Vadim Belobrovtsev: tahan olla Tallinna ja Eesti jaoks kasulik

ENNE POLIITIKAT: Aastatel 2004–2008 töötas Vadim Belobrovtsev Pervõi BaltiiskiKanal'i (PBK) reporteri ja uudistesaate projektijuhina.

 Esiteks palun, et tutvustaksid end veidi Kesknädala lugejale, kes sind (veel) väga hästi ei pruugi tunda.

Olen põlistallinlane – sündisin meie armsas pealinnas 37 aastat tagasi ja olen tallinlaseks ka jäänud. Minu vanemad pidasid tähtsaks, et omandaksin eesti keele väga hea oskuse ning saatsid mind eestikeelsesse lasteaeda. Seal arvatavasti sain selgeks eesti keele alused. Isa rääkis minuga isegi vaid eesti keeles, ja naiivse lapsena arvasingi, et mu isa emakeeleks on eesti keel ja vene keelt ta ei oskagi. Mäletan aga hästi seda korda, kui ta end unustas, hakates tuttavaga vene keeles rääkima, ega pannud tähele, et mina seda pealt kuulsin. Sellest hetkest ma enam isaga eesti keeles ei rääkinud – milline avastus minu jaoks, isa oskas vene keelt!

Koolitee algas mul Ehte Gümnaasiumis, mis tol ajal oli 31. keskkool, kus õppisin prantsuse keelt ja kooli kõrvalt ka inglise keelt. Põhikooli järel läksin Mustamäe Humanitaargümnaasiumi (siis 52. keskkool), pärast mida jõudsin Concordia Rahvusvahelisse Ülikooli, kus 2000. aastal lõpetasin õigusteaduskonna.

Seejärel algas mitmeaastane ajakirjanikukarjäär, mille jooksul jõudsin proovida ennast elektroonilises meedias (Delfi), paberlehe toimetuses (ajaleht Estonija) ning ka teles (PBK). Ja seejärel algas juba tee poliitikasse.

Poliitika kõrval olen suur jalgpallifänn; vahel mängin ka ise, viimasel ajal küll vähem kui varem, sest vanad sporditraumad annavad tunda. Käin hea meelega kinos ja teatris, tunnen huvi kokkamise vastu, oskan hinnata head veini ja seltskonda. Sageli käin trennis ja olen ka saunasõber.

Mis põhjusel oled otsustanud poliitikas osalemise kasuks? Mis on sinu jaoks selle olulisemad väärtused ja võimalused?

Enne poliitikasse jõudmist töötasin kaheksa aastat ajakirjanduses. Ka siis ei hakanud ma just poliitilist karjääri ehitama – mind kutsuti juhtima Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kommunikatsiooni. 2009. aasta kohalike valimiste eel tundsin, et peaksin ka ise kandidaadina kaasa lööma, sest inimeste elu surus mulle alati kõvasti peale, kuid ajakirjanikuna oli võimalus sellest vaid rääkida. Esimesel korral ei läinud küll kõige paremini, kuid algus oli tehtud, ning 2011. aastal osutusin valituks Tallinna linnavolikogusse.

Nüüd, kui olen olnud poliitikas juba üle seitsme aasta, tunnen seda maailma palju paremini ning loodan, et minu uues erakonnas, Keskerakonnas, avaneb võimalus töötada Tallinna ja terve Eesti inimeste heaks. Olla kasulik, mitte ainult rääkides asjadest, vaid toimuvas ka osaledes.

Minu jaoks on põhilised poliitilised väärtused inimene ja tema heaolu. Ma ei ole suur Exceli tabelite fänn ja kindlasti ei nõustu ma parempoolsete jõudude arvamusega, et iga inimene seisab vaid enda eest – ning et kui midagi läks sul valesti, siis on see vaid sinu probleem.

