2003. aasta Riigikogu valimistel põrunud Jaan Elgula. 80 kultuuritegelast koostavad pealtnäha sõltumatult pöördumise, kuid järgmisel päeval on see leheküljesuuruse reklaamina ajalehtedes, Ilvese pilt juures ja allakirjutanutest välja toodud vaid tuntuimad nimed. Propagandat tundvad inimesed saavad aru, et siin pole midagi juhuslikku – kõik on initsieeritud ja manipuleeritud ühest kohast.
Viies tehnika on nn oma-poiss-olemine. Seda kasutavad poliitikud, ametiühingujuhid ja ärimehed inimeste toetuse saamiseks, üritades välja näha ja käituda nagu nemad. Toomas Hendrik Ilves on järsku leidnud endas põlised eesti juured, ilmub presidendi vastuvõtule mulgi kuues, peab talu ja vahetab ise saeketti, jätab isegi oma seadusliku abikaasa ja lapsed maha ning abiellub eestlannaga. Kuidas see sobib tema teise kuvandiga, mille kohaselt on Ilves kikilipsustatud kosmopoliit, kes loeb ülitarku raamatuid ja ajakirju, tõmbab peeni sigareid, joob kalleid napse ja hoiab pereväärtusi? Kumb kuvand on väär? Kas petetakse eesti inimesi või oma vanu sõpru ja tööandjaid ning praegusi kaaslasi Brüsselis?
Kuues tehnika on see, mida tavaliselt propagandaga seostatakse: otsene petmine. Propagandist kasutab kõiki mõeldavaid viise selleks, et saavutada inimeste toetust. Fakte saab täiesti eirata, valetada, rakendada tsensuuri, anda valetunnistusi jne. Praeguses presidendikampaanias kirjutati Lätis ilmuvale venekeelsele ajalehele (!) viidates, et Arnold Rüütlil on sohipoeg. Meedia näris seda konti hulk aega, kahju mehe mainele oli loodud, ning siis nenditi vaikselt ja väikselt, et tegelikult ühtegi sellist tegelast ikka olemas ei ole. Küüniline vale oli ka suurem osa Kadrioru „lossipidude" kohta kirjutatust, kuid politsei ametlikud kommentaarid sumbusid meedias ega suutnud enam õiglust jalule seada. Selliste teadete levitajatel puuduvad elementaarne lastetuba ja viisakus. Nende asemel pesitseb jesuiitlik arusaam, et eesmärk pühitseb abinõu.

Massiivne ajupesu

Seitsmes ja viimane tehnika on nn karjamentaliteedile rõhumine. Propagandist rõhub sellele, et inimese ümber mõtlevad või käituvad kõik mingil kindlal viisil, ja ootab, et inimene vaid sellepärast samuti mõtleks või käituks. Ilves kirjutab oma platvormi alguses, et eesti rahvas soovib seda ja eesti rahvas soovib toda, ning siis kiidab, et tema soovib ka seda kõike. Kus on teaduslikud uuringud, mille kohaselt soovib eesti rahvas just seda, mida Ilves? Kindlasti on ka tema meeskond lugenud maailma mõjukaimaks intellektuaaliks valitud Noam Chomsky raamatut „Meedia ja võim". Seega pole neile uudis, et massiivse ajupesuga on võimalik tasalülitada inimeste vaba tahe ning indoktrineerida nad teatud viisil vastama ja käituma.
Just seda üritataksegi praegu teha, anda inimestele käitumismallid ette ja otsustada valijameeste eest. Arnold Rüütlit ja tema vaieldamatuid teeneid Eesti ees tunnustavad inimesed tahetakse ühiskonnast välja tõugata, vaikima sundida ja eliidi diktatuurile alluma panna.
Sama saatus ootab kõiki neid, kelle jaoks on inimene rahamantrast tähtsam. Kui see õnnestub, on Eestis lubatud vaid üks, Washingtoni ja Brüsseliga kooskõlastatud arvamus. Ja see on ohtlik, sest eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine on eksistentsiaalselt olulised vaid eestlastele, ei kellelegi teisele. Valik oma ja võõra, säilimise ja sulandumise vahel on jäänud teha valijameestel. Nendel tarkadel, õiglastel ja südametunnistusega eesti inimestel, kes mõtlevad oma peaga ega lase välismaistel propagandakontoritel enda eest otsustada.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)