Rahvas ja tema akadeemia

Seda saab nimetada rahvastikukriisiks ja selle toime on tunda peaaegu igas eluvaldkonnas. Kui üle kahekümne aasta jääb taastetasandist puudu neljandik sünde, siis on see ränk kaotus kogu riigile. Rääkimata rändekadudest. Ja pagulaste pakkumisest.

Seminari käigus kogunenud  kümmekond ettepanekut saadeti  kõigile ministritele seisukohavõtuks rahvastikupoliitika (termin ise vajab edasist täpsustamist) uuendamisel. Meie andmeil nendega töötatakse.

Ettepanekud saadeti ka Eesti Teaduste Akadeemia presidendile ja liikmeskonnale, ikka palvega kaasa mõelda ja seisukohad kujundada. Pöördumise aluseks oli  Eesti Teaduste Akadeemia seaduse paragrahv 2, mis sätestab akadeemia ülesanded:  Akadeemia põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste  lahendamisele. Kui nüüdseks on  tegemist  sotsiaalses arengus üliküpse superprobleemiga, siis on see pöördumine igati loogiline ja õigustatud.

Ja mida meile vastati? ETA president Tarmo Soomere vastas, et Toompea Haridusseminari  pöördumist arutati juhtkonna koosolekul. Ta teatas, et akadeemia ressursid on aga piiratud, mistõttu meil tuleb teha valikuid, milliseid küsimusi ja millisel määral käsitleda...Akadeemial institutsioonina, samuti akadeemikutel teadlastena, ei jätku ressursse eraisikute ja eraõiguslike ettevõtete ning institutsioonide poolt esitatud soovide täitmiseks.

Kõik. Koht rahvastikupoliitika kriisiga tegelejatele on kätte näidatud. Uks meie palve  rahuldamiseks löödi kinni.

Vastuväidetes apelleerisime põhiseadusele ja pühakirjale, mainisime, et Haridusseminari ei finantseeri üldse mitte keegi. Viitasime riikliku tähtsusega probleemi püstitamisele ja seadusega määratud akadeemia põhiülesandele. Enda õigustuseks on veel ütelda, et juba 1995. aastal akadeemia aastakoosolekul Eesti Arstiteadusnõukogu esimehena kutsusin üles liikmeskonda uurima selle rahva tervist ja demograafiat, kes akadeemiat ülal peab. Nüüd kuulen, et lõpuks on valminud tervisesüsteemi alane strateegia. Mulle tundub see tegevus pikaldane ja orienteeritud eeskätt tippteadlaste huvidele. Pealegi pole selles midagi demograafilisest olukorrast, millest käib jutt.

Lõpuks akadeemia president leidis väljapääsu selles, et Haridusseminari argumente tõlgendas  inetu, süüdistava ja solvava reaktsioonina.  Ta ei teinud midagi seminari väidete ümberlükkamiseks, vaid kinnitas, et „Akadeemia ei pea võimalikuks osaleda sellisel tasemel peetavas diskussioonis.“.

Muidugi pole president veel kogu akadeemia. Siiski liigub mõte Abuladze filmi „Patukahetsus“ kannul mõttele – mis mõte on tänaval, mis pühakoja poole ei vii? Mis mõte on akadeemial, mis rahvast ei teeni? Kas saan õigesti aru?

KESKMÕTE:

Statistikat võib igatpidi keerata, aga faktiks jääb Eesti elanikkonna vähenemine  iseseisvumise järgselt ligi veerand miljoni inimese võrra. Seda saab nimetada rahvastikukriisiks.

Jaga |