Küll keskmised koju tulevad

MATI HINT,      10. oktoober 2001



Kui Keskerakond oleks võimul olles teinud ühe kümnendikugi neist vigadest, mis praegune valitsusliit, oleks ammu esitatud üleskutseid kodusõjaks ja valitsuse jõuga kukutamiseks.

Selle arutluse alapealkiri on kahemõtteline. Esiteks: keskmistel peaks olema kõige rohkem lootust koju jõuda
Teiseks: on aeg, et keskmised jõuaksid koju. Keskerakond on Eesti suurim erakond ja paljudele ka suurim koll Eesti poliitikamaastikul. Mõni tuntud kolumnist on nimetanud ängistavaks väljavaadet, et Keskerakond saab võimule, mõni veelgi tuntum Eesti poliitik on oma (võib-olla ka oma erakonna) poliitilise kreedona deklareerinud: "Ei no Keskerakonnaga koostöö ei tule kõne allagi." Eesti juhtivate ajakirjanike hulgas on terve brigaadi jagu neid, kelle vimm Keskerakonna vastu on lahtumatu.
Keskerakonnast on teadlikult ja väga järjekindlalt, midagi unustamata ja midagi andestamata kujundatud sisevaenlase, potentsiaalse reetja võrdkuju. Eks muidugi vigu ja seda nn populismigi on Keskerakonna poliitikas olnud. Aga julgen väita, et kui Keskerakond oleks võimul olles teinud ühe kümnendikugi neist rahvale arusaamatutest otsustest, "eksimustest" ja rahva raha laialiloopimise lepingutest, millel on kogu valitseva isamaalise valitsuskoalitsiooni õnnistusel nende ministrite Mihkel Pärnoja ja Toivo Jürgensoni allkirjad, siis oleks Eestis ammu esitatud üleskutseid kodusõjaks ja valitsuse jõuga kukutamiseks. Siis oleks riigireetmisena käsitatud NRG-tehingut, raudtee erastamise janti, riigile miljard krooni kahju toonud majandusministri diiselkütuse näpuviga, alkoholipoliitikat, maa välismaalastele odavmüügi soodustamist, Eesti kodakondsuse kinkimist aferistidele jpm, mõistagi ka Venemaaga kompromisspiiri läbirääkimistest loobumist.

Kõik need valitseva kolmikliidu teod või tegude puudumine on teinud alternatiivse poliitika vajalikkuse mõistetavaks paljudele. Isegi need, kes suhtuvad Keskerakonnasse väga kriitiliselt või eelarvamusliku pimeda eitusega, möönavad praegu Eesti sisepoliitiika muutmise möödapääsmatust, kui Eesti tahab edasi kesta riigina, kus ka eesti keelt kõneleval rahvaosal oleks pikemas perspektiivis tulevik ja kus sotsiaalse olukorra väljapääsmatus ei hakkaks kasvatama terroriste.
Muidugi on ka neid, kellele selline perspektiiviseadmine pole oluline, kellele oli/on Eestit vaja ainult hüppelauana kosmopoliitsesse maailmaellu. Nende hääl kõlab valjult, ent nende valikuõigust tunnustades tuleb siiski aru anda, et nad esindavad kihti, kes on ühemõtteliselt orienteeritud ühiskonna ärakasutamisele enda huvides.

