Asutuste sulgemine toob kaasa maaelu hääbumise

Esiteks, Eesti Posti tegevusest. Toon näite küll oma koduvallast, kuid samalaadseid juhtumeid võib esile tuua ka teistest maakohtadest üle terve Eesti.

Tänavu kevadel lugesime Triigi küla elanikega ajalehest, et meie küla postkontor pannakse kinni. Otsustasime koduküla eest välja astuda. Kogusime postkontori sulgemise vastu ligi 250 allkirja. Lähtusime sellest, et kogukonna elushoidmiseks on väga oluline, et postkontor ja postiteenused meie külast ei kaoks.

Postkontori sulgemine toob endaga kaasa nii moraalse kui ka materiaalse kahju. Ei ole mingi saladus, et postkontor tähendab maakohas mitte üksnes teatud teenuste osutamist, vaid see on eakamate inimeste jaoks ka n.ö sotsiaalkeskus. Postkontoril on maal märksa laiem ja suurem tähendus kui linnas, kus postkontoreid võib olla lausa mitu.

Materiaalne kahju seisneb aga selles, et üks inimene kaotas taas töökoha.

Hoolimata kogutud protestiallkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga ei suutnud me tagada Triigi küla postkontori säilimist, 1. juulil suleti see ametlikult siiski.

Ma ei mõista, kuidas oli võimalik, et omaaegne majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru maapostkontorite sotsiaalsest tähendusest. Toona oli Eesti majanduse seis küll praegusest parem, kuid täna on selliste postkontorite tähtsus märkimisväärselt suurem.

Päästekomandode sulgemine ohustab maaelanike turvalisust

Teiseks aktuaalseks probleemiks on juba pikemat aega olnud päästetöötajad. Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ning sulgeda 21 päästekomandot. Minu koduvalla, Väike-Maarja valla komando on üks nendest 21 komandost, mida plaanitakse sulgeda, mistõttu siin on planeeritud viie päästetöötaja koondamist. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Väike-Maarja vallas on kaks päästekomandot - Väike-Maarjas ja Simunas -, kuid tegemist on ka suure vallaga ja praegused komandod asuvad valla eri servades. Kui Väike-Maarja komando likvideeritakse, lähevad vahemaad liiga suureks.

Toon näite. Äsja Väike-Maarja vallas valminud Ebavere spordikompleks süüdati põlema. Kui Väike-Maarja komandot poleks olnud, siis oleks Simuna komando kohalejõudmise ajaks see puidust hoone olnud juba lausleekides. Tänu Väike-Maarja komando operatiivsele tegutsemisele sai tulekahju mõne minutiga kustutatud ja mingeid suuri kahjustusi polnud.

1. aprill peaks olema ülemaailmne naljapäev. Väike-Maarjas oli tol päeval asi naljast kaugel. SEB sulges seal oma pangakontori. Töö kaotas kaks inimest. Tallinnas vast poleks keegi sellest numbrit teinudki, aga väikeses maakohas on see suur löök mitte ainult neile kahele töötajale, vaid ka nende perekondadele ja lähedastele.

SEB või ükskõik milline pank Eestis, olgem ausad, teenib ju välisinvestorite huve. Paraku mitte Eesti riigi ja rahva huve. Rootsi üht suuremat panka SEB-i ei huvitanud fakt, et Väike-Maarja pangakontoris tehti veel enne selle sulgemistki tehinguid peaaegu iga minuti jooksul, mida tõestavad ka pangapoolsed salvestused. Välismaise panga jättis külmaks ka tõsiasi, et just selle kontori kaudu liikusid vallarahva rahad - sajad miljonid kroonid aastas.

