Mõttemõlgutus: Haridus või elutarkus

Oma elu päris alguses on inimlaps abitu, tema ellujäämine sõltub ainult ema hoolest. Kasvades hakkab laps jälgima ümbrust, ema-isa ja õdede-vendade tegemisi matkides. Siis ajab ta end püsti, õpib kõndima, saab teada lähedalasuvate asjade nimed ja nimetused, harjutab neid hääldama – hakkab rääkima. Varsti oskab ta juba ise köögist toitu leida, lusikaga süüa, ise potil käia ja pärast seda käsi pesta.

 Toast välja pääsedes tutvub ta koduõuega. Naabrilastega mängides vahetatakse omavahel oskusi ja teadmisi. Õhtul kuulatakse vanaema vokivurina saatel muinasjutte.

 Väike inimene õpib tundma kodukandi loodust, korjab aasalt lilli ja neid emale kinkides saab teada lillenimed. Külas kohtub ta vana meremehega, kes jutustab kaugetest maadest. Laps saab teada, et Maa keerleb ümber Päikese ja mitte vastupidi, nagu koduõuest taevast uurides oli uskunud. Isa-emaga ja lähedastega koos elades harjub ta ka eluks vajalikke töid tegema, saab mingi ametigi selgemaks – hakkab ise „leiba teenima“. Sõpradega suheldes tutvutakse ka omaenda pere loomise kunstiga. Märkamatult, nagu mängeldes, ainult ümbrusega loomulikul suhtlemise teel omandab noor inimene eluks vajalikud teadmised ja oskused (hariduse).

Kunagi ammu umbes nii elutarkust hangitigi.

Mingil ajal tekkis rahva hulgas ärksamaid poegi ja tütreid, kes mõistsid, et maal valitseva vaesuse võitmiseks on vaid üks võimalus – rahva harimine. Kirikute juurde ja küladesse rajatud koolides õpetati lastele lugemist, kirjutamist ja rehkendamist – neid harjutati m õ t l e m a. Sündis uus elukutse – kooliõpetaja, kes kohe muutus kogukonnas väga lugupeetud inimeseks – maasoolaks.

 Elu edenedes kasvas vajadus selliste inimeste järele, kes teaks-oskaks külakoolis pakutust pisut rohkem. Tuli ülikool, kus valmistati ette noori inimesi, kes tundsid mõnda „asja“ juba maailma tasemel. Nad olid oma rahvale väga vajalikud ja neist peeti lugu.

Kõrgharidus muutus au ja uhkuse asjaks ning meelitas noori ülikoolide uste taha. Ja noored läksid, tihti mõtlematagi, mis selle kõrge haridusega hiljem peale hakata või kas seda koguni vaja oligi. Otsiti niisuguseid kõrgkooliuksi, mis kergemini avanesid, ükskõik mida nende taga ka pakuti.

Haridusega on sama mis tarbimisega. Nii nagu tarbimine ei saa muutuda elumõtteks, pole mõtet ka haridusel, kui seda ei rakendata oma rahva hüvanguks.

 Eestis on praegu kümneid kõrgkoole, mis on muutunud justkui omaette firmadeks, kus toodetakse kõrget haridust, eelnevalt veendumata, kas seda vaja ongi. Me kuuleme kõrgharitud inimeste „uputusest“, neid olevat hulgi ka töötukassas arvel.

Kunagi sai kusagil midagi kihva keeratud. Noored meelitati lõksu: neile võimaldati kõrgharidus, kuid tingimused selle kasutamiseks jäid majanduses loomata. Ühiskonnas, kus toodetakse kõrgharidusega töötuid, on midagi väga olulist majanduse juhtimises vajaka jäetud. Võib-olla on see „mingi“ elutarkus? Eesti jaoks.1

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

[fotoallkiri]   See kooliloo-mälestuskivi [pealdisega „Siin avati 1835. a. Paide linna esimene eesti õppekeelega kool“] lisab nüüdisaegsele Paidele erilist väärikust nii omainimeste kui ka külaliste silmis ja äratab lootust, ei kunagi olnu jätkamist leiab.

Jaga |