Karda kolli, kui on kollil rahamaitse suus!

MARGA TIITUS,      11. august 2004


Mõnel islamimaal kasutatakse tänapäevalgi veel drastilisi karistusviise, näiteks raiutakse vargapoisil käsi maha jms, kusjuures varguse põhjus ei ole ühelgi juhul pehmendav asjaolu. Et vaese näppaja elujärg pärast käe maharaiumist ei parane ja peagi seisab ta uue valiku ees, kas tühi kõht või teisest käest ilmajäämine, pole enam kellegiasi. (Üks nupukas vabatahtlik viis enesetapusõdurite tekitamiseks? Sel viisil kindlustavad nad vähemalt lähedased ja pääsu paradiisi.)

Karistuse muudab eriti võikaks asjaolu, et olles küll väga efektiivne (vargusi ja muid kuritegusid on sealmaal vähe) ja kindlustades usu, korra, traditsioonid ja võimuladviku huvid, seatakse need liigapalju kõrgemale üksikisikuvajadustest. Tekib küsimus, kes mille tarvis loodud on? Selline paindumatus meenutab ebajumalate kummardamist, sest jumal ehk algselt hea eesmärk templisse enam ei mahugi.
Meid painavaks kolliks on läbi aegade olnud pragmaatiline, piiratud mõtteviis, mida pealiskaudsusest peetakse ainuvõimalikuks, ainuõigeks, nn realistlikuks ellusuhtumiseks. Nüüd on see koll saanud rohkem kui kunagi varem rahamaitse suhu! Otsest kasumit jahtides, materiaalsust kui ebajumalat kummardades kipub sotsiaal kultuur muutuma juhmkurja, hoolimatu kolli sarnaseks, kes uljalt ja karistamatult laseb liugu üle inimsaatuste, hingelises piiratuses segi pekstes parimadki eesmärgid.

Inimressursside prügikast
Ajalehtedes on aeg-ajalt ilmunud üleskutseid naistele käia mammograafilistel uuringutel. (Pakutud on ka muid tervisekaitseks mõeldud ettevõtmisi, tooteid, tervete eluviiside reklaame, mis paljudele kättesaadavad pole, s.t tervist hoida, oma elukvaliteeti kaitsta on luksus, mis pole mõeldud igaühele?) Teenus olevat tasuta – tasuta kõigile haigekassakaardiga inimestele. Just nimelt – haigekassakaardiga. Kui aga seda ei ole, mis siis? Kas suur vähirisk neid inimesi ei ohustagi?!
Kellele siis pole sellist vajalikku asja? – küsivad naeratades paremal järjel kaaskodanikud ja ametnikud. Ju siis pole nood inimesed oma tervist väärtustanud. Haiguskindlustus on ju enesest m õistetav!
Ega ikka ei ole küll! Kuigi peaks tõesti olema. Nagu õigus elule, inimõigused jms õigused, mis kusagil seadustes ja normides kirjas seisavad.
Sellele, kes veel ei tea, võin kinnitada, et tõesti on selliseid, kellel nii enesestmõistetav asi nagu haiguskindlustus puudub. Ja neid polegi nii vähe: pikaajalised töötud (kodutud, ka noored kodutud ja mitte tingimata joodikud; et neist joodikud saavad, pole ime) ja kõik need, kes ei ole osanud või jaksanud end edukalt müüa. Paljud neist inimestest ületavad oma intelligentsilt keskmise taseme, kuid ühel või teisel põhjusel pole nad kõrgkoolis käinud ja seetõttu ei ole neil vähimatki reaalset sõnaõigust, kuigi võiksid kõrgametnikele tihtilugu nõu anda kitsaskohtade parandamiseks, kui keegi nende nõust ainult huvitatud oleks. Oma positsiooni tõttu jäävad ametnikule reeglina põhjakihi elunüansid tundmatuks.
Kui juba kirjamargi ostmine kujuneb probleemiks, nälg tuhmistab mõistuse ja stress närib närve, kaob igasugune entusiasm üsna kiiresti. Need teistsuguse orientatsiooniga inimesed lükatakse koos oma potentsiaaliga elutingimuste abil elegantselt inimressursside prügikasti, sest nende tulusust pole võimalik arvutada.
Kuus kuud saab töötu riigilt abiraha 400 krooni kuus, haiguskindlustuse selleks ajaks ja veel kolm(?) kuud haiguskindlustust lisaks. Pärast seda ta abiraha ei saa (juhul kui pole vahepeal töötanud) ja haiguskindlustus lõpeb. Seda ehk paljud kindlustatud kodanikud ei teagi. (Töötuskindlustus hakkas kehtima aasta tagasi ja selle saamiseks peab olema vahepeal töötanud.)

