Kahe rinde kodusõda ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Mind valdab kahetine tunne minu enda osast ja Ülemnõukogust. Ma justkui ei kuulugi sellesse kogusse, mille ametlik, peavoolu tunnustatud osa oleks nagu üksnes 20. august 1991. Mõlema kahetisus nii füüsilises kui ka tunnetuslikus mõttes. Viibisin tol ajal koos abikaasaga USA-s Vaikse ookeani ääres perekonnatuttavate juures puhkusel ja ma ei saanud selleks päevaks naasta. Õnneks või kahjuks ei osalenud ma seega kahepäevases kõhkluste, reetmiste, kambamängude ja võimukauplemise epopöas, millest Heinz Valk värvikalt ja sarkastiliselt kirjutab oma mälestusteraamatus (Pääsemine helgest paradiisist. Tallinn 2010). Ja mida põhjalikult uurib Kadri Must (Iseseisvuspäeva sünd. Tartu 2000).

Kõrvalt vaadates on mul kohustusteta vabamõtlejana võimalus jälgida toimunut kaugelt ja kaugemale. 20. augusti tegelik tähendus on hoopis sügavam kui hääletamisprotseduur. Sisuliselt algatati seal võimupööre rahvalt kui tervikult rahvusfundamentalistlikule leerile. Selle taga oli väliseestlaste poliitiline ideoloogia, vara ümberjagamise (tagastamise, erastamise) ihalus ja osalejate suur võimupretensioon. Nii lastigi toimuda, kuid hind oli saatuslik. Sellele järgnes süvenev rahvuse lõhestumine, rahvusluse parteiline erastamine, rahvustunde erakondlik monopoliseerimine.

Muukeelne püsielanikkond kuulutati välismaalasteks ja diskrimineeriti. Majanduse aluseks sai varakapitalistlik neoliberaalne äärmuslus, väljastpoolt soovitud ja nõutud šokiteraapia. Need fundamentalistlikud poliitilised ja majanduslikud mallid kehtivad kahjuks siiani, neil põhineb riigivõim.

Puudub asetumine tegelikku tänapäeva, puudub tulevikunägemus. Inimvara, inimese mõõde ja rahvuslik järjepidevus on jäänud kõrvale. Kujunes korporatiivne, tänaseks lausa huntataoline riigivõim, mida teenivad nii riigi majandus ja jõustruktuurid kui ka meedia. Nüüd on meil üle 100 000 töötu, üle 100 000 inimese on riigist lahkunud või töötavad välismaal (majanduspõgenikud), 130 000 inimest koos peredega on pankade võlaorjad.

Suur osa elanikkonnast elab vaesuses. Tervishoid, haridus, eriti aga regionaalne toimetulek on tõsistes raskustes. Elu maal ja regioonides ääremaastub, vaagub. Eesti Vabariigis on käibemaks toidult tunduvalt kõrgem kui mujal Euroopas, oleme pea ainus riik, kus tulumaks on rikastel ja vaestel ühesugune, üksnes meil puudub ettevõtte tulumaks. Kuid oleme esimene maailmas, kus põhiseadust rikkudes valime oma valitsejaid mobiili ja arvutiga. Igapäevamured peidab riigivõim praeguse majanduskriisi, poliitilise vaenu, skandaalide ja kampaaniate taha, nagu näiteks eurole üleminek. Maailma pankadelt ja suurriikidelt saame aga ohtralt kiitust kui „vabaduse, tubliduse ja jõukuse tšempionid" (Hillary Clinton, pressikonverentsil Washingtonis koos Urmas Paetiga, ERR 2011). Ajakiri The Economist valis Eesti aasta riigiks 2010. Meie arutu ja valeliku kiitmisega lahendavad nad omaenda poliitilisi probleeme.

Riigipöördekatse Moskvas andis võimaluse

ja lõi vajaduse maailmale kohe veel kord selgelt, ühe aktiga kinnitada meie iseseisvust. Kahe päeva jooksul saadi sellega kuidagi hakkama. Ülemnõukogu juhataja erivolituste tõttu, mis ta ise endale küsis ja mida täiskogu nagu muuseas, arutluseta, ka talle andis, pidurdus otsuse vastuvõtmine kahele päevale. Peale inimlike kõhkluste ja poliitiliste huvirühmade erisuse oli viivituse otsustavaks põhjuseks nähtavasti järgmine asjaolu.

Marju Lauristini, Ülo Nugise ja Arnold Rüütli kas teadliku või alateadliku sisemise „patukahetsuse" ajel ning poliitilise kurjuse kangekaelse esindaja Liia Hänni pealekäimisel tahtsid võimu juurde saada ka rahvusfundamentalistid. Neil neljal ei olnud selleks täiskogu volitusi, seda ei arutatud. Asi sätiti ära. Nad kutsusid Toompeale Eesti Komitee esindajad Sirje Endre, Tunne Kelami ja Vardo Rumesseni. Suletud ruumides, Eesti Komitee pika ja jäiga kauplemise tulemusena monteeriti iseseisvuse kinnitamise otsuse külge ka võimujagamise „rahvuslik lepe".

