Sillast Viro-maa ja Soomemaa vahel

EESTI–SOOME SILD

ﾜle mere, laineis lahe

kerkib, kerkib hõime sild.

Teostub nii rahva tahe –

liitub hõime kaksikkild!

Seni lahutas meid meri,

surve võõras, tsaare võim.

Silla aluseks sai veri,

abiks, mis tõi hõimul hõim.

Varsti tõusmas silla kaared,

raudsed sambad, käiguteed.

Paistvad Kaljuvalla saared,

võimas pilt, me rannaveed.

Silla töid vaid kiirustage,

torme oodata veel ees.

Meri lai ning õõtsuv, lage,

sada ohtu salavees.

Tuuslar vahel püüab tuuli

tormeks tõsta vahe väinas.

Sosistamas kuulen huuli,

vaenuvõtted kuskil käimas.

Valmib sild, siis vennasrahvad,

aja ränga sangarid,

kodu kaitsel sama vahvad,

nagu muiste Kalevid.

Laias kaares sini-lipud

rannatuultes lehvivad.

Sihi teedel torne tipud

tulevikus kerkivad.

ﾜle mere, laineis lahe

kerkib, kerkib hõime sild.

Teostub nii rahva tahe –

liitub hõime kaksikkild.

Kahe riigi lähestikuste ja ühesuuruste juubeliaasta-“koormate” vahelisel ajal, mis on ainult kaks kuud ja kaheksateist päeva pikk (6. detsembrist 1917 kuni 24. veebruarini 1918), sobiks selle luuletuse kaudu meie rahva tunnete ja mõtete maailma veidi ergutada. Selles võib näiteks tunnetada ka tänapäevase nn TALLSINKI (ühise Tallinna–Helsingi kaksiklinna) ulmeprojekti hõngu. Aga praegu toetub see “sild” eelkõige meie riikide vahel tegutsevale võimsale rahuaja merelaevandusele.

JAAN  NIIN

Jaga |