Na, tervidust teitele!

kÕRVA JAANUS,      18. juuli 2007


Neh, ma ole soole reekind nüid Juhanist, kis oo moo naabrimees ja egade pidi moodis mees. Ma ole soole reekind oma vanamorist, kis oo ka inimene ning egade pidi suure alguse tähega.
Poliitigast ma soole äi tahagid reekida, senne pärast, et neid, kis sennest reekida muistavad ning paramini kut ma, oo palju ning las nad siis andvad oma suu käde vöimuse. Sest, vaada – moo meelest oo poliitiga nat üks koerapulm, kus keik kangest akkamist täis ning oma vahel kiskuvad. Televiisuris istuvad küll kinaste koos ning silidavad teina teist sönadega, a ajalehtes antaks sedamodi, et paber kortsus ning trükivärv laiali. Ning senne juures oo üks äda – koerapulm saab ühekorra otsa, poliitigude tühikargamine äi löpe aga ilmaskid ning ükskid koer äi köhi. Ning et ajalehed ja Kanal 2-ed ja mes keik veel oo rehvormimeeste kee, siiss kui sa seald poole usud, siiss sa oled poole niikutnii petta saand. A ma siiskid usu, et inimest akavad varsti aru saama ning muistus peesib vöidule.
A meitel oo sii külas uvidavaid inimesi veel. Ja ma reegi soole täna Riksist, kis oli nii pisist kasvu, et pea jöudis akada ning kohe tulid jälad, a keik mes senne vahepeele mahtus, oli otsast löpuni krtuskid täis. Neh, antku vana jumal taale eed terit, et ta nendel seel ülevel saaks ka elu röömpsaks tehje.
Oli seadasi, et mei jühtusime koos Milvi matasele. Milvi oli elupeevad sanitar olnd ning siibrid alt ee vidand. A kui ta soole aigemajas vasta tuli, siiss oli ta nii tähtsust täis, nat vöörmündri jäär: suu oli jüstkut kurdlöngaga kokku veetud, pea oli selgas, nenda et ta`p näind metssiga ka ette mette ja kui ta köis, siiss see tippimine oli nii tihe, et usud vai ei – ta tegi 66 sammu telliskivi peel enne kut maha sai. Matasel oli keik kina – mutid laultsid ja öpedaja aes ka ühna öiged jüttu – mütu korda ütles, et see teina elu seel teisel pool oo löpmata pitk, a tee surnuaida oo lühine. Mes ka töösti tösi oli, sest Milvi elas Kärdel ühna surnuaja körvas.
A, et Milvi napsu inimene ka oli, siiss olid sugulast sedamodi rehkendand, et näu peale tuli kolm pitsi. A, et naisterahvaid änamjägu oli, mes näidab, et meeste elu mette kerge äi ole ja meid ega peevaga vehemaks jeeb, siiss tuli sedas välje, et mihed said kaheksa korda suu magusaks tehje. Neh, eks see muidud möidus ka – viimase pitsi juures tahtis Riks jüba kokku akada lööma ning „Ta elagu!" laulu eeld ülese vetma...
Riks söitis vanaste krossi, ta oli korvipoisiks. Neh, see oli veel vene aegus. Vöistlust köisid Kärdel Reheahju määl laube-pühabe. Laube tehti ikka kövad tropid ning pühabe umigu jähi möni ratas köima löömada ka.
Ühe pühabe, Riks oli muidud platsis, söit leks lahti, paarimees keerab aga kaasi, a Riksil pea aige ning sant olla – karga korvis ühest eerest teise nat vedrujänes. A äga ta siiss pole tola olnd – ta näidas kurvi peel peeldvaatajadele näpuga körisölme peele. Nehja ühe tagaskurvi peel, kus vaard vehem, sokudastkid mihed Riksile pooliku viinapudeli püuse. Järgmise ringi aegu, kui ratas senne sama kurvi jöudis, oli korv tühi ning Riks teedmata kadund. A Riksiga polegid midad sandisti olnd, ta istus kadaga pöösa all ning parandas pead, ise seledas, et mes moodi sa söidu ajal lonksu vetta saad – pudeli ots peksab sool jo sahtli tühaks. Kaks ringi jättis Riks senne moodiga vahele, siiss kargas jälle korvi tagasi ning mo mäledamist mööda said nad veel kolmandama koha.
Ühekorra olid jälle vöistlust, Riks pole ise küll osa vetnd, a asjaliseks tegi ta ennast raja eeres ega kord. Lugu oli sedas, et üks kange krossimees oli jahipüssiga omal kee sedamoodi ee pörudand, et pöial pantigid kipsi. Sennel mihel oli muidu esimene koht kinnel, a nüid pole sennest midad välje tulnd. Teised mihed katsust siiss Riksi vehe möjudada, et ta senne kallal aasima äi akaks – teisel isegid sitt olla. Riks muidud lubas ja pidas söna ka nenda kauaks, kui lipp leks ning rattud rajale kihudast. Riks leks süüdimata näuga kipsis mihe juure ja küsis südamerahuga:" Neh, kinnele pöiald oiame?"
Riks oli elupöline autujuht, ta sai ega asjaga akkama, ainuld vene keelega pole korda saand. Ühekorra söidab Riks Körgesaare poole, a ees uinub üks vene söavä autu ning mette äi tee märkamagid, et Riks mööda tahab minna. Kuidad moodi see löppuks ika önneks leks, Riks sai mööda, jättis autu tee eerde seisma ning kui piirivalve poiss ta kohta jöudis, pidas senne kinni. Riks pistis oma nirginina akna vaheld sesse ja küsis oma teada vene keeles:"Potsemu tõ peegel?" Ta mötles muidud seda, et miks jäuks sool peegel oo, kui sa senna äi vaada. Poiss pole senne peele oskand midad kosta, vaatand peel mustade silmtega, nee iilgand nat sitigud, Riksile otsa. Riks katsund siiss saksa keeles: "Prekken si deuts?" Poiss vaatand sammati edasi. Riks löönd siiss püuga, üppnad astmelaua peeld maha – äi nöuksega pole midad peele akada, kis ühtegid keeld äi muista.
Ühe korra ta seledas linnameestele poodi juures valju eelega, et püüdnd nii suure angerja, et liitrise purgi kaelast pole sesse mahtundkid, ta pidi kolme liitrise vetma. Nee tolgust jähid uskuma ka...
Neh, olga ning!





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)