Demokraatlikele valimistele mõeldes

 Terviseäri

Kodutute ja haigete arv suureneb, meditsiin on tehtud eraettevõteteks, ravimid on vähekontrollitud, sest tähtis on ju nende odavus, et saaks rohkem müüa. Kuigi nendes on toimeained küll vastavad, kuid tablettide koostise sideained on organismile mürgised või tekitavad allergiat. Head ravimid aga on kallid ja rahvale kättesaamatud. Tervis halveneb, inimesed on hammasteta. Arstide vastuvõtu ooteajad on pikad – kuni ükskord arsti juurde pääsed, on haigus juba muutunud kas krooniliseks või siis ravimatuks.

Jätkusuutlikkust polegi

Reformierakond aina lubab, et elu muutub paremaks, aga kuidas küll? Inimesed ei saa oma riigis töötada ja on sunnitud tööd otsima teistes riikides. Kui juba lapsena elad kasinalt, siis jätkata peale kooli lõpetamist sellist elu noored ei taha. Pensionärid lahkuvad siit elust, noored lahkuvad siit riigist. Kuhu jääb siis meie riigi jätkusuutlikkus? Seda ei ole – ja nendes tingimustes ka ei tule!

 Kuidas küll võib valitsus loopida raha Kreekale ja tühistesse tehingutesse, kui oma riigis paljulapselised pered ja tuhanded lapsed elavad allpool vaesuspiiri ning üksikpensionärid ei suuda oma tervise parandamise eest maksta? Aga rikaste peredes tehakse laste kasvatamise asemel karjääri – nende probleem on ainult rikkuse suurendamine, rahva püsimajäämine neid ei huvita.

 Tühjad lubadused

Valitsus ei taha aru saada, et riigi heaolu tuleneb tööstusest ja põllumajandusest. Loomakasvatus hakkas alles hoogu sisse saama, kuid viimasel ajal on seegi hääbumas, sest riik ei toeta. Valitsuse arvates peab kõik toimima iseenesest – ent sõnadega riiki ei juhi, on vaja tegusid. Aga küsimusele, mille alusel siis elu meie riigis paremaks muutub, konkreetset vastust neil pole. Seda, et ühelt võtta ja teisele anda, oskab ju iga raamatupidajagi; selleks valitsust vaja ei lähe.

 Mäletan, kuidas meid Reformierakonda kutsuti selle asutaja poolt, lubades kolme aasta pärast kõigile miljonäriks saamist. Ju nad on siis saanud või mõned veel saamas? Teine suurkuju lubas Eesti viia viie rikkama riigi hulka, mida aga pole juhtunud ega saagi sellise poliitika puhul kunagi juhtuda, sest sõnad ei maksa midagi, kui pole tegusid.

 Kontrollimatu e-hääletus

Võimule peavad nad aga saama iga hinna eest, isegi mitte kuigi ausal teel. Kasutusel on ju nende endi poolt soositud e-hääletus, mis on siiani kontrollimatu. Tuhnida rahvastikuregistris ja panna hääletama ka need, kes üldsegi teadlikud pole sellest, et nad on hääletanud ja kelle poolt oma hääle andnud, – arvuti ju kannatab kõike! Ausad valimised ei maksa meie riigis midagi, nagu seadusedki, mis on venitatavad nagu kummipael; teadagi, kelle kasuks.

 Rikkad rikkamaks, riik vaesemaks

Kas tõesti on rikkad nii haavatavad astmelise tulumaksu suhtes, mis neid valusalt puudutab? Ärge kartke, rikkus ei kao kusagile, aga riik saaks jalad paremini alla! Kerkib jälle igihaljas küsimus: kas Reformierakond kardab tõesti ainult astmelist tulumaksu või ehk siiski Keskerakonda, kes oskaks riiki paremini majandada kui nemad?

Eesti rahvas, mõelge: kas riik on tugev siis, kui kõigil on seal hea elada, või ainult siis, kui hea on rikastel!?

Ausaid valimisi!

Valimised on iga kodaniku au ja kohustus seista oma riigi hea käekäigu eest. Miks siis teha seda elektrooniliselt, kui võiks minna, pidulikult riides ja hea tujuga, et lasta oma hääletussedel teiste juuresolekul valimiskasti. Või on see mingi eriline saladus, mida usaldada ainult arvutile ja nutitelefonile? Või on see siiski laiskus koos salatsemisega, mida paber ei kannata?

 Lootkem edasi?

ENSV-s oli levinud ütlemine: töö on auasi, palk pisiasi, äraelamine oma asi! Nüüd kehtib kõik sama, ainult selle vahega, et nüüd töö on õnneasi. Seda ju kõigile ei jätku!

Praeguseks pole Vabariigi President siiski veel oma sõna öelnud Riigikogu ja valitsuse moodustamise kohta. Loodame siiski, et talle läheb korda iga inimene meie riigis, mitte ainult „rikkad ja ilusad“. Parimat meile kõigile!

 E. SÜNDEMA, Paldiski

Jaga |