Eestimaa saatuse meelevallas

Teadmatus sellest, mida homne toob, on pannud rahva muretsema tuleviku pärast. Ent need, kes julgevad kahtlustest avalikult rääkida, sildistatakse sallimatuteks ja tagurlasteks. Seepärast pigem vaikitakse, lootes, et pagulaste ja haldusreformi karikas koduvallast võimalikult valutult mööda läheb. Eestlasest on aretatud jaanalind, keda enesealalhoiu instinkt sunnib pead liiva alla pistma.

Mida suurem, seda parem

Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda. Seda, mida paisutatud omavalitsusüksus inimestele tähendab, näitasid mõne aja eest tasakaalukad hiidlased, kes viimases hädas plakatitega tänavale tulid ja valla äärekülade elanikest teerullina üle sõitva vallavanema kukutasid. Hiidlaste pahameel polnud aga suunatud vaid kohaliku arrogandi vastu. Pigem aimus sealt üldisem rahulolematus.

Kui põigata hiidlaste juurest üle mere Saaremaale, siis sealgi on märgata suure, tervet saart hõlmava hiidvalla mõtte vaikset mahakäimist. Teatas ju Kuressaare volikogu esimees president Ilvese külaskäigul toimunud kohtumisel, et linn pole eriti huvitatud suurvalla loomisest ja oma positsioonide loovutamisest teiste, nõrgemate valdade arvel. Pigem oodatakse, mida mujal ette võetakse, ning siis otsustatakse, kas asjaga kaasa minna või ühinemisvõidujooksu eirata.

See oli ootamatu tagasilöök muule Eestile eeskujuks toodud Saaremaa ühisvalla moodustamisel.

Samasugust leigust on ilmutatud nii Valgas kui ka mujal Lõuna-Eestis. Gigantomaania hakkab tasapisi lahtuma.

Miks valitsus sellist haldusreformi nii väga tahab?

Maapiirkondade inimesed kogevad omal nahal, kuidas elutähtsad teenused neist järjekindlalt kaugenevad.

Enamik postkontoreid on suletud ja Omniva (endine Eesti Post) juhtkond lubab protsessi peagi võiduka lõpuni viia.

Swedbank on kontoritevõrgu koomale tõmmanud ja pangaautomaadid vaid suurematesse linnadesse jätnud.

Koolide sulgemine viib küladest maa soola ja sunnib lastega peresid keskustesse kolima.

Maa jookseb inimestest tühjaks. Nüüd on plaan sulgeda ka enamik vallavalitsusi, et võim saaks tegutseda omatahtsi, külast kaugel ja inimestest eemal.

Haldusreform on kirjutatud koalitsioonileppesse ja viiakse läbi vääramatu jõuna ka siis, kui selgub, et praegune liitmiskava polegi kõige geniaalsem ning Eesti-sugusele väikeriigile sobivaim.

Lühidalt näeb Reformierakonnale üliolulise seaduse rakendumine välja järgmiselt. Juba sel kuul jõuab haldusreformi seaduseelnõu ministeeriumidesse kooskõlastusringile. Valitsuses on seadus kavas heaks kiita hiljemalt 26. veebruaril. Riigikogul tuleb seadus kiirkorras vastu võtta hiljemalt 2016. aasta 1. juuniks, et see saaks juulis jõustuda. Koos volikogude valimistega 15. oktoobril 2017 peaksid jõustuma ka omaalgatuslikud ühinemised. Neis omavalitsustes, kus ühinemistega kaasa ei minda, planeeritakse 1. augustil 2018 erakorralisi valimisi.

Rahaga või rahata?

Haldusreformi, nagu ka riigi õhemaks retsimist ja muidki ettevõtmisi põhjendatakse vahendite nappusega. Ometi suudame ühena vähestest NATO riikidest kulutada riigikaitsele enam kui 2% SKT-st. Hoiame ministeeriumides tervet armeed dubleerivaid menetlusi teostavaid ametnikke – samal ajal, kui otseselt õigusrikkumistega tegelevate politseinike arv on viidud miinimumini ning tugiteenusetöötajad koondatud allapoole teenuse normaalseks tagamiseks vajalikku piiri.

Suudame hoida töös politiseeritud maavalitsusi, kelle panus maakondlikku arengusse on muutunud marginaalseks jne jne. Raha pole Eesti riigist kadunud, nagu väidab valitsus, ning sellepärast poleks küll mõtet tegelda haldusreformi sildi all ääremaade väljasuretamisega.

Jah, meie riigiaparaat on kohmakas ja osa omavalitsusi jätkusuutmatud, ent olukorda ei tule kohendada mitte inimeste heaolu arvelt, riigi sisejulgeolekut kahjustades, haridusasutusi koondades ja omavalitsusi küladest kaugele tõrjudes.

Haldusreform peab algama keskvalitsusest

Haldusreform alaku peamisest – keskvalitsusest. Suur osa valitsuse ülesannetest on võimalik delegeerida omavalitsustele, muidugi jagades siis ümber ka eelarve. Meil pole tarvis nii arvukalt ministreid ega tohutut ametnikearmeed.

Kaotada tuleb maavalitsused kui oma otstarbe minetanud institutsioonid. Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest pole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi,  mis elanikest tühjeneb. Valdade ühinemistel tuleb tagada, et ametnikud jätkaksid vastuvõttu ka väiksemates keskustes. Mitte inimene ei pea tulema ametniku juurde, vaid ametnikul tuleb leida viisid, kuidas tegelda inimeste muredega nende kodu lähedal. Igasse suuremasse keskusesse peab jääma sotsiaaltöötaja, kes on valmis kohalikke toetama.

Veel pole hilja anda hingetule haldusreformile inimlik sisu. Selleks tuleb rääkida kohaliku rahvaga, mõista nende hirme ja lootusi ning leida ühine keel. Veel on aega üheksa korda mõõta, kuigi rahvast võõrdunud valitsus kibeleb kuldlõiget sooritama.

[esiletõsted]1:

Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda!

Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest pole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi, mis elanikest tühjeneb.

ALAR NÄÄME, Tallinna Kesklinna vanem

[fotoallkiri] ARUTAME VEEL: Haldusreform on koalitsioonileppes sees ja viiakse läbi vääramatu jõuna ka siis, kui praegune liitmiskava pole Eesti-sugusele väikeriigile sobivaim. Kuid Keskerakond korraldas suvel ja sügisel riigikorralduse alaseid arutelusid mitmes omavalitsuses. Pildil kohalik rahvas 3. septembril Harjumaal Ristil. Foto Urmi Reinde

Jaga |