Kas vaikiva ajastu, politseiriigi ja isikukultuse poole?

MARIKA TUUS,      22. august 2007


Arvamusliider Mart Ummelas kirjutas mõni Maaleht tagasi, et pronksiöö on asendumas kriitikavaba ja segamist mittetaluva tukastusega sotsiaalse „üksmeele" päevaunes. Riigikogu erakorralisel istungjärgul, mis kutsuti kokku roheliste initsiatiivil, räuskas Igor Gräzin, et kui valitsus valitseb, siis ei tohi Riigikogu teda segada ning et „pole põhiseaduslik" valitsusele miskit ette heita. Varem on see konfliktne rahvasaadik maatasa teinud sotsiaalteadlastest ekspertgrupi mahuka analüüsi pronksiöö tagajärgede kohta, sest valitsust kritiseerida ei tohtivat ja kes need teadlased kui sellised üldse on. Ikka sellises toonis, et on vaid kaks arvamust: Reformierakonna arvamus ja vale arvamus.

Asi on naljast kaugel. Samad seisukohad kõlavad Rahvusringhäälingu saadetes – avalik-õiguslikus televisioonis ja raadios –, sama kirjutavad ajalehed, sama arvab ka kogu nukulik koalitsioon. Muuseas, „oravate" hääletorust Postimehest ei saanudki lugejad teada, et erakorralisel istungjärgul osalenud valitsuskoalitsiooni liikmed ei registreerunud enne hääletamist kohalolijaiks, kuigi istusid saalis, ja niisuguse võltstrikiga kukutasidki nad eelnõu läbi, alavääristades Riigikogu mainet. Sama väärinfot levitas ka teadeteagentuur BNS.

Rahva silmi suletakse teadlikult, et inimesed ei saaks aru, millist demagoogiat, kavalust ja lausvalet valitsusliit kasutab. Teisitimõtlejatesse suhtutakse sallimatult, ja keegi ei julgegi enam oma arvamust kõva häälega välja öelda. Neelatakse alla natsilipu all õllekeldris peetud justiitsministri juubelisünnipäev ja Justiitsministeeriumi poolt tellitud riiklik õlu – põhiseadust ülistav odav pilsner. Takkaotsa peetakse õigeks, et alkoholi tarbitakse avalikus kohas, kasvõi pargis ja tänaval, ning et lubatav on peatäit pargipingil välja magada ja murul püherdada.

Seda ajal, kui Keskerakond püüab piirata alkoholi kättesaadavust ja vähendada joomarlust, millest on saamas oht rahvuse püsimajäämisele.

Teisitimõtlejat kujutatakse riigivaenlasena

Kui varem on inimesed mitmetel põhjustel, kas siis elektri- või telefonihinna tõusu puhul, suurt lärmi tõstnud ja oma pahameelt välja näidanud, siis praegune täiesti ootamatu maksude ja aktsiisidega lämmatamine loetakse nagu päris loomulikuks. Kas on see suvepalavusest või hoopis teadmisest, et oravad on troonil, hinnatõusud käes? Näiteks juulis purustas hindade tõus viimase kuue aasta rekordi. Kõige enam mõjusid toasooja hinnatõus ja käibemaksusoodustuse kaotamine. Hinnaralli aga jätkub. Kallinevad kõik: vesi, maagaas, bensiin ja diislikütus, elekter, küttepuud ja brikett, rongi- ja bussipiletid, õpikud, sigaretid, alkohol, postiteenused, piim ja piimatooted, leib, või, liha, korteriüürid, vaba aeg veetmine.

Miks pidi valitsusjuht Andrus Ansip sotsiaaldemokraadist rahandusministri kätega kõiki aktsiise ühekorraga kergitama? Ikka valitseb seesama karistamatuse tunne. Eurot see meile ju lähemale ei too. Pensionäridel aga pole tolku ka tulumaksu alandamisest, ja seetõttu on niisugune hinnaralli neile eriti ohtlik.

Millegipärast on endasse kapseldunud ka ettevõtjad. Ometi on nad seoses Vene-suhete halvenemisega ja pronksiööga kaotanud sadu miljoneid kroone. Transiit on vähenenud kolmandiku võrra. Eesti Raudtee on kaotanud üle 350 miljoni krooni, Tallinna Sadam 180 miljonit krooni. Kannatavad puidu- ja keemiatööstus, Kalev, E-Piim. Vähenenud on turism.

Rahvussuhted kulgevad kitsalt natsionalistlikku rada, rahvusliku vihkamise teed, mis paneb muret tundma Euroopat.

Paljurahvuselisest Eesti riigist rääkijaid tembeldatakse kohe Kremli-meelseks ja ebalojaalseks. Pole mitte ammu aega tagasi, kui Kristiina Ojuland tahtis telekanaleid tsenseerima hakata ja Eestile kahjulikuks peetavad telekanalid sulgeda. Reformierakonna ainuvõim Rahvusringhäälingu juhatuses annab aga „oravatele" enneolematu ajupesuvõimaluse. See erakond seadis küll valimistel esiplaanile inimeste vabadused, ent nüüd piiratakse isegi koosolekuvabadust, vaikides seisvad sinelis noorukid lihtsalt arreteeritakse. Pronkssõdurgi kaeti millegipärast telgiga juba siis, kui rahvale oli lubatud „Aljosha" enne ümbermatmisi rahule jätta. Valed ja salgamised!