Kurb tegelikkus
Läheme nüüd mammograafi juurde tagasi. Selle lõbu eest tuleb oma taskust makstes välja käia 500 krooni. Kuid kontrollida ei tule mitte ainult rindu, vaja on teha ka PAP-testid, 50aastastel naistel emaka ja munasarjade ultraheliuuringud (riskigruppidel tegelikult neli korda aastas). Selles vanuses meestele ja naistele tehakse mujal maailmas regulaarseid sooleuuringuid, sest soolevähi risk suureneb aastatega tunduvalt. Ja mitte ainult vähi, vaid ka kõigi teiste haiguste risk (südame-, veresoonkonna-, aju-, silmahaigused jne, jne), mis nõuavad uuringuid, profülaktikat ja ravi.
Onkoloogiadispanseris arvel olevatele, riskigruppidesse (healoomulised moodustised, põletikud, pärilik soodumus jms) kuuluvatele patsientidele, kellel puudub haiguskindlustus, maksab arsti vastuvõtt 160 krooni (ilma uuringuteta), silmakliinikus 200krooni (ilma uuringuteta). See pole sugugi väike raha, kui riigiesindajad peavad võimalikuks äraelamist seaduse järgi, mille kohaselt pärast maksude, üüri ja elektri eest tasumist (telefonimaksu arvestatud pole, kuidas aga leida tööd, suhelda asutuste ja arstidega telefonita?) peab inimesele kätte jääma 500 krooni elamisraha, kusjuures üüri tasumisel arvestatakse normpinda.
Tõin selle näite vaid selleks, et jõukamale lugejale oleks selge, millise raha eest peetakse äraelamist, ellujäämist, energiliseks, teotahteliseks, mõistusega olendiks jäämist võimalikuks m e i l.

Inimelude ohtuseadmine
Kas ei tähenda praegune olukord inimelude ohtuseadmist? Kui kõik arstid ja spetialistid soovitavad tõsiselt uuringutel käia, samas inimene ei suuda seda? Oletame, et ta laenab, korjab selle raha kuidagi kokku ja teeb kõige pakilisemad uuringud, kuid siis, oo õudust, selgub, et ta vajab operatsiooni. Mis siis nüüd?
Sotsiaalministeeriumist järele uurides sain teada, et eluohtliku olukorra puhul, kui operatsiooni pole võimalik edasi lükata (pimesool, infarkt jne), tehakse see haiglas siiski ära ja hiljem esitatakse haigekassale arve, mis pöördub omakorda sotsiaalministeeriumi poole.
Haiglatest öeldi mulle, et kui ei ole eluohtlikku seisundit, kuid on raske haigus, siis suunab eriarst patsiendi vaegurluse ja ekspertiisikomisjoni, kus haige taotleb gruppi, mille alusel saab ta haiguskindlustuse ning lõpuks raviga alustada. Samast komisjonist sain teada, et grupp antakse juhul, kui objektiivsete näitajate põhjal võib otsustada, et püsiv töövõimetus on 40%. Nii on kehtestatud sotsiaalministri käskkirjaga ja kirja pandud ka valitsuse määrustes (vastavaid seadusi ei olnud ametnikel mulle siiski ette lugeda).
Samas jääb arusaamatuks tõsiasi, et kui töövõimetus ei ole veel 40%, kas siis peab niikaua ootama, kuni lõpuks on, ja seni raviga viivitama? Haiguse areng ei ole ju täpselt prognoositav. Kas eri haiguste puhul on nõutav protsent erisugune, sellele ei saanudki ma sotsiaalministeeriumist vastust. Sest näiteks silmarõhu ja varbamädaniku sandistamisvõime on suuresti erinev (kuigi ka varbamädanikku ei tohiks alahinnata).

