Kõrvaltvaataja mõtted Keskerakonna mäslemisest ja sellest jagusaamisest

HERBERT VAINU,      05. mai 2004


Ma ei kuulu Keskerakonda ega nendesse parteidesse, kes eeldatavasti on selle erakonna praeguse kriisi meedias ülevõimendamise taga. Ma pole lugenud igasugu kirju, mida pole ju täielikult avaldatud, vaid ainult refereeritud. Isegi kui eeldada, et pool refereeringust vastab tõele, piisab, et lühidalt sõna võtta.

Balti provints

Olen nelja aasta jooksul, mis on möödas pensionile jäämisest, mitmes eri keeles väga erinevaid poliitilisi suundi esindavate autorite teoseid lugenud ja seeläbi teatud ülevaate saanud maailma ühiskondliku mõtlemise seisust ja tendentsidest. Neid teadmisi on hea võrrelda tänase Eesti olukorraga. Pilt on kurb, et mitte öelda häbiväärne. Ehtne Balti provints. Ja Keskerakonna kriisis tuleb see selgelt esile.
Kui jätame kõrvale kemplejate isikuomadused ja muu poriloopimises kasutatava pudi-padi, on üks põhiküsimus see, kuidas suhtuda meie lähiminevikku ja ülemaailmsesse kapitalisüsteemi. Aktualiseeruv moment seejuures on meie astumine Euroopa Liitu. Tüli käib nende vahel, kelle suhtumine minevikku ja tänapäeva on polaarne (lähiminevik päh-päh, tänapäev pai-pai) ning tegelikkust mõnevõrra nüansseeritult hindavate ja vastavalt ka käituvate inimeste vahel. Kuigi varjundeid tunnistavad inimesed tavaliselt hoiduvad pooleldi ametlikku teoreetilist skeemi kritiseerimast.
Kes vähegi on tutvunud tänase Lääne mõõtuandvate ja äärmusvabade ühiskonnateadlaste seisukohavõttudega, peaks teadma, et sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemisele järgnenud eufooria on seal paljuski kadumas. Ühiskondlikus mõtlemises avaldub see rohkem, poliitikas vähem. Mõte käib ju ikka teo ees – Voltaire ja Rousseau tegutsesid samuti enne Prantsuse revolutsiooni.
Need ühiskonnateadlased, kes varem populariseerisid kapitalismi ja sotsialismi konvergentsi, tunnustavad praegu, kui inimkonda ohustavad globaalprobleemid on teravalt üles kerkinud, kapitalismi vajakajäämisi inimarengu põhiprobleemide lahendamisel, perspektiivide ähmastumisel ja ebakindluse levimisel. Nimetame üldtuntud Ameerika majandusteadlast J. Calbrighti, samuti P. Druckerit, Ch. Handyt jt. Nad leiavad, et ühiskond liigub, kuigi keeruliselt, postkapitalismi ja postmaterialismi suunas. Tavaliselt küll täpsustamata, mida seejuures silmas peetakse. Mõni postsotsialistlikes riikides liikunud Lääne teadlane on nende maade inimeste juures leidnud rohkesti sümpaatseid jooni, mida Läänes kohtab harva.

Pole enam lillepeenartki

Eestisse pole see arusaamine veel jõudnud. Siin ei diskuteerita argumenteeritult oluliste probleemide üle. Ja pole kohtagi, kus diskuteerida. Pärast taasiseseisvumist ilmub meil tohutul hulgal uusi ajakirju, isegi koerapidajate oma. Aga pärast Luubi sulgemist oleme jõudnud olukorda, mida polnud ei Pätsu vaikival ajastul ega ka nõukogude rezhiimi ajal – meil pole ühtki ühiskondlik-poliitilist ajakirja. Siis sai vähemalt midagi läbi lillede öelda, nüüd pole enam lillepeenartki.
Võib-olla polnud Luup päris õige ajakiri. Kuid igal juhul annab toimunu tunnistust eestlaste ühiskondlik-teoreetilise mõtlemise mandumisest. Kas meid võib enam üldse lugeda kultuurrahvaste hulka? Asjalikku diskuteerimist asendab paljuski poisinolgilik poliitiline kaklemine, kus Keskerakonnas toimuv pole ainuke näide.
Kui eraettevõtjad leiavad, et sellise ajakirja väljaandmine ei anna kasumit, peaks midagi ette võtma riik. See ajakiri ei tohiks olla valitsevate erakondade ideoloogia levitamise paik, vaid tema põhiväärtuseks peaks olema autorite eruditsioon, argumenteeritus, seisukohtade originaalsus ja värskus.

Mis on Eesti erijoon?

On siiski üks väljaanne, mis vähemalt aastas korra avaldab pikemaid ühiskonnateaduslikke artikleid. Ainult et neil peab ilukirjanduslik mekk juures olema. Selle autorid on üldreeglina kirjanike liidu liikmed. See on Looming. 2000. aasta septembrikuus, kui Eesti Euroopa Liitu astumine oli juba päevakorras, ilmus seal Jaan Unduski artikkel, milles võrreldi kahte Euroopa perifeerset väikerahvast – baske ja eestlasi. Autor eestlastele baskide kombel terroriorganisatsiooni moodustamist ei soovita. Küll aga leiab ta, et pole vaja "kahetseda seda, mis meil tsentrumist puudu jääb, vaid teha panus neile tunnetuslikele eeldustele, mida perifeeria pakub".
Teisisõnu, meil tuleb leida mingi eriline koht ühinevas Euroopas. Undusk ei paku välja mingit lahendust, küll aga rahvuslikult ülihuvitava diskussiooni teema. Kahjuks seda diskussiooni ei teki.
Kas ei võiks nüüd Keskerakond omavahelise kaklemise asemel seda alustada? Minu teada on teie erakonnas helgeid päid mõlemal vaidleval poolel. Küllap nad suudaksid mujaltki inimesi kaasa tõmmata. Kui ühisele suurele probleemile lahendust otsida, kujuneb lõpuks välja elluviimist vääriv süntees, mida üheskoos teostama hakata. Küllap siis ka elevantideks kasvanud sääsed isiklikes suhetes taas sääse mõõtmed omandavad.
Või ei tahagi eesti rahvas enam teiste hulgas millegagi välja paista, vaid ainult teisi järele ahvida? Darwin tõestas küll, et inimene arenes ahvist. Eks me siis või näidata, et toimuda saab ka vastupidine protsess. Omapärane variant, et millegagi silma paista, kas pole? Ja mitte just parim variant.

Kas eestlasi võib enam üldse lugeda kultuurrahvaste hulka? Asjalikku diskuteerimist asendab paljuski poisinolgilik poliitiline kaklemine, kus Keskerakonnas toimuv pole ainus näide.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)