Sina ei pea mitte tapma!

MART METSALA,      31. oktoober 2001



Palju on räägitud, et surmanuhtlus ei suuda vältida raskeid kuritegusid. Päris ära ei suuda neid hoida ükski karistus, kuna kuritegevuse põhjused on mujal. Piibli diagnoos Jumala poolt üleloomulikult uuendamata inimese kohta on ühene: inimene on sügavalt ja lootusetult korrumpeerunud, täis kurjust; ta on oma loomuses elava kurjuse (patu) ori, võimetu tegema seda, mida ta tahab, tehes aga üha seda, mida ta ise vihkab.

Inimkonna kirjus ajaloos on surmanuhtlusesse suhtutud erinevalt.
Täna, aastal 2001, on meie ühiskonna nn ametliku tõe versioon selline, kuhu surmanuhtlus ei mahu. Põhjenduseks tuuakse, et iga inimelu, ka paadunud mõrtsuka elu, on eriline, kordumatu väärtus ja sellisena püha.
Ohvrite elu seda ilmselt ei ole, kuid sellest ei räägita. Elu on ülim väärtus, ütleb täna ühiskond. Mis aga sugugi ei takista sedasama ühiskonda tapmast süütuid lapsi nende emaihus - enamasti lihtsalt mugavusest. Abortide arv on pikki aastaid sündide arvust suurem olnud ja alles eelmisel aastal ületas sündide arv tapetute arvu napilt paarisaja võrra. Kuid nagu öeldud, meie tänane, ametlikult heakskiidetud maailmakäsitlus on inimelu (valikulise) väärtustamise kaudu otseselt surmanuhtluse vastu. See seisukoht põhineb kahel" sambal" - darvinistlikul evolutsiooni-hüpoteesil ja humanistlikul maailmakäsitlusel.
Darvinistlik hüpotees on tänaseks tõsiteaduse ausse tõstetud. See väidab nimelt, et inimene pole muud kui eriti arenenud mollusk. Tal pole mingit eellugu, päritolu ega pärast tema maise eksistentsi lõppu ka mitte mingit tulevikku või jätku. Ta on lihtsalt kogum rakke, kosmiline variatsioon, juhus, kelle füüsilise surmaga saabub tema absoluutne lõpp. Sellele on meie tänane kohustuslik ideoloogia lisanud humanistliku arusaama, mille kohaselt inimene ise ongi kõigi asjade mõõdupuuks. On kerge mõista, miks need kaks arusaama surmanuhtluse vastu liituvad - mõlemad välistavad Jumala.
Piiblis on inimelu käsitletud teisiti. Seal ütleb Jumal korduvalt, et Ta on seda või teist inimest tundnud ammu enne tema sündimist (Jeremija 1:5). Et kõik meie elupäevad on juba Tema ees loetud ja kaalutud - taas enne meie tulekut siia maailma (Psalm 139:16).
Vastandina tänapäevasele materialistlikule inimesekäsitlusele väidab Piibel, et inimene on jumalikku päritolu (1.Mo.1:26), igavene olend, kes tuleb igavikust, veedab siin maa peal mõned eluaastad ja lahkub siis taas igavikku, kus tema elu jätkub (1.Kor.15:35-49). Ning et tema tulevik igavikus sõltub otseselt selles maises elus toime pandud tegudest (Ilm.20:12).

Piibel ütleb inimesel olevat kolme laadse olemuse: Ta on vaim (tema sügavam olemus, tegelik igavene "mina"),tal on hing (mõistus, tahe ja emotsioonid) ja ta elab kehas (esimesel etapil hävivas, surelikus kehas). Ka väidab Piibel selgelt, et nii
head kui kurjad inimesed äratatakse surnuist üles igevesse eksistentsi: ühed igaveseks eluks, teised igaveseks hukatuseks (Joh.5:28-29).

Surmanuhtlus ja Piibel

Piibli käsitlus asetab surmanuhtluse hoopis uude valgusse: siin omandab ta tasakaalu taastamise, tehtud kurja igaveste tagajärgede annulleerimise tähenduse kurjategija suhtes. Kui hind on makstud, siis on õiglus täide viidud ja inimene saab igavikku minna ilma koormava needuse-taagata. Talle saab igavikus armu anda, vähemalt võimalus selleks on olemas, kui inimene oma tegu on tõeliselt kahetsenud. Seda eriti Vana Testamendi kontekstis.
Uues Testamendis on see suhe mõnevõrra teine; siin on surmanuhtlus vaid ühiskondliku korra säilitaja rollis, samas ka moraalse võla tasumise või kuriteo eest hinna maksmise rollis ühiskonnale. See mehhanism toimis, kuna otsused tehti suhteliselt kiiresti ja viidi kohe (enamasti avalikult) täide.

