Soome 100 – vennaliku tervitusega!

20. sajandi ajaloos viidi meid taas eri teedele, kui N. Liit võttis ülemvõimu Eestis, aga Soome suutis kahes sõjas säilitada vähemasti formaalse iseseisvuse. Hoolimata mõlema rahva pikast poliitilisest eraldatusest said põhjaeestlased 20. sajandil osa Soome elust TV vahendusel, mis suuresti kirgastas seda halli argipäeva, milles ise elasime.

Soome ja Eesti saatus keskajalgi olid üsna sarnased, kui mõlemad paganlikud rahvad võõra võimu jõul ristiusustati. Ristiretki tehti Taanist Soome 13. sajandist, Rootsi võimu ajal jätkus ristiusustamine. Alles trükikunsti kasutuselevõtt on toonud alates 15.–16. sajandist suuremat selgust ajaloo keerdkäikudesse. Eelneva aja kohta võime otsustada peamiselt arheoloogiliste leidude ja rahvapärimuse põhjal.

Siiski võib öelda, et alates 13. sajandist kuni aastani 1809 oli Soome Rootsi võimu all, mis põhjendab ka rootsi keele levikut ja endiselt teise riigikeele staatust. Aastaid 1397–1523 kutsutakse Soomes Kalmari uniooni ajaks. Kalmari uniooni lõppaastad olid vägivaldsed sisemise võimuvõitluse tõttu. Halvenesid suhted ka Novgorodiga, mis viis 15.–16. sajandil ka otseste sõdadeni. 1523. aastal kuningaks valitud Gustav I Wasa tõstis selle suguvõsa Rootsis ja ka Soomes võimule. Ent jätkusid sõjad Venemaaga, mis mõjutasid rängalt ka Soomet.

Talurahvarahutused, millest tuntuim oli Nuijasota, muutis elu Soomes üsna pingeliseks. Kuni 1617 algas niinimetatud suurriigi-aeg. Gustav II Adolfi võimu ajal jagati Soome läänideks (maakondadeks), Turu linna asutati kuninglik õuekohus ja esimene Soome ülikool Turu Akadeemia. Rootsi võim aga nõrgenes, eriti kaotuse tõttu Venemaale Põhjasõjas, ning selle tulemusena Venemaa vallutas Soome ala, vaid Pohjanmaa püsis aastani 1721 niinimetatud „isoviha“ (suure viha) ajal eraldiseisvana. Samast aastast võime rääkida ka Soome ja Eesti ühisest saatusest  Venemaa võimu all. Ent võitlemaks Rootsi mõju vastu andis Venemaa Soomele peagi piiratud autonoomia. Tekkis Soome suurvürstiriik keiser Aleksander I kui Soome suurvürsti juhtimisel. Helsingi peakiriku ees, Senati väljakul on ausammas sellele Vene keisrile.

Soomes arenes kohalik parlamentaarne otsustusõigus moodustatud Senati kaudu, kasutusele võeti oma raha – mark. Ent 1905. aasta revolutsioonilised sündmused Venemaal tegid lõpu ka Soome autonoomiale. Teatavasti oli ka Eesti iseseisvuslastel tol perioodil ideid ühisriigi moodustamisest Soomega, kuid nii siis kui ka hiljem ei leidnud need Soomes piisavat toetust.

Kõik muutus 1917. aastal, kui märtsikuise manifesti järel hakkas Soome reaalselt liikuma iseseisvuse poole. Täna 100 aastat tagasi, 6. detsembril 1917 andis Soome parlament iseseisvusdeklaratsiooni, mille järel Lenini juhitav Nõukogude Venemaa rahvakomissaride nõukogu tunnustas 31. detsembril 1917 Soome riigi iseseisvust. Paraku käivitus jaanuaris 1918 lühike, kuid küllaltki verine kodusõda, milles rahvusmeelsed ja bolševikud võitlesid võimu pärast. Teatavasti Soomest tulid toona  vabatahtlikud toetama Vabadussõjas ka Eestit. Rahu Venemaaga sõlmiti Tartus 14. oktoobril 1920 ehk 9 kuud hiljem kui see õnnestus Eestil.

 Iseseisvusajal arenes Soome sama kiiresti kui Eesti, kuid selle arengu katkestas Teine maailmasõda, kus Soomel tuli võidelda Talvesõjas 1939-40 ja Jätkusõjas 1941-44 Nõukogude Liidu agressiooni vastu. N. Liiduga sõlmitud lepingud sisaldasid Soomele suuri kohustusi, piiranguid ja reparatsioone, millega anti ära ka maa-alasid (Karjala, Salla ja Petsamo), kust evakueeriti 400 000 inimest.

 Rahva ühtsuse toel ehitati siiski üles heaoluriik, ning Eestiski „soometumiseks“ kutsutud paindliku diplomaatiaga, mida kutsuti ka Paasikivi–Kekkoneni liiniks, säilitati teineteisemõistmine suure idanaabriga. Soomel oli sellest kahtlemata kasu riigi majanduse arendamisel. Soome suurimaks edulooks, mida tuntakse hästi ka Eestis, kujunes elektroonikafirma Nokia, mis tõusis oma sektoris maailma suurimaks. 1952 korraldati Helsingi suveolümpiamängud ja 1995 Soome ühines Euroopa Liiduga.

Järgnevail aastail on Soome sisepoliitika olnud tüüpiliselt põhjamaine ehk solidaarsusele ja sotsiaalsusele suunatud, eriti võrdsustava maksusüsteemi kaudu. Eriline koht on haridusel, tervishoiul, aga ka iseseisval kaitsevõimel. Soome pole aga seni soovinud liituda NATO-ga. Välispoliitikas on Soome Euroopa Liidu tugev toetaja, kuid säilitab ka suhteid Venemaaga.

Olen olnud 40 aastat Soomega seotud mitmel moel. Soome TV-d juba mainisin. Ülikooliajal töötasin soome giidina, seejärel 1990-ndatel Soome väljaannete kirjasaatjana ning 1991-93 Soome Instituudi juhina Tallinnas. Viimaseks aktiivseks kontaktiks Soomega on kujunenud saatesarja „Tallinn–Helsingi“ tegemine Tallinna TV-s, kus kolmas saade läheb eetrisse 20. detsembril.

Eesti jaoks on Soome olnud meie abistaja raskeil aastail, ning nüüd on meie kohus omakorda Soomet kui oma parimat naaberriiki tunnustada ja tutvustada.

MART UMMELAS,

ajakirjanik ja fennofiil

[illustratsiooniallkiri]  SOOME 100: Põhjanaabrid tähistavad riigi juubelit üheskoos kõigi sõpradega.

Jaga |