Otsuse ühe punktina nähti veel ette laialdaste poliitiliste volitustega Põhiseadusliku Assamblee moodustamine, algselt küll justkui võrdsetel alustel, kuid kohe oli selles kogus selge äärmuslaste ülekaal. Koostatud otsus võeti vastu kiirustades, jälle arutluseta. Saadikurühmade teisi otsuseprojekte ignoreeriti. Ülemnõukogu üksikliikmeil ei olnud valikut, iseseisvuse kinnitamine oli igal juhul vaja vastu võtta, aeg hakkas otsa saama. Ülemnõukogu liige Mati Ahven: Minu jaoks oli see suurim poliitiline provokatsioon. [---] Kahe põhimõtteliselt erineva otsuseprojekti omavaheline sidumine oli poliitilise alatuse viimane tipp (op. cit. lk 97). Eesti Komitee juhatuse liige Vardo Rumessen: See oli Eesti Kongressi ideede võit, kuigi teostatud Ülemnõukogu poolt (Kaks otsustavat päeva Toompeal. Tallinn 1996, lk 121).

Populaarsuse kaotanud rahvusäärmuslased tõsteti jälle tegevpoliitikasse. Ja nad ei jätnud seda kasutamata. Ja kuidas veel! Samas Eesti edaspidise saatuse suhtes tähtsate arutelude kirjalikud ülestähendused ja dokumendid, milles väljendus kahepäevane pingutus, heitlus ja isiksuslikud seisukohad, Ülemnõukogu juhataja tema enda sõnul kõrvaldas ja hävitas.

Muide, huvitav ja tähenduslik on ka veel asjaolu, et 20. augusti 1991. a Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest" võeti vastu konstitutsioonilise häälteenamuseta (70). Üks hääl jäi puudu, mis saatuse irooniana jäi saamata ühelt äärmuslikumalt Eesti Komitee liikmelt, Kaido Kamalt, kes lõpuni protestis sellega Ülemnõukogu tegevuse vastu.

Sisuline, praktiline taasiseseisvumine algas

aga IME-ga ja 16. novembri 1988. a suveräänsusdeklaratsiooniga, mille veel eelmine Ülemnõukogu konstitutsioonilise häälteenamusega vastu võttis.

See jätkus Eestimaa Rahvarinde moodustamise ja toimimisega, Baltimaade rahvarinnete ühisrindega, Eestist demokraatlikult valitud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikute tegevusega, koostööga uue Venemaa tulevase liidri Boriss Jeltsiniga.

Eesti kodanikkonna rahvaalgatusliku liikumise formeerisid Eesti Komitee ning ERSP poliitiliseks leeriks (parteiks), mis vastandati rahva ühtsusele, mida Eestimaa Rahvarinne algselt väljendas. Vabade valimistega moodustati Eesti (NSV) Vabariigi Ülemnõukogu. Puhtpraktilises ja rahvusvahelises mõttes oli Ülemnõukogu ainus põhiseaduslikus vormis võimustruktuur, mille abil sai vastu võtta taasiseseisvumiseks vajalikke otsuseid. Poliitilised deklaratsioonid neid ei asendanud. Juriidiliselt väljendasid iseseisvumist Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust staatusest" 30. märtsist ja seadus „Eesti sümboolikast" 16. maist 1990, samuti teised riigiõiguslikud aktid. Rahva tahet kinnitas 3. märtsi 1991. a iseseisvusreferendum, millest võttis osa 82,86% hääleõiguslikest inimestest 77,83% toetusega iseseisvusele.

Kõigele sellele vastandusid rahvusfundamentalistid. Nad boikoteerisid valimisi ja algul isegi referendumit, pidasid tühiseks ka Eesti NSV kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu deklaratsiooni iseseisvuse taastamiseks 2. veebruaril 1990. Kõiges vastutegutsemise tõttu, põhimõttel, et nemad on ainukesed õiged ja kutsutud, kaotasid rahvusäärmuslased rahva poolehoiu; 1990. a lõpuks toetas neid vaid 25% küsitletuist.

Eesti Komitee ja Eesti Kongressi poliitiliseks platvormiks,

millega nad vastandusid Ülemnõukogule, olid välismaale põgenenud eestlaste võimukontinuiteedi, riigi õigusliku järjepidevuse ja vara restitutsiooni põhimõtted. Inimlikult ja psühholoogiliselt oli mõistetav pagulaste soov olla kaotatud Eesti Vabariigi jätk võõrsil. Neil oli isegi kaks (nagu eestlastele ikka omane!) eksiilvalitsust ministritega, peaminister presidendi ülesannetes, poliitiliselt mänguline saatkond ja peakonsulaat.

Üleilmselt oli neil ka vastuolu Tõnissoni- ja Pätsu-meelsete, vabadussõjalaste ning autokraatiale allunute vahel, nagu oli olnud kodus, Eestis.

Nende visadus ja tulemused eriti kultuuri ja eesti keele hoidmisel võõrsil olid silmapaistvad. Nad püüdsid maailmale ülekohtust teada anda. Suur tunnustus selle eest! Laialipillutuna üle maailma pidasid nad endid ka Eesti riigi, Eesti maa ning eestluse seaduslikeks pärijaiks. Miljon kodueestlast, sealhulgas ka pagulaste võimalikud vanemad, sugulased ning hõimlased olid nende meelest vähemal või suuremal määral kollaborandid.