Viie jõukama asemel viie ebavõrdsema hulka

Ligi 15 aastat järjest end võimule kombineerinud „liberalismi lipulaev" Reformierakond on viinud Eesti sisuliselt sohu. Peaminister Ansip jagas valimistel populistlikke lubadusi ja kuulutas kevadel oma „troonikõnes", et oravapartei tahab viia Eesti lähiajal Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ent jõudsime hoopis Euroopa Liidu viie ebavõrdsema sissetulekuga riigi edetabelisse – iga viies Eesti inimene elab vaesuses ja iga kümnes saab alampalka. Vaesuse mõttes me ei võigi end teiste riikidega võrrelda, sest kui Eestis loetakse vaeseks neid, kelle sissetulek on aastas 28 000 krooni, siis näiteks Luksemburgis arvatakse vaeste hulka 280 000-kroonise aastatuluga inimesed.

Ansipi arvates see nii pole. Ta pahandab Statistikaametiga, et nad selliseid uuringuid üldse teevad ja avaldavad. Justkui peaks see riigiamet juhinduma valitsuse soovunelmatest! Peaministri hinnangul ebavõrdsus vaeste ja rikaste vahel hoopiski kahaneb ning Eesti kui eduriigi staatus on kindel ja meie majandusõitseng kestab. Tegelikult kulutab Eesti kõige vähem raha toetussüsteemidele ja sotsiaalsele kaitsele.

Reformierakonna hundimoraal näeb ette, et inimene peab ise endaga hakkama saama ja et need, kes on vaesed, on järelikult lihtsalt laisad. Üha enam paneb mõtlema see, et kui jõukamatest peredest läheb kõrgkooli 76% lastest, siis vaesematest vaid 49 protsenti. Hariduslik kihistumine on kahtlemata ülimalt halb tendents, sest nõnda hakkab vaesus juba põlvest põlve edasi kanduma. Kahjuks süvendab hariduslikku kihistumist ka koolide polariseerumine tavalisteks ja nn eliitkoolideks. Huviharidus on meil aga juba ammu muutunud eliidi eesõiguseks.

Sama kohtame ka tervishoius – võtkem näiteks hambaravi ja eriarstiabi kättesaadavus. Inimeste omaosalus tervishoius aina kasvab, ulatudes meil 24 protsendini, kuigi Euroopa keskmine tase on 10 ja 15 protsendi vahel. Eks sellest ka järgmine kurb tõdemus: oleme madala eluea ja kehva tervise poolest koos rumeenlastega Euroopas kõige tagumised.

Ansipi sulest tulnust oleme aga lugenud, et pensioniiga tuleks Eestis lähiajal tõsta. Ühise seisukoha kujundamiseks võeti appi Tööandjate Keskliit. Just hiljuti saime aga teada, et 27 Euroopa riigi elanikest puhkavad just eestlased kõige vähem. Kui töötunnid, puhkused ja riigipühad kokku lugeda, tuleb eestlastel kõige rohkem töötunde. Isegi Leedu on meist seitsme koha võrra eespool. Puhkame aastas üle 300 tunni vähem kui näiteks Prantsusmaa ja Rootsi inimesed. Keskerakonna seaduseelnõu puhkepäevadele langevate riigipühade puhul priipäevade asendamisest kukutati paremparteide poolt läbi. Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv ekssotsiaalminister Marko Pomerants arvab, et polegi hullu – puhkepäevi tuleks puhkuseks kasutada.

Tugevama õigusel põhineva riigi poole

Peaministri eufooriat pole kainestanud ka reitinguagentuuri Standard & Poor's karmid hoiatused, milles Eesti riigireitingu väljavaade ehk meie jätkusuutlikkus kuulutati negatiivseks. Eesti rahvusvaheline usaldusväärsus ja atraktiivsus kukkusid kolinal kokku. Ja seda tänu valitsuse valele, lõdvale eelarvepoliitikale. Aktsiisitõusust räägitakse kui vääramatust eeldusest inflatsiooni pidurdamiseks, kuid samas võimaldavad kavandatav tulumaksu alandamine ja maksuvaba miinimumi tõus inflatsioonil, just vastupidi, aina vohada. Tarbimine kasvab, inflatsioon kasvab, raha odavneb. Selgelt on välja öeldud, et praeguse valitsuse eelarvepoliitika juures pole me enam konkurentsivõimelised. Kuid, nagu mäletate, andis ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) Eesti valitsuse tegevusele hävitava hinnangu, pidades 2008. aasta riigieelarve ülejäägi vähendamist liikumiseks vales suunas. Ka Eesti Pank on valitsust pidevalt üles kutsunud vähem kulutama. Kui raha kästakse säästa, siis milleks säästa, kui selle väärtus pangas pidevalt väheneb ja inflatsioon ületab hoiuseintresse mitmekordselt?

Halenaljakana meenub täna Ansipi vandumine 4. aprillil Riigikogu ees: uue koalitsiooni sihiks olevat ühtehoidev ja õnnelik rahvas. Juba kuu aega hiljem sai selgeks, et peaministri egoistlik sõda „Aljosha" teisaldamiseks ajas Eesti rahvussuhete alusel lõhki. Õnnelikust rahvast aga niipalju, et hiljutise uuringu põhjal elavad Euroopa 30 riigi kõige õnnetumad inimesed just Eestis.

Ma ei usu reitinguid, milles „oravate" populaarsus püsib pidevalt ülikõrge. Ei usu just sellepärast, et Eesti rahvas ei saa kindlasti nii rumal olla. Ma ei usu, et meie rahvas tahab ladinaameerikalikul tugevama õigusel põhinevat armetut ja ebahumaanset riiki, kus lokkavad narkomaania, aids, alkoholism ja kuritegevus. Usun aga küll seda, et inimesed kardavad nagu võidaks äärmusparempoolse valitsusega mittenõustumist tõlgendada ebalojaalsusena Eesti Vabariigi suhtes.

See aga on vägagi juba vaikiva ajastu, politseiriigi ja isikukultuse moodi.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)