Võtan Ubakivi söödu vastu!

ENDEL RIHVK,      06. veebruar 2008


Suur tänu Roman Ubakivile, kes minu "Ümmarguse palli" (KN 5.12.2007) vastu võttis (KN 9.01.2008), mitu vastast (pro argumenti) üle mängis ja mulle osavasti tagasi söötis. Just nii saabki kujuneda väitlus, mis peale asjaosaliste pakub kaasamõtlemis- ja äratundmisrõõmu teistelegi lugejatele.

Just seda ma oma erinevaid eluvaldkondi puudutavate kirjutistega Kesknädala eelmise aasta lõpunumbrites taotlesingi. Samas ei teinud ma saladust , et paljudel neil elualadel olen pelgalt kõrvaltvaataja ehk kiibitseja, kes vaid asjatundjaid niiviisi sõna võtma ärgitab.
Mitme R.U. argumendiga tuleb nõustuda. Treenerina on tal ilmselt õigus, et suluseisu kaotamine võib jalgpallimängu atraktiivsemaks muutmise asemel seda hoopis vaesestada.

Kõrvalseisjad ei tea kõike

Paraku ei ole aga see tõenäoliselt ainus võimalik tee väravavõimaluste rohkendamiseks, kuid mingil põhjusel pole jalgpalliringkondades sellekohast tõsist debatti algatatud. Küllap teab R.U. siingi põhjust minust paremini: tõelised jalgpallifännid on nõus selles "keevas staadionikatlas" pikka aega auru välja ajama, et seejärel kasvõi kordki värava, selle "väikese ime" tunnistajaks olla.
Minu teisegi väite, et autsaidereil poleks mõtet tiitlivõistlusele pürgida, kummutab R.U. teabega, mille peale kõrvalseisjal on raske tulla. Samal ajal, kui näiteks auto- ja motospordis on suurvõistlustest osavõtuks vaja kaasa võtta paks rahakott, olevat jalgpallis asjad sootuks vastupidi – ja kõik osavõtjad kauplevat kasudega. Sel juhul ei tundu, tänapäeva üldist ärivaimu arvestades, võib-olla tõepoolest mõistlik pakutavast ära öelda.
Luban endale siiski jääda Erki Noolega ühele arvamusele, et tiitlivõistlustele ei tuleks sportlasi saata pelgalt õppima või kogemusi omandama. Pealtvaatajana on seda siiski piinlik vaadata, näiteks mäesuusatamises Eesti eest võistelnute esinemist Torino olümpial.

Eestil napib tippjalgpallureid

Nüüd siis minu kolmandast teesist, et Eesti-sugusel väikeriigil ei saa juba tõenäosusele viidates olla üheaegselt terve jalgpallimeeskonna jagu maailmaklassiga mängijaid, kui just pole tegu mõne Araabia emiraadiga, mis jaksab kokku osta kasvõi kõik Aafrika ja Lõuna-Ameerika paremad pallurid. Siin on R.U. põhiseisukoht: jalgpall on sedavõrd demokraatlik spordiala, mis erinevalt mõnest teisest alast ei nõua ülierilisi eeldusi, ning seetõttu ei takista miski ka väikeriigil suureks saada, kui vaid jätkuks tarku juhte ja häid treenereid.
Esmapilgul tundub tõepoolest niiviisi olevat, sest jalgpalluril pole ju vaja ei korvpalluri kasvu ega tõstja muskulatuuri. Samas on ilmselt mitmeid teisi väliselt nähtamatuid omadusi, milleta tipp-palluriks ei saa. Kui see nii poleks, võiks ju seal, kus ei rahast ega tarkusest puudust pole, toota hulgi Pelesid, Maradonasid ja Ronaldosid.
Tegelikult on igal inimtegevuse alal päris tippu jõudmiseks vaja erilisi eeldusi, mida nimetatakse andeks ehk talendiks. Seda jagab loodus inimestele aga ebaühtlaselt. Inimühiskonnas on igasugune andekus jaotunud vastavalt Gaussi kõverale, kusjuures nii väga andekaid kui ka väga andetuid on vähe ja enamik inimesi on „keskmikud". Voldemar Panso on sama mõtte sõnastanud poeetilisemalt: "And kitsi kink ja andemees on elu konterbant." Kindlasti saab ka maailmatasemega jalgpalluriks vaid andemees, kui ta ise sellest teadlikuks saab ja teemanti lihvima asub.

