Olgu kiidetud “heade mõtete linn”

E. Ivask,      25. august 2004


Juba mitu aastat tagasi ütles Tartu linnavalitsuse jurist mulle, et "ega ei ole nõukogude aeg, et kirjutate ja esitate palveid". Lisamata jättis ta, et nüüd saab asjad sirgeks ainult rahaga, sest ta isegi olevat tagastatud varad saanud "pistisega".
Ühest telesaatest sain aru, nagu oleks Tartus kõik korras tagastatavate eluasemete küsimuses. Ise ma sellesse klassi ei kuulu, kuid meie viiekordse maja elanikud olid veel hullemas seisus, sest meie olevat mingis "seadustevahelises vaakumis" ja meie käest ei võetud vastu isegi korterijärjekorra avaldusi. Ka erastamisoksjonil ei kuulunud meie esimesse kategooriasse ja ega seal olnudki mingeid väljavaateid, sest nn esmajärjekorras oli 3–4 tahtjat ja kõik korterid sai endale üks ja sama mustas ülikonnas "jõmm". Kuigi korterid olid enamasti elamiskõlbmatud. Osadel neist oli isegi üürivõlg, naabrid küll teadsid, et elanikud on ammu surnud, kuid üürikviitungid pandi ikka postkasti.
Seega nägin, et sealt kandist midagi ei õnnestu. Kui majavaldaja pankrotistus, andsime kõik avaldused, kuid meile ei erastatud, vaid maja müüdi ärimeestele ning edasimüümisi oli nii palju, et meie neid ei teagi.
Muidugi selgus see kõik alles siis, kui olime kohtusse jõudnud. Tartus aga ei leidunud advokaati, kes oleks vaeste inimeste eest tegutsenud. Läksime Riigikohtuni välja, kuid see ei võtnud asja arutusele.
Nüüd olen panga ori, et oma korterit välja osta. Oleksin tööeas inimene, poleks vast hullu, kuid ainult mõned aastad on jäänud seitsmekümneni … Ei tea, kas saan korteriomanikuks või jõuan enne igavesse kodusse. Õnneks saan veel tööd koristajana, kuid tervis on käest ära ja koormus suur.
Tartu on ju tervele Eestile eeskujuks, sest ühena esimestest lasi üüri piirmäärad vabaks. Meil tõusis siis üür neljalt kroonilt 15-le, hiljem uue omaniku ilmudes 25 kroonile. Ja Tartus võib ka nii olla, et majaomanik müüb korteri ilma üürniku teadmata uuele inimesele ning too tuleb teatama, et see korter on nüüd tema oma. Kusjuures eelmisel ei olnud sentigi võlga.
Linnavalitsuse jurist aga ütles, et kõik on seaduslik. Jääb küll arusaamatuks, kes selliseid seadusi teevad, kas tõesti needsamad, keda meie ise oleme selleks valinud!? Kardan, et mitte keegi ei viitsi minu kirja lugeda ja ammugi midagi teha saab. Tean, et üks aus inimene ei saa rahameeste ringkaitse vastu.
Kui kedagi peaks huvitama, siis selline maja asub Tartus Turu tänav 35, kus praegu on omanikuks Ottenderi firma, kuid ametlikult on sama isiku omanduses ühistu. Pidevalt on kütte ja sooja vee võlad, kuigi inimesed võlgu ei ole. Pealegi on enamus kortereid juba liisingutega ostmisel. Mõnel pole aga sugulasi või sõpru, kes aitaksid liisida, sest meie pole ju nii rikkad, et pangad meile laenu annaksid.
Nii peame me ebaausaid võtteid kasutama ja see on samuti ohtlik, sest abistaja võib suliks osutuda ja lõpuks ollakse ikka tänaval.
Selline on meie elu kiidetud "heade mõtete linnas".
Tore oleks muidugi, kui leiduks Toompeal inimesi, kes ei laseks vastu võtta inimvaenulikke seadusi ja otsuseid.
Tänan Marika Tuusi ja Kesknädalat, kes on pidevalt sundüürnike eest võidelnud. Palju tervist ja jõudu teile õigluse eest sõdimiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)