Suletudki teedele jäävad jäljed

ELMAR LEHTSAAR,      11. aprill 2007


Kohtusime temaga sageli reisirongis, mis sõitis veel Tallinna ja Haapsalu vahet. Mina olin tavaline reisija, kes läks vanemaid abistama, tema aga kauaaegne ametitruu raudteelane, kel olid suured teadmised ja kogemused.

Enamasti sai rong puupüsti täis, aga juhtus ka aegu, kus oli lahedam istumisvõimalus ja hea vestelda sõidukaaslasega elulistel teemadel.

Olime samal arvamusel: raudtee, see Läänemaa tuiksoon peab säilima, et too mereäärne osa Eestist ei jääks ääremaaks, et elu seal ei manduks, vaid majandus areneks ja tekiks uusi ettevõtteid, mis pakuks tööd kohalikule rahvale.

Raudtee on suure läbivusega iga ilma puhul. Ta on kümneid kordi ohutum kui maantee, kus liikluses hukkub ja sandistub meie napi rahvaarvu kohta liiga palju ja järjest rohkem inimesi.
Siis aga „arenes" elu selleni, et kohtusime juba autobussis – rongiliiklus Riisiperest Haapsaluni oli lõppenud. Sõitsime Tallinna, et ühesuguse ellusuhtumise ajel protestida Toompeal toimuval piketil rongiliikluse sulgemise pärast.

Need olid 1996. aasta veebruari lõpupäevad. Ilm oli sombune, külm ja vingelt tuuline. Imestasime selle üle, et mitte ühestki peatusest, alates Haapsalust, ei astunud bussi teisi, kes oleksid meiega liitunud – läinud Läänemaa elu nõrgestamise pärast meelt avaldama. Olime sellised vaid meie kaks.

Toompeale kogunes siiski mõnisada inimest ja meil tuli tulutult vaielda Kalev Kukega, kes oli siis teede- ja sideminister. Säilitan piketil kaasas olnud plakatit ja venekeelset ajalehte Estonija, kus trükitud pildile olin juhtumisi jäänud. Elu on aga näidanud, et meie ponnistused jooksid tühja – Haapsalu pole raudteelinn, vaid raudteemuuseumiga linn.

Läinud aasta detsembris lahkus minevikku ka mu sagedane rongisõidukaaslane Elmar Heimann.

Ta elas raudteeliini äärses Risti alevis, mis oli tekkinud ja aastakümnetega välja arenenud just seoses selle liiklussoonega. Tema unistus säilitada Läänemaal raudtee ja rongiliiklus ei täitunud.

Meelest ei lähe teinegi tema hea soov: Ristile püstitatud raudteerelssidest kokku keevitatud mälestusmärk „Küüditatutele" saagu juurde sildi või tahvli, mis täpsustaks-selgitaks juhtunu olemust ja sisu. Oma sõnul oli ta pöördunud selle mõttega nii kohaliku omavalitsuse kui ka maavalitsuse poole. Kuid oma südamesoovi täitumist ta ei näinud. Ta oli loomult kaunishing, kes oma kunagisi reisimeenutusi oli paberile pannud hästiriimitud värssides.

Meenub teinegi meeldesööbinud kohtumine Haapsalu rongist. Ingvar Seemani kodukoht Taebla oli samuti välja kujunenud seoses Läänemaa raudteega.

Rongikõnelustes avanes suurte teadmistega ja avara silmaringiga inimene. Tema sõidud maakonnalinna olid seotud sooviga leida mõni kergem tööots, et teenida lisa elamise jaoks liiga napile invaliidsuspensionile.

Ingvar oli süveneva tervisekahjustusega invaliid, kel raske liikumispuue.Ehkki käimine karkude abil oli vaevaline, suutis ta alati elurõõmus olla. Rongis kohtudes arutlesime elulistel teemadel, ka sellest, kuidas inimest võidakse riiklike rumaluste tõttu muuta mittekellekski, teha temast lihtsalt null.

Ta rääkis oma üleelamistest radistina Nõukogude armee ajateenistuses Lääne-Siberis Kemerovo oblastis, kus korraldati tuumarelvakatsetusi. 14. septembril 1954 lõhati tuumapomm Totski polügoonil. Järgmisel päeval pärast tuumaplahvatust tuli temalgi minna epitsentrisse „järelkontrolli" tegema. Kõhe oli kuulata meenutusi hävingutsoonis nähtud tuumagrillitud hobustest ja muudest katseloomadest.Sõdur Eestist sai seal tervistkahjustava kiirituse.

Tänavu märtsis koputati temagi hingeuksele ja algas teekond igavikku.

Neid lihtsaid Läänemaa mehi, kes muretsesid Eesti homse pärast, pole enam. Kas oleme suutnud neilt üle võtta hoolivat ellusuhtumist, mida üha enam läheb vaja nüüd, mil Läänemaa rahvastik kahaneb tempos „päev-ja-inimene"?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)