Riik peab oma inimeste eest hoolitsema, sest ilma nendesamade inimesteta pole ju ka riiki. Kui inimesel on kõik korras, panustab ta üldisesse heaolusse. Kui aga tema elu läheb ükspäev keeruliseks, siis peab riik teda uuesti jalgele aitama.

Väga pragmaatiliselt öeldes (seda meie parempoolsed poliitikud oskavad kõige paremini!) on riigi huvides, et kõik inimesed Eestis oleksid terved ja õnnelikud, sest siis on ka nende panus riigi heaolusse palju suurem.

Mida pead oma isiklikuks parimaks saavutuseks?

Kui poliitikast rääkida, siis mu isiklikuks tipuks oli lühike, aga sisukas aeg Tallinna abilinnapea ametis 2010. aasta lõpus. Sellest pidin lahkuma, kui tollase Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni töö viimase soovil lõppes.

Üldisemaks saavutuseks pean oma tööd, mis oli suunatud eelkõige venekeelsetele elanikele, ja selle tulemusi seitsme aasta jooksul, kus suutsin Eesti elanikkonna selle osa jaoks kunagi tundmatu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna teha vägagi tuntuks ja mitme kolleegi abiga erakonna toetamist mitmekordistada. Seda enam on mul praegu kurb vaadata, et SDE juhtkond on selle töö jätkamisest loobunud ning jätnud dialoogi venekeelsete inimestega hooletusse.

Samas arvan, et mu suurimad saavutused on alles ees, kuna tööd pole ma kunagi peljanud ja uusi väljakutseid on veel palju tulemas.

Millised on sinu meelest Eesti ees seisvad suurimad väljakutsed lähimaks aastaks ning viieks aastaks?

Praegu on minu meelest Eestis kaks väga suurt probleemi – inimeste (palga)vaesus ja väga suur väljaränne. Teise mure puhul mulle paistab, et valitsus annab endale aru, et see eksisteerib ja, pehmelt öeldes, ei lähe paremaks, aga mitte midagi konkreetselt ei tehta või ei osata teha. Nähakse, et inimesed lahkuvad, aga ei osata midagi välja pakkuda olukorra lahendamiseks. Leian, et sellega tegelemiseks on viimane aeg, sest varsti Eesti lihtsalt jookseb tööealistest inimestest tühjaks.

Mis puudutab aga vaesust, siis jällegi räägivad valitsuserakonnad sellest väga palju, aga tulemust ei ole näha. Koalitsioonilepingus on ümmargused lubadused, mis ei anna inimestele kindlustunnet. Hinnad tõusevad, ning nüüd tahetakse veel aktsiise “juurde keerata”. Ja kõige enam kannatavad jällegi just vähekindlustatud inimesed.

Kiiremas korras tuleb suurendada alampalka ning leida viise, kuidas riik saaks parandada madalate tuludega inimeste olukorda, olgu nendeks siis pensionärid, puudega inimesed, lastega pered või töötud.

Mida arvad sotside üldkogu väga ootamatuks kujunenud tulemusest? Kas Ossinovski esimeheks valimine toob erakonda muutusi?

Arvan, et enne üldkogu algust ei osanud eriti keegi prognoosida, et Sven Mikser loobub kandideerimast, loovutades võidu Jevgeni Ossinovskile ilma võitluseta. Minu meelest näitas see ühiskonnale veelkord ilmekalt, kui lodev iseloom on Mikseril. Veel päev ennem olid väga paljud nii SDE-s kui ka väljaspoolt seda veendunud, et Mikseri šansid on kõrgemad ja ennustasid talle võituproportsioonis 60:40.Läks aga teisiti, ning minu meelest on sotsidel nüüd alust loota, et asjad võivad nende jaoks paremaks minna. Loomulikult eeldab see palju töötegemist, sest olukord on keeruline, ning praeguste koalitsioonipartneritega ja senise koalitsioonilepinguga jätkates riskib SDE kaotada suure osa oma valijatest. Situatsiooni teeb veelgi komplitseeritumaks asjaolu, et uue juhatuse koosseisus on Ossinovski pooldajaid tunduvalt vähem; seega pole tema elu SDE esimehe ametis sugugi lihtne.