Edu hind on liiga kõrge

Eesti edu kapitalismi ülesehitamises on ju tõesti määratu suur. Aga edu hind on veel määratu palju suurem. Selle edu hind võib olla rahva elujõu väljakurnamine. Ja siin tuleb küsida: milleks selline edu, kas tõesti ainult selleks, et 10-15 % Eesti elanikkonnast pääseksid hõlpsasti Euroopa äriklassi, kus püsimiseks Eesti on paljalt vahend?
Kui edukust mõõta uute autode suhtarvus, siis on Eesti üliedukas, kui Eestis toimuvaid protsesse vaadata sündivuse, rahva tervise ja maaelu (st kogu Eesti territooriumi elujõulisuse) seisukohalt, siis on Eesti katastroofi eelses seisus.
Keskerakond on ajakirjanduse armutust vastupropagandast, ka sisevastuoludest ja prestiizhivõitlusest hoolimata kümne aastaga kasvanud Eesti kõige suuremaks ja organiseeritumaks erakonnaks. Keskerakonna sammud viimastes suurtes sisepoliitilistes sündmustes on lasknud erakonda paista väga heas valguses. Kindel ei-positsioon raudtee ja elektrijaamade läbipaistmatutel tingimustel erastamisel ning ustava liitlase maine saavutamine presidendivalimise viimases voorus on kapital, mida ei tohiks kaotada teravmeelse, kuid hasartse kombineerimislustiga. Keskerakond on seisus, mis peaks võimaldama jätkata rahulikult ja kindlameelselt ning rahulikult hinnata ka kaotatut.

Välised ja sisemised kaotused

Keskerakond on korduvalt kaotanud võimu ja poliitika teostamise võimaluse. Nendes kaotustes on ka vimma tekitavat ebaõiglust, poliitika reeglite käigu pealt ümbertõlgendamist Keskerakonna kahjuks. Kuid kaotusi on ka erakonna positsioonide selguses, ja siin on raske kogu süüd ajada teistele.
Keskerakonnal ei ole selge oma koht keskel - kas on see liberaalne või sotsiaaldemokraatlik või mõlemad, kas soovitakse tugevaid ametiühinguid või võimalikult suuri vabadusi väike- ja keskmistele ettevõtjatele või mõlemad. Need on nii olulised küsimused, et paljalt deklaratsioonid ei veena, kui põhimõtete läbiviimine ei ole järjekindel.
Keskerakond on taotlenud endale kohta Liberaalses Internatsionaalis. Euroopas on liberaal- ja sotsiaaldemokraadid tihti liitlased (näiteks ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees). Eestis on ideoloogiamaastiku nendes lõikudes olukord kurioosselt piinlik: liberaalid esindavad dzhunglikapitalismi ja sotsiaaldemokraatiat mängivad rahvusvahelisel areenil nn mõõdukad, kes koduses poliitikas häbenevad sotsiaaldemokraatia nimetamistki.

Keskerakond kahe tooli vahel

Üks rong on läinud ning tõsiasi on, et Liberaalses Internatsionaalis esindavad Eestit liberaalid ja Sotsialistlikus Internatsionaalis mõõdukad. Keskerakond on jäänud kahe tooli vahele. See võib olla ebaõiglane, aga see on praegu nii. Euroopas on väga raske selgeks teha, et Eesti mõõdukad pole sotsiaaldemokraadid ja Eesti liberaalide poliitiline praktika erineb Euroopa liberaalide ühiskonna mõistmisest. Euroopale piisab sellest, et Eesti mõõdukate esindajad panevad hädavajaduse korral endale punase nelgi rinda ja laulavad Internatsionaali, liberaalide puhul aga piisab erakonna nimest.
Ka Eestis pole need vahekorrad selged. Mart Siimanni äsjane algatus koondada sotsiaaldemokraatlike vaadetega vaimu- ja teoinimesed kokku ühenduseks "Mõistuse ja südamega" viitab ka sellele, et Keskerakonnale ei loodeta kuigi kindlalt inimkeskse kapitalismi põhimõttekindla erakonnana. Oleks vale suhtuda uude algatusse paljalt kui valimisvõitluse vahendisse (isegi kui ta seda osaliselt on). Konkurentsi asemel tuleks otsida liitlust.
Keskerakonnal on raskusi oma identiteedi teadvustamisega. Sellest aitab üle ainult rahulik töö. Keskerakonna identiteet ei seisne üksnes Edgar Savisaare fenomenis, kuigi tema roll analüütikuna, autoriteedina, taktikuna ja vaenlase kujuna on teenitult suur.