Millal muutub haigus eluohtlikuks?
Kindlasti ei ole ma kõigest õigesti aru saanud ja seepärast loeksin meeleldi samast ajalehest üksikasjalikku selgitust. Näiteks millisest näitajast algab haiguse tegelik eluohtlikkus (vabandust, protsendist?). Paluksin selgitust selle vahemiku kohta, mis jääb haiguse alguse, selle prognoosimatu leviku, sandistamistõenäosuse, letaalsuse ja protsentide vahele raviga viivitamisel. See teadmata vahemik on asetatud põdurate teele ja ülepääs on jäetud arstide hea tahte, pingetaluvuse ja südametunnistuse kanda, mida lõputult ei tohiks ekspluateerida. Pole siis imestada, kui nad hakkavad tahtma sinna, kus vaesed pole nii vaesed – ja seda mitte ainult palga pärast.
Kas onkoloogilised haigused on eluohtlikud – vähieelne seisund või vähi esimene staadium? Kas peab ootama, kuni see ohtlikuks muutub? Või alustatakse kohe raviga? Kas neeruhaiguste puhul tuleb oodata, kuni piss pähe lööb? Näiteks silmarõhu puhul on teada, et tõsise ravita lõpeb see pimedaksjäämisega. Silmarõhu tõus algab aga tihti hiilivalt, esineb hooti ega pruugi komisjoni toimumise ajaks olla kahjustanud nägemist veel 40% ulatuses. Kui algstaadiumis haiguse kohta on teada, et ravimatajätmise korral lõpeb see surmaga või sandistumisega, kui kaugele peab sel juhul laskma haigusel areneda ja kas see on üldse prognoositav? Haiguskindlustuseta inimestel tõenäoliselt seda muret ei ole, nemad saavad omahaigustest teada alles lõpus, siis kui kiirabi nad kaasa viib.

Hambakiirabi võiks olla – tasuta?
Tuttav proua tuli kord pisarsilmil raha laenama, et hammast välja tõmmata! Hambaravi, teadagi, on tasuline ka haiguskindlustusega inimestele. Vaid 150 krooni eest saavad nad aastas tasuta teenust ja selle summaga ei ole tõesti mitte midagi hambaravis peale hakata. Temal aga haiguskindlustust polnud ja väljatõmbamise raha ka mitte, kuid oli valu, et roni mööda seina üles ja ohtlik ka – hambamädanik pidavat lõpuks tõsiseid haigusi põhjustama. Lahendust olukorrale mitte mingisugust. Enamik ametnikke ja ameteid, ministeeriume, kuhu ta hädas helistas, üldse ei teadvatki, et tasuta väljatõmbamisteenus kiirabikorras puudub ja lasknud tal üksteisele helistada, kuni ring sai täis (18 kõnet).
Raha hamba väljatõmbamiseks see proua minult sai ja tegu tehti ära. Selleks korraks. Kuid kõigil ehk ei olegi enam, kellelt laenata. Vast võiks selle haleda 150 krooni suunata tasuta hambakiirabi loomiseks kõigile tõsiselt abi vajavatele kodanikele?
Arst olnud väga kena inimene: kuigi operatsioon oli raske, küsis ta selle eest mitte maksimaalse hinna 500 krooni, vaid minimaalse 150 krooni. Ja tegi kolm süsti, kuigi oleks võinud vabalt teha vaid ühe (Kaarli pst riiklikus hambakliinikus, millest nüüd pidada saama erafirma. Vaevalt küll, et edaspidi seal keegi enam endale heategevust lubada tohib). Siiamaani meenutab mu tuttav seda hambatohtrit, kes teda hamba väljatõmbamise ajal rahustas ja proteese vigastamast hoidus, kui headuse tõestust ja kehastust vastukaaluks meie elu sageli valitsevale juhmkurjale kollindusele.
Näete, kust tuleb vahel jõudu ja lootust ammutamas käia!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)