Samas on Ossinovski sõnades siiamaani olnud iva: ta saab väga hästi aru, et praeguses koalitsioonis jätkates ei ole sotsidel suurt võimalust oma valijaskonda kasvatada ning valimiseelseid lubadusi täita. Samas Riigikogu valimiste tulemused eriti suurt manööverdamisruumi ei anna, ning koalitsioon Keskerakonnaga on sotside jaoks ainus variant oma tulevikku kindlustada. Sinna on aga vaja kolmandat partnerit, ning on suur küsimärk, kas IRL on pärast oma üldkogu valmis uut koalitsiooni moodustama.

Lühidalt öeldes – rahvas ootab Ossinovskilt nüüd otsustavaid samme koalitsioonilepingu ülevaatamise või isegi valitsusliidu väljavahetamise suunas. Kas ta suudab seda lähitulevikus ära teha, eks see paista.

Mida arvad valitsuskoalitsiooni hetkeseisust – kas Reformierakond surub oma tahtmise jälle peale ja teised jäävad pika ninaga?

Praegu paistab, et ühiskonnas valitsev rahulolematus hakkas mõjutama ka sotsiaaldemokraate ja IRL-i liikmeid, kes on teravamalt sõna võtnud ja oravate ideid kritiseerinud. Kas reformierakondlased suudavad edaspidi oma tahtmise peale suruda? – on nüüd suure küsimärgi all. Ma ei välista, et neil tuleb oma partneritele teatud järeleandmisi teha, aga päeva lõpuks juhtub ikka see, et kaks parempoolset erakonda leiavad ühise keele, ning kõige rohkem kannatavad sellest sotsid, kelle valijad jäävad tulutult ootama vasakpoolsemat poliitikat. Arvan, et neil ei õnnestu Reformierakonda üle mängida.

Aga kui kaua siis see koalitsioon veel koos püsib?

Siin on minu meelest kaks võimalust: kas koalitsioon hakkab lagunema juba sel sügisel, kui tuleb esimene tõeline proovikivi riigieelarve näol, või siis peab vastu paar aastat, ehk kohalike valimisteni? Olen väga üllatunud, kui ka pärast 2017. aasta kohalikke valimisi säilib praegune kolmikliit.

Samas ei imesta, kui tõeline lõhe tekib juba jaanipäevaks – selleks ajaks on kõigi kolme erakonna üldkogud toimunud ning uus (või vana) juhtkond paika pandud. Kuigi ma ei usu, et isegi muutunud tingimustes minnakse kohe koalitsiooni kallale.

Üks tuntud Eesti kirjanik ütles hiljuti, et mida lühem on selle koalitsiooni iga, seda parem meie riigile ja rahvale. Ühinen sellise hoiakuga.

Kuidas oled Kristiine linnaosavanema ametisse sisse elanud? Millised on sinu esimesed plaanid?

Olen uues ametis olnud veel liiga lühikest aega, et juba suuri plaane tegema hakata. Kristiine LOV rahvas aitab mind palju selles sisseelamises, mille eest olen loomulikult tänulik. Praegu on eesmärk jätkata käimasolevate projektide ja üritustega ning mõelda uute peale. Ka on minu meelest väga tähtis suurendada üldsuse teavitamist sellest, missugune on Kristiine linnaosa, mida huvitavat siin toimub jne. Tallinna inimesed peaaegu iga päev sõidavad läbi Kristiine, seda kõike teadmata, ent see on kahetsusväärne.

Lisaks on mul paar mõtet suuremate ehitusprojektide suhtes, ning peatselt algavad vastavad läbirääkimised. Siinkohal ei hakka ennetavalt rohkem rääkima, sest väga palju sõltub ikkagi rahastamisest.