Karm ajalugu on kujundanud meie kõigi meeli. Ka Kodu-Eestis oli palju kannatanuid. See kõik on hea pinnas rahvusäärmuslusele, mis revolutsioonis sai oma agressiivse jõu emotsioonidelt. Sellega ei taasta veel iseseisvust, küll saab aga kasutada haaratud võimu oma leeri, oma kamba huvides. Fundamentalism pole kunagi ühelegi rahvale hüvangut toonud, ta on tegelikult moondunud anarhism ja vägivald. Venemaal oli selleks välismaalt, enamasti poliitiliste pagulaste poolt, sisse toodud bolševism. Eesti äärmuslastele oli väliseestlaste õiguslik järjepidevus emotsionaalne poliitiline konstruktsioon, võimuvõtte tehnoloogia.

Senine Eesti Vabariik, mille hääletu ülevõtmine ja annekteerimine toimus meie endi autokraatsete riigijuhtide otsese tegevuse ja tegevusetuse abil, 1938. a põhiseaduse formaalsel alusel, ei saanud õigusjärgselt kesta järgneva poole sajandi jooksul. 16. juunil 1940 astus Jüri Uluotsa valitsus NSV Liidu ultimaatumit täites tagasi ja 21. juunil nimetas president Konstantin Päts Stalinile lähedase Andrei Ždanovi ettepanekul-nõudel peaministriks Johannes Vares-Barbaruse. 21. juulil aga astus Päts ise tagasi, nimetades Vares-Barbaruse peaministriks presidendi ülesannetes ja kutsudes üles viimasele täit toetust andma. Autokraatne president andis viimase kuu jooksul põhiseaduse alusel välja 126 presidendi käskkirja, 34 dekreeti ja 4 seadlust. Kõik need olid suunatud Eesti iseseisvuse likvideerimisele, juhtivate riigitegelaste ametist vabastamisele (Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn 2004, lk 879).

Nii anti ära riik, mis selleks korraks lõppes. Ei siseriiklikult ega rahvusvaheliselt polnud ühtegi Eesti riigi ametlikku teadet, protesti, abipalvet, et meid on vägivaldselt üle võetud või okupeeritud või annekteeritud. Saatuse irooniana sai isegi Eesti sõjaväest, kes oleks pidanud meie riiki kaitsma, Nõukogude armee osa. Kohati käitus Eesti riigi juhtkond nagu okupeeriv võim. Võib-olla just seetõttu jäimegi pärast sõda võitjate või sõjaokupatsioonist vabanevate riikide seast välja ja kaotasime nõude iseseisvusele. Suurriigid USA ja Inglismaa andsid järjekordsete „salaprotokollidega" Baltimaad Jossif Stalinile, millega nad tunnustasid Eesti kuulumist NSVL-i koosseisu. Propagandistlikult ja demagoogiliselt kordasid nad külma sõja ajal ja hiljem maailma avalikkusele küll, et „jätkuvalt ei tunnusta", kuid nii olid kolm suurriiki üheskoos, igaüks oma huvides, otsustanud ja poole sajandi jooksul selle järgi rahvusvaheliselt, juriidiliselt ka käitunud.

Millist õigust, õiglust ja juriidikat siin nõuda ning kellelt? Ise pead alati enda eest seisma, ja seda me Nõukogude impeeriumi lagunemise soodsal ajahetkel ka veelkord tegime.

VELLO POHLA

Kirjutatud jaanuaris 2011, ilmunud Rein Järliku ja Lehte Hainsalu kogumikus „Kahe tule vahel"

Lõpp 18. jaanuari Kesknädalas

[esiletõsted]

20. augusti tegelik tähendus on hoopis sügavam kui hääletamisprotseduur. Sisuliselt algatati seal võimupööre rahvalt kui tervikult rahvusfundamentalistlikule leerile.

Eesti Vabariigis on käibemaks toidult tunduvalt kõrgem kui mujal Euroopas; oleme pea ainus riik, kus tulumaks on rikastel ja vaestel ühesugune; üksnes meil puudub ettevõtte tulumaks. Kuid oleme esimene maailmas, kus põhiseadust rikkudes valime oma valitsejaid mobiili ja arvutiga.

Vt ka Kesknädal:

12. oktoober 2011 - Enn Tõruvere, "Kuidas me vabanesime" I osa;

19. oktoober 2011 - Arvo Haug, "Väike Eesti 20 aastat tagasi ideedelt suur";

21. detsember 2011 - Enn Tõruvere,"Kuidas me vabanesime" II osa.

[pildiallkiri]

LUHTUNUD LOOTUSED: Vastupidiselt rahva ootustele 20 aastat tagasi kujunes Eestis korporatiivne, tänaseks lausa huntataoline riigivõim, mida teenivad nii riigi majandus ja jõustruktuurid kui ka meedia. Foto võetud raamatust "Rahvarinne".

Jaga |