Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

20. aprill 2005


Kevadtormis keset metsa
Lainoka laulu kuuleb ainult noor inimene, vanemale seda võimet pole antud. Olen seda kogenud linnulauluhommikutel Raadi kalmistul. Noored seisatavad, kuulatavad, vanemad aga astuvad haudade vahel tuimalt edasi, nendele on lainokk oma laulud ammu laulnud.
Märtsi lõpul kohtasin seersant Kääpi meie varjendi kõrval. Pisikene peegel oli palginoti najale üles seatud ja seersant kööbitses oma seebivahust lõuga. Mis oli juhtunud? Kuhu oli kadunud mehe habemeviht? Maas seda näha polnud.
„Nüsisin öösel habemenoaga maha. Sakslane kuulutas valjuhääldaja kaudu selges eesti keeles, et kui sa, seersant Kääp, oma punast habet veel korra maast tõstad, siis sa saad. Või sina tahad rämpsu Läänemerre tõrjuda! Küll me sulle veel näitame. Nojah, ega siis mul passigi enam oma punast habet näidata, kui olen tervel lahinguväljal juba nimepidi kuulsaks tehtud ..."
Arvasime, et selliseid andmeid võisid sakslased seersant Kääbi kohta ainult partorg Ojaveerult saada. Ju tema välitaskus võis olla Kääbi avaldus, mille too oli kirjutanud pealetungi lähtealusel. Neid sõnu me ju panime paberile, et lahingus kommunistina langeda. Ju siis polnud Ojaveerult Kääbi avaldust vastu võetud, küllap läks täide fotograafi hoiatus, et habemikke rohkem parteisse ei võeta, enne vaadatakse, kes on habeme all.
Olime kõik pisut jahmunud. Seersant Kääp, keda pidasime vaat et polgu kõige vanemaks meheks, säras oma siledaks kaabitud põsega nagu värske peiupoiss. Ja seda meest oli lasknud polgu komandör voorivankril istuda, et vanakene endale liiga ei teeks!
„Vana sa õieti oled?" päris vanemleitnant uudishimulikult.
„Kolmkümmend kaheksa aastat peaks täis saama," köhatas seersant Kääp pidulikult ja tõstis oma mahalöödud pilgu, mis oli täis sooja päikesepaistet.
Teda oli kutsutud staapi. Võibolla ootas teda seal jälle päevapiltnik.
„Pildi ma võin küll teha, ikkagi sõjapäevade mälestus. Aga kui nad mu avalduse on tõesti sakslaste kätte andnud, siis uut ma küll ei kirjuta."
Tõepoolest, milleks oli vaja mehe avaldus partorgile tagasi anda, kui pilt ei kõlba? Uut pilti saab alati teha, avaldust mitte just alati.

Vaenlane on kirbul
Kogu minu sõjaloo puänt jõudis kätte ühel tuulisel märtsilõpu ööl, kohe pärast suurt kevadtormi. Mets mühas, nagu üürgaks puieladvus sada orelit, võidukalt ja pidulikult. Need võimsad ladvad olid eelmisel ööl tormile vapralt vastu pidanud.
Oli täiskuu aeg, tuul kihutas metsa kohal pilveräbalaid, mis doseerisid sekundi murdosas suure öölaterna valgust. Nagu oleksid varjud üksteist mööda metsaradu ja lagendikke põrgulikus tantsus taga ajanud. Valguse ja varju pöörane mäng ja tuule undamine, see oli võimsa märtsitormi uhke järelhingus.
Lamasime varjendi pimedas kõhus. Kohev liivahunnik varjendi suus neelas sissetungivad hääled oma sõmera sügavustesse. Aeg-ajalt häälitses telefon. Sidemehed kontrollisid omavahel liini korrasolekut. Meie ülejäänud neli vaikisime, jutud olid ammu räägitud, nüüd sõelus igaüks jälle oma mõtteid või mõttekesi. Südaöö paiku käis vanemleitnant korraks värsket õhku hingamas. Tõmbasin rihma koomale. Tagasi ronides andiski komandör mulle tavalise ülesande.
„Käi seersant Kääbi juures, kuula, kuidas tal olukord on. Hommikuvalges las tuleb minu juurde."
Pugesin oma karabiiniga värske õhu kätte. Sattusin keset kuuvalguse ja pilvevarjude mängu. Männitüved varjendi ümber ja samas lähedal metsaraja ääres lausa elasid. Hetk kuuvalgust – ja need nagu lähenesid, hetk pilvevarju – ja need nagu taandusid. Ei jõudnud ma veel ära keerata metsateele, kui nägin paremal puude vahel midagi muud kui varjude mängu.
Surusin end tihedalt vastu põlise männi tüve. Sekundi murdosa vältel jooksis kogu minu sõjaliste teadmiste andmepank aju sorteerimissõlmest läbi.
Need rõivad olid võõrad, ei, mitte üksikud hilbud, vaid kogu laad. Need pole meie luurajad, keda olin selle kahe nädala jooksul mitmel korral näha saanud ... Nende meeste liikumine oli pärit hoopis teisest ooperist, kool ja käekiri olid võõrad ... Omad ei korraldaks meie positsioonide taga sellist luuremängu, nad oleksid pidanud meie vanemleitnandist pataljoniülema juurest läbi tulema.
Olen silmitsi vaenlasega!
Tundsin, et suu lööb kuivaks. Tõstsin oma karabiini palge. Ei, siia ei lange kuupaistet, olen varjatud.
Esimene moondamisülikonnas mees oli üle pisikese lagendiku kadunud varju. Teine tuli, oli mulle poolnähtav, tõstis käe signaaliks.
Siit, paarikümne meetri pealt ma mööda ei lase. Peaksin neile hüüdma hoiatuse, enne kui tulistan, vilksatas mõttekillukene. Kas nii nagu meie sideülem Betti karjamõisa akna all? Puhtas saksa keeles tehtud hoiatus oli maksnud paljude meie meeste elu. Sekundi murdosa jooksul oli plaan kaalutud ja kerge leitud olevat.
Pimedusest, metsatee poolsest küljest hüppas välja kolmas mees ja liikus veidral hõljuval sammul nagu baleriin mu eest paremale. Viimane hetk, ma pean tulistama, pean üht neist tabama. Nad peavad teadma, et nad on avastatud, et neid jälitatakse. Hiljaks jäänud mõttekübe. Aga kui on tulemas veel neljas, kui see viimane on vilunud ankrumees ja tuleb otse siitsamast puude sülest?
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)