Kuhu on jäänud õiged eestlased?

BERNHARD LODJAK,      05. september 2007


Võidakse väita, et selle küsimuse on kirja pannud aru kaotanud või juba lollina sündinud inimene. Ometi on see küsimus asjakohane ning selles kätkeb väga sügav ja vajalik mõte. Siinkirjutaja on koos Eesti ajalooga elanud enam kui 80 aastat. Ta on kohtunud tuhandete inimestega, mitmete rahvuste esindajatega. On, keda võrrelda, keda mõista või hukka mõista.

Mu elu esimesel poolel oli Eesti asustatud elanikega, keda rõhuvas enamuses võis pidada inimesteks sõna otseses mõttes. Nendel jätkus mõistust ja sõprust: abi polnud vaja paluda, seda pakuti; raha ei jumaldatud, sest see oli lihtsalt käibevahend elu elamiseks.

Läbielatud kahes okupatsioonis säilis neil inimese kuju, aga sisu muutus paljudel kas osaliselt või täielikult. Kui mindi Vabadussõtta, teadsid noored, alles koolipoisid, ja täiskasvanud mehed, sageli perekonnapead ja isad, et neil on ainult üks elu, mida võidakse kergesti kaotada. Alati oli võimalus ilma jääda käest (kätest) või jalast (jalgadest). Millegagi polnud kaitsta silmi, nägemist üldse. Aga mindi, väga sageli vabatahtlikult, sest kodumaa vabadus oli püha, kallim kui elu. Nii saavutati võit. Vaenlane peksti kodumaa pühalt pinnalt minema ja võis asuda oma vaba riiki üles ehitama. Need olid tõelised eestlased.

Pärast vabanemist viimasest okupatsioonist olukord muutus kardinaalselt. Osa inimesi nagu „sündis ümber" – neid, kes olid ohverdanud oma vaimujõudu, riskeerides vangistuse või isegi eluga (Rüütel, Savisaar jt), hakati igati laimama. Nood, kes vabanemise otsustavatel päevadel olid põõsas (Kallas, Kelam, Laar, Meri jpt), tulid lagedale kui „tõsised tegijad", justkui kõige õigemad eestlased, väärikatest väärikamad, kel on ainuõigus asuda nüüd juba vaba Eesti riigi uuesti ülesehitamise etteotsa. Tõelise vabaduse tegelikke toojaid sõimati kommunistideks, okupantide käsilasteks ja kelleks veel iganes. Seejuures unustasid sõimajad, et mõnigi neist endist oli okupatsiooniajal kandnud taskus NLKP või ÜLKNÜ piletit (Kallas, Laar jt). Ei puudunud isegi mees, kes oli töötanud KGB heaks.

„Uute eestlaste" võimuhaaramine oli hästi ette valmistatud ja täielik. Värske kaadri koolitamiseks tegid suure töö Kelami poolt ellu kutsutud Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress ning kurikuulsa Laari loodud „isamaalisus" ja Niagaara joana töötav suuvärk. Savisaare algatusel ellu kutsutud Rahvarinne, edukalt korraldatud Balti kett jt rahvalikud algatused suruti varju.

Ei saa öelda, et vastsete riigijuhtide pea poleks jaganud. Riigi ülesehitamine vajas raha, palju raha. Selle saamiseks leiti mitmeid võimalusi.

Üheks vähe vaeva nõudnud võimaluseks kujunes praeguste pensionäride poolt loodud riigivara (tehased, meedia, raudtee, Tallinna Vesi, väärtuslikumad ehitised jm) välismaalastele maha müümine. Seda tehti odavalt – et ostjaid kiiresti leida. Müük ise toimus vahekorras 1:3 (kolm osa riigile, üks osa endale), Niisuguse riigijuhtimise tagajärjel lõhenes riigi elanikkond Esimeseks Eestiks (rikkuriteks, nüüdseks juba ülirikkuriteks) ja Teiseks Eestiks (ülejäänud rahvaks, kelle enamuse osaks on saanud võitlus äraelamise eest). Kuna inimene väärib inimväärset elu, pole ime, et noored inimesed, teadlased, meditsiinitöötajad jpt siirduvad töötama välismaale, kus saab õiglasemat palka.

Teine rahasaamisvõimalus on maksude kogumine. Eestis on see korraldatud eriti „geniaalselt". Tagajärjeks on, et riik ja rikkurid saavad suurema osa, aga Teise Eesti vaene rahvas peab kergendama oma niigi tühja rahakotti.

Kiidetud elujärg ja lootus selle edasisele paranemisele on meie riigijuhtide ja äraostetud meedia sõnavaht. Lennart Meri, kui ta oli president, nimetas ühes oma kõnes eestlasi rumalateks inimesteks. See väide oli tema presidendiaja arvukates kõnedes kõige tõepärasem. Toda rumalust tõestab kasvõi fakt, et Eesti riigi juhtimine on rahvavaenulike erakondade käes, kes on domineerinud aastaid. Riigikogus võimutsevad oravad, respublikaanid ja „isamaalased". Ka tähtsamad ja otsustavamad riigiametid on nende valduses.

Miks see nii on juhtunud? Põhjus peitubki eestlaste rumaluses, millele lisandub veel halb mälu. Eestlane unustab valimiste eel need lubadused, mida reaktsioonilised parteid on varem jaganud, kuid valimistele järgnenud ajal täitmata jätnud. Niisugune suhtumine kordub järgmistel valimistel taas. Sageli lastakse oma hääl ära osta mitmesuguste meenetega – rumalusele lisandub santlus. Paljud aga loobuvad valima minemast, olles arvamusel, et kõik parteid on ühesugused.

See kõik näitab Eesti valija mõttelaiskust – ei viitsita analüüsida, mida tema jaoks on möödunud perioodil teinud üks või teine erakond. Usutakse ka laimu, mida tagurlikud parteid meedia abil levitavad Keskerakonna ja Savisaare kohta. Sama on tehtud Rahvaliiduga.

Kuhu meie valijate rumalus ja mõtlematus meid on viinud, tajume iga päev. Palju on räägitud ja kirjutatud ebavõrdsest emapalgast, tulumaksu alandamisest rikkurite kasuks ja vaeste kahjuks. Kokkuvõttes: oravapartei ja selle partnerite valitsus on eht rikastevalitsus, vaestelt viimase võtmise valitsus.
Selles et meil on selline valitsus, oleme ise süüdi – me ei osanud valimistel õigesti otsustada.

Uute valimisteni on veel palju aega. Poleks õige seda aega maha magada – õige eestlane peab võitlema. Peame tegema Ansipi valitsusel elu kibedaks, mõistma hukka tema väärteod. Oma saadikult aga nõudma rahva enamuse elujärje parandamise eest võitlemist – seda ka juhul, kui ta kuulub oravaerakonda või mõnda teise rikkaid toetavasse parteisse.

Ansipi valitsuse silmakirjalikkus, tema osavus oma süüd ja väärtegusid teiste kaela veeretada ning seeläbi oma reitingut tõsta on lausa imetlusväärne. Seda kinnitavad nn aprillisõda ja selle tagajärjed. Otsiti välja Savisaar, et temast ja tema sõpradest teha vene noorte ülesässitajad, kelle kaela kogu süü ajada. Selle „sõja" käigus ilmnes veel kord meie kaasmaalaste rumalus. Kivirähul ja paljudel teistel elukogenud hindajatel oli ja on õigus: Ansip ei ole õige mees Eesti riiki juhtima. Nii nagu Reformierakond ei kõlba valitsusparteiks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)