Surmanuhtlus ei hoia kuritegu ära?

Päris ära ei suuda kuritegusid hoida ükski karistus, kuna nende põhjused on mujal. Piibli diagnoos Jumala poolt üleloomulikult uuendamata inimese kohta on ühene: inimene on sügavalt ja lootusetult korrumpeerunud, täis kurjust; ta on oma loomuses elava kurjuse (patu) ori, võimetu tegema seda, mida ta tahab, tehes aga üha seda, mida ta ise vihkab.
Ta saab aru, et seadused on vajalikud ja head, ta kiidab need oma südames heaks, kuid ei suuda neid ise täita. Ta tunneb tõe ära, kui ta seda näeb või kuuleb ja on sellega oma sisimas nõus, kuid ei suuda seda järgida (Rooml.7).
Seda ahelat hirm surmanuhtluse ees murda ei suuda. Kuid mainitud hirm aitab siiski mingeid piire paigas hoida. Kui see " takistus" kõrvaldada, kaob viimne tõke väärastunud inimese meeltest. Seepärast on surmanuhtlus ka Uues Testamendis muutmata. Et see mehhanism tegelikkuses ka nõnda toimib, näitab lihtne tõsisasi: eriolukordades antakse korrakaitse organitele alati erakorralised volitused, olgu politsei või sõjavägi. Seda just pinge all inimeste kontrolli all hoidmiseks.
Sellistel juhtudel karistatakse surmaga keelatud ajal, keelatud kohtades või lihtsalt väljas viibimist, mitut tegevust (näiteks valitsuse levitatava info tõesuse kahtluse alla seadmist) jne. See on osutunud toimivaks meetodiks.
Lisaks, surmanuhtluse rakendamine on ALATI olnud revolutsioonide või sõdade käigus uue võimu enesekehtestamise vahendiks, masside kuulekuse tagamise hoovaks. Mida teeb valitsus, kui rahvas talle ei allu? Toob sõjaväe tänavatele. Mida teeb sõjavägi? Tapab. Seega võiks üsna üheselt väita, et surmanuhtlus töötab. Kuid ta ei mõju mitte igaühele ja mitte alati. Kuid üldise stabiilsuse tagamiseks töötab ta piisavalt, sest neid meetodeid kasutatakse siiani kõigis riikides.

Tugevam võib ellu jääda

Siin on kohane anda veel üks viide meie tänase ideoloogia suhtes: võttes omaks darvinismi väite, et inimene on lihtsalt kogum rakke, tuleb sellega kaasa veel miski - nimelt teooria tugevama ja eluks kohanenuma ellujäämisest. See teooria on otseselt süüdi miljonite inimeste surmas, kõikvõimalike rassipuhtuse teooriate õitsengus jm inimvaenuliku tegevuse soodustamises, kaasa arvatud lugematud üksikud ja massimõrvad.
Ta võtab inimeselt kogu vastutuse ja annab talle lausa "teadusliku" õigustuse täielikuks kiskjakäitumiseks. Pole juhus, et nii Hitler kui Stalin olid selle teooria austajad. On lihtne mõista, kuidas selline ideoloogia viib kergesti täieliku põhimõttelageduse ja röövlimentaliteedini. Teha tohib, kuid avalikult ei tohi vahele jääda - see aga paraku ongi meie igapäevaelu tegelikkus.
Maffiamehed on seega lihtsameelsed, kes selle ideoloogia järgimist varjata ei püüa. Kõige selle juurde sobib aga kenasti jutt inimelu kordumatust väärtusest.