Mida sa soovitaksid neile inimestele, kes tahaksid Eestis muutusi, kuid poliitikas osaleda ja erakonda astuda ei julge või ei taha?

Lisaks neile, kes ei julge või ei taha erakonda astuda, on Eestis olemas mitukümmend tuhat inimest, kellel puudub selline õigus, kuna nad ei ole Eesti Vabariigi kodanikud. Samas on paljud neist Eestis sündinud ja siin terve oma elu elanud; seega tahaksid nad kindlasti ühiskondliku elu kujundamisest osa võtta. Soovitan siiralt neil jälgida, mis Eesti elus toimub, kindlasti käia valimistel ning valida just seda erakonda ja neid poliitikuid, kes kõige paremini hakkavad inimeste huve kaitsma. Lisaks on võimalik aidata erakonda isegi mitte selle liige olles – tasub lihtsalt võtta ühendust erakonna esindajatega, kes selgitavad, kuidas saab seda kõige paremini teha.

Viimane asi, mida teha, on käega lüüa ja rääkida, et „niikuinii minust ei sõltu siin riigis mitte midagi“, või, mis veel hullem, – Eestist lahkuma hakata. Mitte mingil juhul ei tasu seda teha: kui me kõik üheskoos pingutame ja muuseas valime endale valimistel õiged juhid, hakkab elu Eestis muutuma paremuse poole – selles pole kahtlust!

Tegid ka ise julge sammu, tulles linnavolikogu liikmena Keskerakonda. On sind hästi vastu võetud?

2010. aastal töötasin kõrvuti paljude keskerakondlastega, kui Tallinnas valitses Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioon, ning sellest ajast on mul jäänud igati meeldivad mälestused. Lisaks on mul alati olnud palju sõpru ja tuttavaid, kes on Keskerakonna liikmed. Seega ei kahelnud ma hetkekski, et mind võetakse sõbralikult vastu. Mul on hea meel olla sellise suure meeskonna liikmeks, ja ma näen, et väga paljudel keskerakondlastel on selle üle hea meel.

Nüüd midagi kultuurivaldkonnast. Millist raamatut viimati lugesid ja mille üle see sind mõtlema pani?

Viimasel ajal olen aktiivselt lugenud Andrei Ivanovi teoseid – täna on ta vaieldamatult parim Eesti kirjanik, kes vene keeles kirjutab. Tema raamatud on muuseas ka eesti keelde tõlgitud, soovitan neid julgelt kõigile. Ise kutsub Andrei Ivanov ennast Tallinna kirjanikuks, ning mul on väga hea meel, et Tallinna linnavolikogu on otsustanud autasustada teda pealinna teenetemärgiga. Samas on kurb, et eelmise aasta lõpus otsustas Reformierakond talle Eesti kodakondsust mitte anda. Vaatamata sellele, et vastava palvega esinesid paljud arvamusliidrid, kaasa arvatud Eesti Kirjanike Liit. Reformierakondlased suutsid pöörata selle asja poliitiliseks, mis loomulikult ei tee nendele au.

Ja lõpetuseks – millised on sinu suveplaanid?

Kuna valimiste järel tuli tavalisest veidi vaiksem periood, siis praegu tahan tõsisemalt tööd rügama hakata, vaatamata suve tulekule. Samas, kui tekib võimalus paariks nädalaks kuskile puhkama minna ja hinge kosutada, siis ära ei ütleks – polegi juba tükk aega reisimas käinud.

Intervjueeris TAAVI PUKK

[fotoallkirjad]

JALGPALL, PALLIMÄNGUDE KUNINGAS: Suur jalgpallisõber Vadim Belobrovtsev 2012. aastal Ukrainas jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel. Meenutuseks, toona purustas finaalis Hispaania skooriga 4:0 Itaalia. Turniiri parimaks mängijaks nimetati hispaanlane Iniesta; Kuldse Saapa pälvis samuti Hispaania au kaitsnud Torres.

Jaga |