Ajaloo võltsijad päevapoliitikas

Keskerakonnal lasub suurel määral vastutus ka Rahvarinde ja Eesti iseseisvumisprotsessi tasakaalustatud ajaloo esitajana. Juba ähvardavad muutuda krestomaatiliseks võltsingud, mida esitatakse Rahvarinde osa kohta Eesti iseseisvumisvõitluses ja 20. augustiga seoses. Rahvarinde pärandit jagatakse nn tänaste võitjate leeris häbenematult, nagu polekski enam kedagi, kes mäletaks tõepärast ajalugu. President Lennart Meri esitab Andreas Oplatkale antud intervjuudes ("Lennart Meri - Eestile elatud elu", Ilmamaa 2000, lk 275) kogu maailma vapustanud Balti ketti (Edgar Savisaare algatus) 1989 kui proua Lauristini ideed, hiljuti ("Sirp" 14. september 2001) omistas Jüri Eintalu ka Heinz Valgu võitlushüüde "Ükskord me võidame niikuinii!" Marju Lauristinile. Võitjate poolele asunutel paistab olevat õigus kogu ajaloo efektsemale osale.
Minevik kuulub olevikuaurasse. Ka tulevikunägemus kuulub olevikuaurasse. Keskerakonnal ei puudu minevik, olevik ja kindlasti mitte ka tulevik. Keskerakonna 10. aastapäeval on põhjust soovida Keskerakonnale rahulikku töötulevikku ja Kesknädalale vaoshoitu(ma)t kriitilisust. Keskerakond ei vaja midagi muud, kui et temasse suhtutaks samade kriteeriumide alusel, millega suhtutakse teistesse erakondadesse. Sellest piisaks.
Keskerakonna eelarvamuslikele vastalistele aga soovitaks järele mõtelda, kui palju suurema hooga, kui palju ülbemalt ja hoolimatumalt oleksid valitsejad võinud Eesti tuleviku suhtes kahtlasi projekte läbi viia, kui poleks olnud nii raevukaid vastuseisjaid nagu Keskerakond ja tema liitlased.

Ees on uued võitlused

Koos maa hinna ümberhindamisega tahetakse kaotada viimased piirangud maa välismaalastele müümisel. On päevselge, et need sammud on kooskõlastatud. Eesti rannamaid võidakse hakata maksustama nii rängalt, et nad lähevad sundmüüki - välismaalastele. Eesti ajakirjanduses ei ole võimalik kirjutada sellest, et näiteks Poola taotleb Euroopa Liitu astumisel 18-aastast moratooriumi maa müügil välismaalastele. Eestis kirjutatakse hoopis, et mis te, matsid, muretsete, maa jääb ju siia ja välismaiste aferistide juures sulasepõlves olles ongi teil sobivam peremeheks olemist õppida.
Poliitika teine poolus on vajalik. Ta jääb vajalikuks ka siis, kui Keskerakond tuleb võimule. Eesti ei vaja "poliitiliste otsuste" laadis vastuvaidlematuid suuniseid ja direktiive, Eesti vajab andekaid ja andunud töötegijaid, asjatundlikku mõtlemist inimeste, mitte asjade ühiskonnale. Fanaatiline poliitilisus, tulgu ta mis tahes suunast, ei käi kokku usuga Eestisse.

Autorist:
Mati Hint valiti Rahvarinde asutamiskongressil 1.-2. oktoobril 1988 Rahvarinde Eestseisusse ja 1992 Rahvarinde kandidaadina VII Riigikogusse; ta oli Rahva-Keskerakonna asutajaliige ja esimese juhatuse liige, lahkus erakonnast 1996. aastal, kui tuli teha valik eneseteostuse vahel aktiivpoliitikuna või teadlasena.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)