Elatisrahade sissenõudmisest hoidub hoopis riik

Praktika näitab, et kohtusüsteem tuhandete elatisrahanõuetega hakkama ei saa. Praegu suudavad kohtutäiturid aastas lahendada kõigest 500 menetlust.

Laste elatisraha väljanõudmisega peab tegelema riik

Ka sotsiaalkomisjoni hiljutisel laia kõlapinda leidnud lahtisel istungil arutati seda teemat taas. Paraku sellelt komisjonilt ongi raske oodata põhjapanevaid lahendusi, sest tegemist on läbi ja lõhki juriidilise probleemiga - kohtuotsuste mittetäitmisega ja kohtutäiturite saamatusega võlgade väljanõudmisel.

Küsimusele, miks ei olnud lahenduste leidmisse kaasatud ka õiguskomisjon (mille liikmena käisin istungil oma vabast huvist), justiitsminister Hanno Pevkur mulle Riigikogu saalis vastata ei osanud. Istungil ei olnud kohal justiitsministrit ega sotsiaalminister Taavi Rõivast. Mis lahendusi me siis üldse otsime! Eesti riiki pole see küsimus kunagi huvitanud. Elatisraha võlgnevus on taandatud kahe eraisiku vaheliseks asjaks, nagu ka minister Pevkur mulle Riigikogu infotunnis neli-viis korda järjest raius.

Ometi just riigi asi peaks olema kohtuotsuste täitmist kontrollida ja võlglastelt raha sisse nõuda. Kohtuotsuste täitmata jätmist ei saa veeretada eraisikute kaela.

Euroopas sissenõudmissüsteem toimib

Enamikes Euroopa riikides on loodud elatisraha garanteerimise süsteemid, mis tagavad lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Riigid maksavad neile üksikvanemaile, kes elatisraha (vana nimetus: alimendid) kätte ei saa, teatud toetust, mille riiklik institutsioon oma kohustusi mitte täitnud vanemalt tagasi nõuab.

Raha sissenõudmisega peaks tegelema riik. Riigil on kergem see raha kätte saada, sest riigile võlgnemist kardavad kõrvalehiilijad kindlasti rohkem kui oma abitut ekselukaaslast.

Näiteks on Lätis see süsteem juba mitmendat aastat olemas: üksikvanemale makstakse igakuiselt 45 eurot. Summa pole suur, aga abiks ikka. Samuti on sellesarnased riiklikud süsteemid loodud Soomes, Rootsis, Norras, Austrias, Belgias, Prantsusmaal, Taanis, Saksamaal, aga ka näiteks Austraalias jm. Soome maksab üksikvanema kontole igas kuus 118 eurot. Kui võlgnik ei maksa elatist õigeaegselt või hoiab maksmisest kõrvale, siis laps selle tõttu kannatama ega tühja kõhtu tundma ei pea. Meie reformiministrid aga ütlevad, et riik ei saa üle võtta eraisikute kohustusi ja vanemad klaarigu omavahel asjad ise.

Maksmata elatisrahad jõudsid Euroopa Inimõiguste Kohtusse

Päris lootusetuks see küsimus siiski enam jääda ei saa. Euroopa Inimõiguste Kohus uurib nüüd, miks Eestis laste elatisraha kuidagi kätte ei saada. Üks Eesti kodanik pöördus Euroopa kohtu poole, leides, et kuna Eesti riik pole lapse isa suutnud aastaid kohtuotsust täitma panna ja elatisraha välja nõuda, rikutakse tema inimõigusi. Nimelt on kohtumenetlus ja täitemenetlus kestnud tulemusteta juba üle kümne aasta.

Olgugi et Euroopa Inimõiguste Kohus võtab töösse ainult 2-3% avaldustest, on see küsimus menetlusse võetud just sellepärast, et siin nähakse meie õiguskaitsesüsteemis avalduvat laiemat probleemi. Leitakse, et riik peab tagama, et menetlused mõistliku aja jooksul lõpule viidaks. Kui seda ei tehta - järelikult rikutakse inimõigusi.

Minister Pevkur toonitas Riigikogu infotunnis korduvalt, et elatisraha teema olevat kohtutäituritele üle antud ja vastutus seeläbi justkui edasi delegeeritud. Aga Inimõiguste Kohus näeb asja vastupidi: riik peab tagama oma kodanike põhiõiguste kaitse ning õigusriigis peavad täitetoimingud olema proportsionaalsed, õiglased ja tõhusad.

Ilmselt on Euroopa Inimõiguste Kohtus pooleli olev menetlus sundinud ka meie valitsust mõtlema, kuidas vähemalt näidata, nagu riik selle küsimusega tegeleks.

Kaalutakse repressiivmeetmeid

Nii kaalutakse võlglaste suhtes selliseid repressiivmeetmeid nagu autojuhtimisõiguse, kalastamisõiguse või relvaloa peatamist. Pakutud on ka lähetustega Soomes tööl käivate inimeste päevarahade arestimist, samuti teise pensionisambasse kogutud isiku vara kallale minekut jpm, et oleks võimalik hüvitada elatisvõlgnike kohustusi.

Samas teame, et inimesed on võlglased erinevatel põhjustel. Rongavanemate kõrval leidub kindlasti neid, kes on tööst ilma jäänud, kel tõrgub tervis või kes teenibki vaid juhutöödega. Alati ei olda võimelised maksma ka poolt miinimumtöötasust ehk 177 eurot, mida seadus ette näeb ja mida kohus hetkel peaaegu alati ka määrab. Või kui näiteks taksojuhil peatatakse juhiluba, siis mässib ta end veelgi suurematesse võlgadesse.

Advokaadid on leidnud, et kohtud lajatavad kõigile ühe mõõdupuuga ega kaalu kõiki tegureid. Peaministri seisukoht muuta ühiskondlikku hoiakut võlglaste suhtes karmimaks on teemast ja riigi vastutusest kõrvale hiilimine.

Viimane aeg on valitsusel käised üles käärida ja korrastatud süsteem aasta pärast üle anda. Valitsus on selleks, et võtta vastutus!

[esiletõstte] Sotsiaalkomisjoni lahtisel istungil ei olnud kohal justiitsminister Pevkurit ega sotsiaalminister Rõivast. Mis lahendusi me siis üldse otsime! Eesti riiki pole laste elatisraha küsimus kunagi huvitanud.

MARIKA TUUS-LAUL, Riigikogu õiguskomisjoni liige

Jaga |