Meie riigil olgu oma raudtee

Mulle jääb arusaamatuks, miks ometi ei lasta meie raudteel töötada segamatult ja iseseisvalt nagu see käis esimese Eesti Vabariigi ajal. Selgemast selgem on asjaolu: poleks olnud erastamist, poleks läinud vaja tagasiostmist. Nagu selge on seegi, et riigi mõne suurettevõtte või selle osa mahamüümisega ei täideta riigikassat.

Kas ositi mahaparseldamine? 

Miskipärast kostab jutte just raudtee vedude poole mahamüümisest. See oleks kõige ohtlikum variant – selline tulevik on kõige kõikuvam. Näiteks: müüme täna maha, sest vedusid on vähe; ent vaevalt saadakse müüdud, kui vedude maht järsku kellegi või millegi arvel järsku suureneb ning riigil oleks võimalik raudteest olulist kasu saada; kuid siis juba vedusid tagasi ei osta – ega uus omanik kindlasti kõige rumalam ole.

Mida praegu ette võtta? Paratamatus oleks sel juhul töötajate koondamine, mida kavatsetaksegi teha. Kuigi see kõlab ebameeldivalt, tuleb sellest emotsioonideta aru saada. Paljudel, kes kaotavad töökoha, polegi lihtne uut leida. Nii mõnedki töötajad lahkuvad ise, ootamata sundust.

Kits kärneriks ka raudteel 

Õigustatult on tõstatanud küsimus: kas Eesti riigil ikka oli raudtee mahamüügil usaldust vääriv partner? (Vt ka: Priit Karumaa, Kas viga oli Eesti Raudtee erastamine või tagasiostmine? Kesknädal 13.02.2008)

Vaatamata sellele, et mitmeid sulitsejaomadustega soovitajaid-“erastamisnõustajaid“ oli juba võidud kogeda, polnud viimanegi kõige ausam ja õiglasem. Raudteede erastamise juhud on näidanud, et eraraudteedel pole liiklusohutus korras, tekib praagijuhtumeid ja isegi õnnetusi. Ometi palgati Eesti raudtee erastamiseks nõuandjad just sellisest riigist, kus endil kurbi kogemusi erastamisega sissekõrbemisest – Inglismaalt. Vaevalt et nood nõustajad oleksid öelnud, et „ärge lolli tehke, et raudtee maha müüte“, vaid kiitsid ainult takka, sest 70 miljoni krooni eest pidi ikka midagi ka tegema. Kenake summa mittemillegi eest! See tõde ilmnes juba erastamisprotsessis – uus omanik BRS venitas võileivaväärse ostusumma äramaksmisega ega asunud otsekohe tegema investeeringuid Eesti raudteesse (vastavalt lepingule pidi neid tehtama peaaegu kolme miljardi krooni ulatuses). Juba nende tegematajätmiste põhjal oleks pidanud kohemaid lepingu katkestama – ning jama oleks jäänud olemata!

Loomulik, et ükski välismaine investor ei tule meie eluolu parandama, vaid tullakse ikka põhiliselt omi taskuid täitma. Nii ka BRS püüdis suurt kasumisummat välja viia, kuid tolleaegne valitsus peatas selle õigeaegselt. Tehti  niigipalju!

See võiski olla kõige olulisem raudtee tagasiostusumma määramisel. Meelde jäävad kunagise peaministri krokodillipisarad Riigikogu ees seda summat haletsedes: 2,35 miljardit – mida kõike oleks selle raha eest saanud teha, Eesti riigi elu oleks võinud lausa ringi pöörata!!! Samas ta ei teadnud (või ei tahtnudki teada), kui palju mitu korda suuremaid summasid selle viie aasta jooksul Eestist välja viidi.

Huvitaval kombel oli Riigikogu tagasiostul nii üksmeelne, milline ta polnud varem vist kordagi olnud. Kus oli aga Riigikogu vastuüksmeel raudtee mahaparseldamise ajal?

Tavainimest paneb imestama raudteele riigipoolsete dotatsioonide pealemaksmine. Edelaraudtee on erakätes – järelikult peab see firma omadega ise välja tulema, omi tulusid-kulusid tasakaalustavalt reguleerima. Tegelikult esitab ta aga järjest suuremaid abirahanõudmisi, kuigi samas on reisivedu pigem halvenenud, rongiliiklus on kujunenud ennekuulmatult kaootiliseks.

Käib meil ka keskustelu, et „miks raudtee üldse tagasi osteti – oleks ikka võinud jätta ostmata“. See on üle mõistuse väär seisukoht! Kui Ameerika onu soovinuks  raudteest lahti saada, oleks ta selle ikkagi maha müünud. Ainult et – kellele? See on teadmata... Võib-olla sellele, kes oleks raudteed tahtnud vanaraua pärast? See aga oleks olnud Eestile täielik katastroof, mida isegi enam taga nutta poleks jõutud.

Seepärast veelkordselt olgu öeldud: Eesti raudtee tagasiostmine Eesti riigile oli ainuõige samm!

LEO NARBEKOV, Sonda, Ida-Virumaa

[fototekst]  Ega ometi Eesti raudtee lõpp-punktiks saa raudteemuuseum?

Jaga |