Ära tapa…

On sageli väidetud, et Piibli kümne käsu korraldus "ära tapa" (6. käsk) välistab surmanuhtluse. Ei välista! Kuna kõik kümme käsku on isikulise suunitlusega, st määratud reguleerima üksikisiku käitumist. Vanem eestikeelne tõlge ütleb kenasti: Sina ei pea mitte... Kuskil ei öelda: Teie ei tohi... Natuke edasi lugedes selgub, et seesama Jumal, kes andis kümme käsku, andis ka detailsed juhised, keda, milliste kuritegude eest ja kuidas hukata.
On väidetud, et eelmainitud kuues käsk kehtivat üldse igasuguse elu võtmise kohta, ka loomade tapmise osas. Edasi lugedes selgub, et antakse loomade nimekiri, keda on lubatud süüa. Samuti määratakse loomatapmise kord nii ohvrite toomisel kui tavaliseks eluks. Lisaks, algkeelne sõna, mida kümnes käsus tapmise kohta kasutatakse, tähistas tolleaegses keelepruugis mõrva. Niisiis, Piibel ei ütle, et üldse tappa ei tohi. Kümme käsku ütleb aga, et sa ei tohi oma ligimest mõrvata, st ettekavatsetult ja tahtlikult oma isiklikes huvides temalt seadusevastaselt elu võtta.
Mõrvarid kästakse armutult hukata. Sageli on Piiblis surmanuhtluse sätestamise juures lause "Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt". Siin on selge viide probleemi algallikale "kurjuse" näol, ning viide ütleb ka otse, et surmanuhtlust kasutatakse ühiskonna sisemise tasakaalu tagamise vahendina - "kõrvalda enese keskelt".

Armu neile, kes kurjust kahetsevad

Kuidas aga suhtuda surmanuhtlusesse Uue Testamendi armastava Jeesuse taustal? Samamoodi - lugedes kogu teksti. Evangeeliumi tuleb õigesti mõista: oma teenistuse algusest saadik kuni tema Teise Tulemiseni (mis on Piibli märkide järgi lähedale jõudnud) pakub Kristus lepitust ja armu neile, kes Talle alistuvad, oma kurjust
kahetsevad ja lubavad Tal end muuta. Tema tagasitulemisega saab see armuperiood otsa ning vastupanijad hävitatakse.
Johannese 15:14 ütleb see Jeesus: "Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin". Ei mingit tingimusteta heakskiitu, vastupidi, hoopis tingimusteta allumise nõue. Kristuse käitumine Kuningana siia maailma tagasi tulles sisaldab surmanuhtluse rakendamise. Nii väidavad seda sündmust puudutavad prohvetlikud ennustused (Jes.11:4, 65:11-15, Ilm.19:11-21) ja ka Tema enda poolt jutustatud tähendamissõna (Luuka 19:27).
Tsiviilvalitsuse võimustruktuurist räägib Pauluse kiri Roomlastele 13:4, kus öeldakse muuhulgas, et võimuesindaja "on Jumala teener sinu heaks /.../ aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb".
Aga kuidas jääb nende Pühakirja tsitaatidega, mis ütlevad, et "ära tasu kellelegi kurja kurjaga", "pööra teine põsk", jne? Jällegi on jutt isiklikele solvangutele reageerimisest ja isikliku elu juhistest, mitte ühiskondliku regulatsiooni vahenditest. Need aetakse sageli segi.

Surmanuhtlus tuleb tagasi

Lõppude lõpuks ütleb Jumal Vanas Testamendis "Vaata, mina olen Jehoova, mina ei muutu!" (Malakia 3:6), ning Uus Testament ütleb Jeesuse kohta sedasama "Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti!" (Heebr.13:8). Jumal ei muuda oma põhimõttelisi seisukohti.
Arvesse võttes üldist arengusuunda kogu maailmas - kasvavat terrorismi, rahvusvaheliselt organiseeritud kuritegevust ning muid potentsiaalseid tulevasi sise- ja väliskriise -, saabub tõenäoliselt varsti aeg, kus surmanuhtluse taaskehtestamine muutub vältimatuks.
Seda ka nn tsiviliseeritud Euroopas. Täna kasutatakse surmanuhtlust samuti, kuid mitteametlikult ja seega ebaseaduslikult; politseile või eriteenistustele antakse lihtsalt mõista, et sellest pole midagi, kui teatud tagaotsitav kinnivõtmise käigus "vastupanu osutab" ja seejuures "kogemata" surma saab.
Kogu maailmas juhtub sagedasti, et politseitapjaid või muid eriti ohtlikke retsidiviste elusalt kinni ei võeta. Raske on neid korravalvureid hukka mõista, sest nad peavad kuidagi lahendama üsna lahendamatu probleemi. Kõik otsivad lõplikke väljapääse. Taustal kumab ka ühiskonna õiglustunne, mida lõpmatult ignoreerida ei saa.
Ühiskonna eneseregulatsiooni mehhanismid annavad lakkamatu pidurdamise korral lõpuks äärmiselt vägivaldse tagasilöögi, kus ohvriteks satuvad lihtsalt esimesed ettejuhtujad, olgu nad siis milleski süüdi või mitte. Tüüpiliseks näiteks olid Peipsi ääres omakohtu korras lintshitud pisikurjategijad. Mis veel kord näitab, et asjad on tugevasti paigast ära.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)