Mis maa see on?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,

vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,

kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.

Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad -

kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks

veel ainult kõlbab inimene siin?

Kes selle valu ükskord kokku korjaks,

et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,

kus vabadus on maasse kaevatud,

kus on siin õiglus, kus on rahukohus,

kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,

on roostes häbi, südameta rind.

Siit põgeneda võiksin lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,

ja millega ta seda teeb, ei tea.

Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,

kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?

Kas suudan enam olla temata?

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta

kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.

Vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Sõnad: Peeter Volkonski

Muusika: Siiri Sisask, seadnud Tõnu Kõrvits

[Ajalehe esiküljel Hugo Hiibuse joonistus, kus kujutatud laululava, millest tõuseb tihe (noodi)pilv. Selle suunas liikuvast lennukist: „Ohhoo, on tegu jälle Islandi tuhapilvega?" - „Siin peaks küll olema Estland? Aga sõidame ringi..." Vastus laululavalt: „Võite sõita otse, see pilv on puhas muusika! Teiegi olete teretulnud TALLINN KULTUURIPEALINN 2011 suurüritusele, noorte laulu- ja tantsupeole!"]

Jaga |