Nõrk ajakirjandus on oht Eesti julgeolekule!

Eesti ajakirjanduse

nii rahalised kui ka, sellest tulenevalt, vaimsed ressursid kuivavad kiiremini kui tint järjekordsel juhtivat riigiametnikku premeerival palgakergitusmäärusel. 20-leheküljeline tabloid ei saa kunagi olla mingi „üleriigiline päevaleht”, vaid on odavalt kokku klopsitud linnaleht.

Eesti ajakirjandus aastal 2014 on nagu Eesti jäähoki. Eesti ajakirjanikest saaks moodustada ühe niivõrd korraliku koondise, et sel oleks teoreetiline võimalus osaleda B-kategooria MM-turniiril umbes aastal 2020 – aga ainult siis, kui treeneriks oleks keegi välismaalane.

Või kui võrrelda Eesti ajakirjandust Eesti raudteereformiga, on ajakirjandus see tõkkepuu, mis jäetakse paigaldamata ohtliku ülesõidu ette. Euroopas seevastu viidi rööpad tunnelitesse või sildadele juba aastakümneid tagasi.

Ukraina kriis,

aga ka lähenevad eurovalimised on jälle kord kergitanud esile Eesti peavoolumeedia „head” omadused ehk kitsa silmaringi ja sulaselge propaganda. Postimehe puhul isegi pimeda Vene-viha.

Käsi püsti, kes arvab, et saab Eesti ajakirjandusest adekvaatse, erapooletu pildi Ukrainas toimuvast! Europarlamendi tööülesandeid ei vaevu Eesti ajalehed oma lugejatele isegi selgitama, mis ilmselgelt ongi õige otsus, arvestades lugejaskonna intelligentsust.

Kvaliteetse ajakirjanduse tegemine nõuab raha, aga see nõuab ka oma ja teiste ehk vähemalt naaberriikide ühiskondade ja riigikorralduste laiapõhjalist tundmist. Lisaks peaks ajakirjanikule olema tuttav ka Euroopa Liidu tegevus – ja mitte ainult see, kuidas sealt kerjata järjekordne portsjon vaesuseabi.

Eesti ajakirjanikud on nagu Eesti viimsed metsavennad, kes on veetnud viimased 30 aastat põõsastes, pea peidus.

Eesti ajakirjanduse soperdised näiteks teemadel LNG-terminal või Rail Baltic on pannud kulmud kerkima üle lahe Soomes. Kas Eesti ajakirjanikuhakatised tõesti ei vaevu küsima Soome ametnike või nende äriettevõtete endi esindajate käest, mida soomlased kavatsevad teha või toetada?

Noh, mina ütlen.

Soome ehitab endale LNG-terminali, sest seda on vaja, ja Eesti võimalik osalemine selles projektis on täiesti teisejärguline teema. Rail Baltic’ut Soome seevastu ei toeta, sest selleks pole meil vajadust. Soome metsatööstuse arvates Eesti ja Baltikumi infrastruktuur areneb liiga aeglaselt, et sellega üldse arvestada.

Tõsi küll, oma koduriigis on Eesti ajakirjanikud hädas sellega, et nad lihtsalt ei saa riigiametnikelt kätte seda infot, mida oleks vaja – tavaliselt seetõttu, et ametnikud ise pole kursis oma valdkonna teemade ja arengutega. Soomes seevastu on igal riigiametnikul kohustus teavitada oma tööst ja selle sisust.

Selline Soome ametnikele pandud kohustus on välja võideldud, mitte kingitud, aga Eestis pole ajakirjanikud lahingusse isegi veel astunud.

Eesti riigijuhtide suhtumist oma riigi ajakirjandusse peegeldab riigi president, kes suhtub peavoolumeedia ajakirjanikesse nagu idiootidesse. Eesti ajakirjanikel tasuks arutada: miks on suhtumine selliseks kujunenud?

Eestis tõepoolest

on „artiklid” ja „saated” ka riigitelevisioonis kujunenud propagandapornoks, mis

ei kajasta objektiivset tõde, vaid seisukohti. Allikakriitika on Eesti ajakirjandusele tundmatu mõiste – faktide kontrollimiseks napib oskusi, aga ilmselgelt ka julgust.

Ja need rahalised ressursid! Eesti ajakirjanduses ringleb nii vähe raha, et Soomes teenib sama palju ühe jäätiseputka pidamisega. Maitse pole Soomes ka sama mõru.

Kirjastajad ei julge avaldada oma õigeid tiraaže, vaid ainult „trükitiraaže”. Tõelisi tiraaže nõuavad tavaliselt reklaamiandjad, aga Eestis neid ei ole. Valusalt lööb ajakirjandustooteid ka rahva massiline põgenemine välismaale.

Ressursside vähesus ja meedia vaesus teeb väljaanded haavatavaks ja altiks korruptsioonile ning makstud propagandale. Või kas asi siiski on „vaid” lolluses, kui leht avaldab loo sellest, kuidas Kalamaja noored ja terved elanikud ei saanud oma talgutele linnavalitsuselt rohkem kui 500 eurot? Umbes samal ajal korraldati Tallinnas suur rahvusvaheline maadlusvõistlus, kus osalejaid rohkem kui kümnest riigist, aga riik ei toetanud seda üldse, taotlusest hoolimata. Linn seevastu toetas.

Eesti rahvusringhäälingu eelarve

on nii kaduvväike – 30 korda väiksem kui Soomes, et see on juba oht Eesti demokraatiale ja julgeolekule. Eestit juhtivale klikile nõrk ajakirjandus kindlasti aga meeldib – see, et ETV uudiste põhiteemadeks on jutustused muuseumiehitamisest või koristustalgutest või järjekordsest tantsupeost.

Ei, need pole mingid uudised! Uudisteemadeks võiks olla hoopis riiki laastavad HIV-epideemia ja alkoholism, Eesti vanurite ja puudega inimeste õudne saatus, toimetulekutoetused, mille kogusumma on Eestis 40 korda väiksem kui Soomes. Soomes rebiks ajakirjandus tükkideks poliitikud, kes oleks surunud oma riigi sellisesse katastroofiolukorda.

Ise ütlesin juba 10 aastat tagasi, et Eesti-suuruses arenguriigis on ajakirjandusel täitsa võimatu teha head äri. Nüüd, aastal 2014, näeme, et nii see ongi. Eestis ajakirjandusväljaandeid ei omata otseselt ärilistel põhjustel, vaid nende mõjuvõimu tõttu.

Kui hakkan mõtlema, missugused tüübid on Eesti suurimate ajalehtede omanikeks… Vähemalt mind lööb see oimetuks.

[esiletõste]

Eesti-suuruses arenguriigis on ajakirjandusel täitsa võimatu teha head äri. Nüüd, aastal 2014, näeme, et nii see ongi. Eestis ajakirjandusväljaandeid ei omata otseselt ärilistel põhjustel, vaid nende mõjuvõimu tõttu.

SAMI LOTILA, Soome ajakirjanik

Jaga |