Koduriigis käivad needsamad Rootsi pangad nööripidi, tehes sealsetele põllumeestele mitmesuguseid soodustusi ning käitudes nendega igati lugupidavalt ja ettevaatlikult. Eestis on pilt vastupidine. Miks on see nii? Vastus on lihtne. Omadega ummikusse jooksnud Eesti riik ei suuda ei iseenda ega ka oma rahva huve juba ammu enam kaitsta. Väliskapital on Eestis peremees ja teeb, mis tahab.

Mind teeb murelikuks jätkuv tendents, mis on riigi tasandilt üle läinud kohalikule tasandile - kinnisidee kõike sulgeda, kõike kinni panna. Kui pole väikest kooli või lasteaeda, kohalikku postkontorit või raamatukogu, siis pole parempoolsete poliitikute jaoks ka enam olemas probleemi.

Lugesin kokku, kui palju on viimase nelja aasta jooksul Väike-Maarjas kauplusi suletud. Kui arvate, et suletud on kolm või neli, siis olete liiga tagasihoidlikud. Tegelikult on selle ajaga meie alevikus suletud 11 kauplust. Mõelge, kui palju inimesi kaotas juba selle tagajärjel oma töökoha!

Terve Eesti pealinna kolida ei saa

Keskerakondlased võitlevad Väike-Maarja vallas Kiltsi mõisakooli sulgemise vastu, raamatukogu allesjäämise eest, rahvamaja püsimise nimel - me ei lasknud kohalikel reformierakondlastel ja IRL-lastel neid asutusi kinni panna. Kohalikud parempoolsed tahavad minna kergema vastupanu teed ja n.ö murelastega lõpparve teha. Kuid Keskerakond on alati seisnud selle eest, et kohalik kogukond püsiks tugev ja elujõuline ning elu maal oleks jätkusuutlik.

Üha enam jääb mulje, nagu oleks meie valitsus võtnud endale eesmärgiks kõik maakohad kinni panna. Tallinn tegeleb juba niigi Eesti riigi tegematajätmistega. Terve Eesti kolimine pealinna oleks aga liig. See poleks lihtsalt enam Eesti kui riigi huvides.

Võib-olla ongi meie vabariigi parempoolne valitsus saanud innustust endise Tallinna linnapea Jüri Mõisa ettepanekust, kes kutsus kõiki eestlasi ümber asuma pealinna? Teistmoodi ei ole võimalik seletada neid sihipäraseid hävitustalguid, mida valitsus maal järjekindlalt ellu viib. Suletakse koole, postkontoreid, poode, raamatukogusid, lasteaedu, polikliinikuid, haiglaid, hoolekandeasutusi. Teid ei remondita, vähendatakse valdade eelarvet jne.

Ikka ja jälle peame tõdema, et kui parempoolne valitsus tahab kuskilt kärpida, siis tehakse seda otsejoones just nõrgemate arvelt. Võetakse sealt, kust niigi enam midagi võtta pole, - maainimeste käest!

Ärgem unustagem, et meie, eestlased, olemegi ju kõik maalt tulnud. Veidi enam kui sajand tagasi olimegi vaid maarahvas. Maarahva ehk siis meie kõigi kultuuripärandi hävitamine tuleb lõpetada. Ka härrad ja prouad Stenbocki majas võiksid viimaks ometi mõista, et eesti rahva juurte hävitamine viib terve eesti rahva hävinguni. Need juured ei ole linnas, vaid maal.

Kuni maakogukonda piisavalt ei väärtustata, ei saa me rääkida jätkusuutlikust maaelust. Kuni ei saada aru, et ka maal peab olema elu inimväärne, ei tasu meil unistada Eesti helgemast tulevikust.

Kuid õnneks on olemas lootus. Vaja on muutust. Eesti poliitikalaev vajab uut tuult. Uut suunda, mis ei puhuks ei paremalt ega ka liialt vasakult, vaid tuleks otse keskelt. Tuult, mis annaks nii maakogukondadele ja majandusele kui ka tervele ühiskonnale uue hingamise.

 SIRET KOTKA,  Väike-Maarja vallavolikogu liige

Jaga |