Mida annaks pensionisüsteemi kaotamine?

Sest ta ootab, et „kui minuga midagi juhtuma peaks, oleks riik minu jaoks olemas ning tagaks mulle elukvaliteedi, mis mul enne oli". Ta „ei leia, et 65-aastane on kuidagi privilegeeritum puhkama kui 35- või 25-aastane".

Enamik 65-aastastest ei jõua enam tööd teha: inimkeha on kulunud, elumahlad on ära kulutatud, füüsiline jaks läbi. Pensionäride allesjäänud elupäevi ei saa nimetada puhkamiseks, vaid nad on sunnitud kuidagi oma elupäevi saatma elutee lõpu poole. See võib pidada pensioniaega rahuldavaks, kes saab oma igapäevaeluga kuidagi hakkama senises kodus.

Tihti kuuleme ütlemist: naudib pensionipõlve. Nõnda võib öelda mõni nooruk, kes pole oma silmaga näinud, kui raske on paljude pensionäride elu lõpp. Imestan selle üle, et meil on nii vähe suitsiide - ju siis Eesti pensionäridel kannatust jätkub.

Mis on inimese elu eesmärk?

Kas elu nautimine ja vaba aja veetmine või asjalik-sisukas töötegemine selleks, et inimsugu maakeral säiliks? Elamistingimused olgu kõigil liigikaaslastel võrdselt talutavad. Selline peaks olema tänane elu eesmärk. Igasugune mõttetu luksus on raiskamine ja suur ülekohus teiste suhtes.

Erik kirjutab: „Minu generatsioon on nõudlikum, kui ükski teine varem on olnud. Meil on ees sadu võimalusi ja pakkumisi üle terve maailma. Esimest korda peavad ettevõtted arvestama meie tujudega ja kui meil tekib tuju jätta vahele üks järjekordne Eesti sügis, ei suuda meid peatada mitte ükski ülemus."

Väga mittetäituv ootus on see, et võib teha ainult seda tööd, mis meeldib. Tegelik elu laias maailmas ja meil Eestis on palju raskem ning kurvem, kui seda kujutab ette veel liiga noor optimist. Kui hakata tänases ühiskonnas tööd valima, siis võib juhtuda väga hull olukord. Tuleb teha seda tööd, mida globaalne rahavõim sulle pakub. Maailmas pakutavad võimalused on kaunis piiratud ja ka seal ei jätku tööd paljudele noortele.

Solvav eksiarvamus

Erik ei saa mööda palju korratud eksiarvamusest, et pensionärid elavat nooremate maksumaksjate rahakoti peal. Selline jutt on tänastele pensionäridele väga solvav. Kuskil on kirja pandud, et eluaeg tööd teinud inimene võib muretult elada 100-aastaseks. Sel ajal riigilt saadav pension on tema enda tööga loodud rahvuslik lisaväärtus, mis jäi kunagi riigi kätte. Riik toimetas sellega oma asju ja paigutas selle raha tootmisse, eelkõige infrastruktuuride ehitamisele. Kui keegi saab vanemaks kui 100 aastat, alles siis öelda, et ta elab tänaste maksumaksjate kulul.

Kunagiste töötegijate (= tänaste pensionäride) loodud rahvatuluga, mis jäi riigi kätte, ehitati palju. Tänase kapitalismi taastamise algaastatel need varad ärastati ja lõpuks on nad suures osas läinud väliskapitali omandusse, seega Eesti rahvuslikust majandusringist väljunud ning toodavad kasumit ainult väliskapitalile. Et tänased noored maksumaksjad peavad pensionäridele pensioni maksma, on nende tegelinskite süü, kes meie rahvuslikud rikkused väliskapitalile kinkisid. Kahjuks on nii, et rahvusliku rikkuse mahaparseldajad oma pahategude eest ei vastuta ja pääsevad karistamata.

Kuidas mõista väidet „Pension on kõigi Euroopa riikide jaoks kui sangpomm riigi jala küljes, mis tõmbab neid aina sügavamale võlgadesse"?

Mis põhjustab riigivõlgu?

See on vist esimene kord, kui riigivõlgade tekkepõhjuseks peetakse pensionide maksmist. Suurte võlgade tegelikeks tekkepõhjusteks on valed otsused ja suured varjatud kuriteod. Inimkond pole varem näinud sellist varimajanduse ja varguse mahtu, nagu tänapäeval kogu maailmas on.

Lugedes seda lugu mitme kandi pealt, ei leidnud ma ühtegi õigustust pensionisüsteemi muutmise kasuks. Ainuke hea asi on see, et niisugune arvamus lehes avaldati. Loodan, et Eestis tekib asjalik ja sisukas arutamine, millest võtavad osa paljud helgemad pead, vältimaks kahjulike seaduste vastuvõtmist. Viimase kümne aasta üks kahjulikumaid otsuseid, mille Reformierakond 10 aastat tagasi läbi surus, on seadus, mis vabastas äriühingud brutokasumi maksustamisest. Nende aastate jooksul on kümned miljardid Eestis toodetud kasumit maksuvabalt välja viidud ja nüüd kannab meie ühiskond ränka ning korvamatut kahju.

Manivald Müüripeal, 79-aastane pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |