Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

Karl Metsaots,      09. märts 2005


Kadrill snaiperiga
Jälle oli järjekordne rünnak luhta läinud, terveksjäänud mehed roomasid laskurpesadesse tagasi. Sain kokku oma jaokomandör Kääbiga.
„Meid on ainult kaks, mina ja Lillo ... Teised on kõik läinud," raputas ta pead.
Pataljonikomandöri kohusetäitja vanemleitnant Meibaum koostas raporti, jagas õpetusi, mida ma peaksin polgukomandörile ütlema. Seekord tundsin erilist vastutust, mitte kogemata ei saadetud mind otse polgukomandöri ette.
Tavaline snaiperikuuli plaks jäi seljataha. Raudtee ääres astus patrull mu juurde, tõestades, et tõkkesalga mehed on olemas. Sääl viipas mind tankist oma lahtisest luugist, kutsus sõitma. Soisesse metsa oli rajatud palktee, mida mööda rasked veokid võisid liikuda. Staabitelgi juures sain maha. Palja "spassibo" eest. Roomik jätkas teekonda.
Seisin ooteruumis. Telgi sügavusest, vaheseina tagant ilmus välja polgu komandör. Seisime vastakuti valvel. Raporteerisin, et 2. pataljoni käskjalg on tulnud ettekannet üle andma. Paber võeti vastu, loeti läbi. Siis esitati mulle küsimusi. Kinnitasin, et ründajate read on meil otsa saanud, toetav suurtükituli on olnud nõrk ja hajuv.
Tänase päevani on mulle meelde jäänud see külaskäik polgukomandöri juurde. Selles oli oma karmi pidulikkust, mis sarnanes ehk pisut välissaadiku vastuvõtule presidendilossis. Etikett kehtib igal pool. Kas veel keegi polkovnik Pauli selja taga seisis, ei mäleta.
Ka postipunkti külastamine on mulle eluks ajaks meelde jäänud.
Toppisin ajalehed põue ja kirjad taskutesse. Näppu jäi kiri, mis oli mulle adresseeritud. Sedapuhku polnud see Nelsi sinine ümbrik, vaid kolmnurkselt kokku-keeratud paberileht Pärnust. See oli isalt! Parajasti hakkas vastane jälle kostitama männikualust. Heitsin vanasse sammaldunud liivaauku selili, kiskusin kokkukeeratud paberi lahti. Märgi lumeräitsakaid langes paberile, tindipliiatsikiri kippus laiali valguma ja segunes varsti silmanurgast veerenud kibeda pisaraga.
„Sul ei ole enam emakest. 28. veebruari pärastlõunal ta suri."
Surusin lõuapärad kokku, ei tahtnud korraga loetust aru saada ... Lähedal karjuti meeleheitlikult: „Ema! Ema!" Vist surija hääl. Meie 82 mm miinipilduja meeskonna keskele oli plartsatanud Saksa suurtüki mürsk.
Lumeräitsakaid langes näole. Ema oli juba pool kuud tagasi surnud ja maetud Alevi kalmistule minu venna kõrvale.
„... olemegi jäänud kahekesi, hoia end."
Lamasin näoga vastu halli taevast. Läbi hõredate männilatvade langes ikka veel lumehelbeid, ikka rohkem ja rohkem. Isa on jäänud nüüd üksinda. Aastakümned nagu oleksid tal tühja jooksnud. Hirmus on jääda vanana üksikuks, mälestustetuhas püherdama. Sõda ei kesta ju enam kaua, varsti on väed Berliinis. Pean vastu pidama viimase sõjapäevani.
Tasapisi toibusin surmasõnumi ootamatusest. Haavatu meeleheitlik kisa oli vaibunud. Valitsesin oma närve, tundsin oma jalaastet, jälgisin lahinguhääli. Erksalt jooksin jälle vankri nurgani ja plaksatava snaiperilasu järel sibasin kaitsva männituka varju.
Olingi tagasi. Seisin komandopunkti lahtise varjendi serval. Võsas raksatasid miiniplahvatused ja kostis jälle haavatute kisa.
„Tule ruttu auku, ära seisa seal! Saad pihta, kui kohe alla ei tule."
Tõrge kestis kümmekond sekundit, enne kui mõistma hakkasin, et olen liimist lahti, seisan püsti nagu soolasammas ega mõista enam auku ronida. Komandöri käsutamine ei tahtnud minu teadvusse jõuda. Lõpuks maandusin ikka augu põhja.
Tundsin, et valus kiri kõrvetab põues. Ma ei tohi olla tundetu ja tuim. Ma olin lubanud emale, et tulen tagasi.
Järgmisel päeval oli taevas helesinine. Võimas kevadeaimus haaras meeli. Mööda kraavi kummargil joostes oli juba silmi urbadele, mis raagudes pakatasid. Okstel rippuvad soolikaribad jäid heledas kevadvalguses hoopis varju. Ainult urvad ja sinitaevas. Päike pani lume sätendama. Mõtlesin, et saksa snaiper peaks kandma tumedaid prille, muidu rikub oma silmad ära. Ta lask jäi kümnendsekundi võrra hiljaks.
Tagantjärele pole mul enam võimalik koostada päevikut kohtumistest saksa snaiperiga. Ühel päeval käisin kaks korda edasi-tagasi, viimasel päeval aga pidin jälle mööda magistraalkraavi hiilima. Kõik meie kohtumised mahtusid nelja-viie päeva raami, 19. – 23. märtsi vahele.
Millal me oma positsioonidelt ära tulime? Igatahes mina kuivatasin alles oma rõivaid, mis magistraalkraavis olid läbi ligunenud. Pataljoni tagasitulek oli sedavõrd tagasihoidlik sündmus, et vanade tuttavate ilmumist supiköökide juurde ei märgatudki.
Ju meid oli vähevõitu, sellepärast. Naaberpataljon oli Peri küla, mille ühes servas olime kurja vaeva näinud, lõpuks ometi tankide toel hõivanud. Poisid olid kõmpinud hanereas sirge seljaga mööda kurikuulsast vankrist. Mingit snaiperihõngu polnud sinna maha jäänud.
Vaenlane oli tõmbunud teistele positsioonidele. Meid ootasid uued ülesanded.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)