Kas noortespordiks peab tingimata olema jalgpall?

Niisiis on noortesport vajalik ja kõigile selle kaitseks toodud väidetele võib kahe käega alla kirjutada. Polemiseerida ehk võib selle üle, kas niisuguseks spordialaks peab ilmtingimata olema just jalgpall. Muidugi on õige, et poisikestena oleme kõik palli taga ajanud suvalisel muruväljakul või karjamaal. Kindlasti teevad poisid seda ka edaspidi, sõltumata sellest, kas Eesti koondis kaotab alagrupikaaslastele 0:4 või õnnestub mõnega neist ka viiki mängida.
Tõsisteks treeninguteks läheb siiski vaja tänapäevast mänguplatsi. Egas muidu poleks minu kodumaja kõrval aastapäevad tagasi ette võetud Järveotsa Gümnaasiumi staadioni ümberehitust, kuhu pealtnäha maeti suur hulk materjale ja energiat (pro raha). Paraku seisab uhke täismõõtmeline kunstkattega jalgpalliväljak peale valmimist enamasti tühi, kui mõni üksik kehalise kasvatuse tund välja arvata.
Teema lõpetuseks avaldan oponendile tunnustust, et oma ala tõelise patrioodina püüab ta seada jalgpalli ühele kaalukausile kirjanduse ja kunstiga ning püstitab küsimuse rahva vaimusuurusest ja riigi püsimisest ilma nendeta.
Paraku on sport küll laiemas mõttes osa kultuurist, kuid tema kaudseks sünonüümiks pole mitte niivõrd vaimukultuur, kuivõrd kehakultuur; ja miski ei viita sellele, et jalgpallil on rahvuse identiteedi ja riigi säilimises permanentne roll. Rahvad ja riigid on püsinud ja hääbunud sõltumata sellest, kas jalgpallist üldse midagi teati.

Koolireform – hariduselu ilma Moskvata

Mulle „palli" tagasi söötes küsib R.U. aga hoopis minu arvamust koolireformi kohta. Jään vastamisel kimbatusse, sest ei tea, mis reformi ta silmas peab. Mõiste koolireform tuli käibele paarkümmend aastat tagasi, kui algasid arutelud, kuidas korraldada hariduselu ümber Moskva direktiive järgimata.
Tulemuseks oli õppeainete nimetuste ja mahtude korrigeerimine ning seejärel riiklike õppekavade seadustamine. Reformi jätkuks võib pidada ka riigieksamite süsteemi sisseviimist.
Need muudatused ei ole kõiki rahuldanud. Arutelud reformi vajalikkusest kestavad tänini. Riburada vahelduvad haridusministrid on igaüks jõudnud välja öelda oma arvamuse, mida oleks vaja muuta, kuid ükski neist pole jõudnud seda teha. Niisiis on eesti kool pealtnäha üsna samasugune nagu möödunud sajandil, kuigi, seestpoolt vaadates, võib märgata olulisi erinevusi.
Ühena neist nimetab R.U. õpilaste "hirmuäratavat kehalist degenerantsust". Kuna mul pole kasutada seda väidet kinnitavate või ümberlükkavate katsete tulemusi, on raske kommenteerida. Kui mu oponendil on õigus, siis on sellel tõenäoliselt mitu põhjust, näiteks ebaratsionaalne toitumine ja elektrooniliste ajaviitjate (teler, arvuti) võidukäik. Minu teada ei ole ükski koolireformija veel julgenud puutuda kehalise kasvatuse tundide arvu.
Lisaks võtan julguse osundada veel ühele nähtusele: Eesti koolides on katastroofiliselt vähenenud meesõpetajate arv. Kartes küll sattuda feministide meelepaha alla, väidan, et meesõpetajata kool on siiski selle miniühiskonna väärastunud mudel. Kui üldaineid õpetades võib-olla pole see nii oluline, siis poiste kehalist kasvatust ja tehnilist tööõpetust andvad naisõpetajad ei suuda parimagi tahtmise juures poistele asendada meesõpetajat. Miks kulgeb arengutendents koolis just selles suunas, vääriks omaette kirjutist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)