13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Mõistetamatu minevikuvihaLEMBIT KÄÄRID, 07. jaanuar 2009Kui „hetk, milles viibime praegu“ kipub kihva keerama ja närve sööma, on paljudel ikka olnud just möödunud aeg see esimene koht, kuhu raevuhoos sülitada. Et hästi käepärast võtta ja vastu ka ei turtsu. Kui ikka üks vinge tatilärakas sinnapoole teele saata, muutub kohe mõte selgemaks, tuba valgemaks ja hetk, milles viibitakse, helgemaks.
Sellekohases „Maalehe“ (11.12.2008) arvamusloos „Me kõik olime vabakäiguvangid“ süüdistatakse kodueestlasi, et süngel ajal oli neil tung Eesti elu edasi kanda. Loo autor oli kunagi üks neist „lampidest“, mis aitasid minu jaoks valgustada aega, milles viibima olin Looja tahtel määratud. Mitmedki tollased „lambid“ on nüüdseks kustunud, kuid neist kiirganud valgus kumab mälus edasi. Siinmainitud looga kustus minu jaoks nüüd jälle üks „lamp“, kuid mitte Looja tahtel, vaid lõhkes ise, nagu pomm, möödunud aegu ja selles viibinud inimesi mürgiga üle pritsides. Selles „Maalehes“ esitati korraga kaks nii erinevat lugu. Üks neist – Gustav Ernesaksa mõtetega – tõukab lugejat aja- ja eluriugaste kiuste edasi elama, aga teine – vabakäiguvangidest – on kui kahjutuli, mis põletab hinges kõik, isegi tuhka sinna alles jätmata. Millest küll selline raev? Tuletagem meelde: „Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu...“ (Artur Alliksaar) LEMBIT KÄÄRID, Pärnu
Viimati muudetud: 07.01.2009
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
