Venemaa kriisitõrje eripära

Kui räägime Venemaast, siis peame teda vaatlema ennekõike kui postsovetlikku riiki koos kõige sellest tulenevaga. Kõige iseloomulikuma joonena peab mainima plaanimajandust.

Venemaa majanduse lähiajalugu

Jäägu siinkohal igat sorti majandusteadlaste vaielda ja otsustada, kas majanduse arengut on üldse võimalik planeerida. Isiklikult kaldun arvama, et seda edukalt teha on ikkagi väga ja väga raske. Ometigi elas üks kuuendik maailmast just nimelt sellise nähtuse mõjusfääris, ning selle mõju on siiani tuntav.

Seda, mis toimus Nõukogude Liidus, ei saa alati  hinnata nüüdisaegsete majandusmudelite kaudu, sest kõike üritati kindlast keskusest reguleerida. Nii suunati suur osa majanduse koguproduktist otseselt poliitiliste eesmärkide täitmisele, toetati erinevaid poliitilisi režiime, kes üritasid asuda sotsialistlikule arenguteele või lihtsalt jätsid sellise mulje. Palju vahendeid kulus ka külma sõja pidamisele. Ühesõnaga, palju toetati projekte, mis võib olla olidki õigustatud riikliku julgeoleku seisukohast, kuid mõjusid laastavalt majandusele tervikuna.

Eelmise sajandi 70-ndatel algas N. Liidus (NL) selge stagnatsioon, mis oli seotud demograafilise võimetusega ning ka raskustega lõpptoodangu turustamisel. Kuna NL-i majandus polnud kuidagi seotud vaba konkurentsiga, tõsteti tootmise efektiivsust ennekõike tootmise spetsialiseerumise süvendamise abil. Tekkisid suured tööstusgigandid, mis pidevalt nõudsid uusi oskustöölisi. Samad gigandid avaldasid tugevat mõju ka demograafiale, sest sageli moodustusid tehaste ümber terved uued linnad, ning seda saatis nähtus, mida Venemaal hetkel nimetatakse „külade tühjenemiseks". Ettevõtete suurendamise ja regionaalse tööjaotuse kaudu suutis NL üllatavalt hästi konkureerida lääneriikidega, turustada oma toodangut ning isegi näidata häid majanduskasvu tulemusi. Kuid seda vaid mingi ajani.

Alates 1970. aastatest, pärast naftašokki, jäi NL-i jaoks ainsaks avatud Lääne turuks süsivesinike turg. Samas püsis naftahind kõrge, ning naftatulud voolasid ohtralt riigikassasse. Majanduselu edendamise nimel astuti isegi mitmeid poliitilisi samme, nagu näiteks vastastikused desarmeerimisprojektid USA-ga. Püsivat efekti see aga ei andnud, sest NL-i mõjusfääri alalhoidmine nõudis pidevalt suuri kulusid, ning, nagu enne mainitud, ei arvestatud sealjuures sugugi majandusliku reaalsusega. Muidugi tehti lisaks ka palju valesid otsuseid. Selle üheks näiteks on kõrgtehnoloogiliste seadmete ostmine lääneriikidest, mis tõi lõpuks kaasa NL-i mahajäämuse selles valdkonnas.

Sõjas võitjaid pole

Muidugi ei kulgenud külm sõda eriti edukalt ka NL-i põhilise vastase USA jaoks. Nii võib kindlalt väita, et külmas sõjas võitjaid polnud, kui mitte arvestada rahvusvahelisi suurkorporatsioone, kes olid kaudselt nii USA kui ka NL-i põhilised võlausaldajad. Ei saa öelda, et ka USA oleks selles situatsioonis adekvaatselt käitunud. Sisuliselt puutus USA kokku analoogilise probleemiga kui NL - tarbimuse kahanemisega.

Tarbimine on seotud demograafiaga ja terve rea muude nüanssidega, kuni inimese füsioloogiliste vajadusteni välja, ega saa lõpmatuseni kasvada. Selle asemel, et leida kitsaskohad tootmise korraldamises, hoopis hakati kontrollimatute tarbimislaenude abil toetama tarbijat ennast. Sellest perioodist saigi alguse postkapitalistlik laenurahal põhinev majandussüsteem, mille kriisi praegu omal nahal tunneme.

Venemaa on hetkel rinda pistmas täiesti banaalse ületootmiskriisiga, millele lisab vürtsi kohaliku koloriidiga ökonoom-idiotism. Rahvusvahelise krediteerimise kriis on siinkohal puht teisejärguline. Venemaa kriisi fundamentaalseks põhjuseks on majanduse struktuurne disproportsioon ja majanduse mõningane nõrkus.

Venemaa postsovetliku majandusarengu võiks tinglikult jagada etappideks. Neist esimene kujutas endast Gaidari valitsuse katseid stabiliseerida olukorda, kus Vene rubla hüperinflatsiooni tingimustes ei suutnud enam oma eesmärke täita. Selles keerukas olukorras üritas Gaidar inflatsiooni peatada hindade vabakslaskmise ja monetaarse baasi piiramise kaudu. Kahjuks aga tõid need meetmed, koos peaaegu olematu krediidisüsteemiga, kaasa olukorra, kus ei tööstus ega põllumajandus ei suutnud enam edasi funktsioneerida. Kõige selle tulemusena muutus 1992. aastal järgmiseks kaheks aastaks Venemaal ainsaks kindlaks maksevahendiks USA dollar.

Venemaa IMF-i haardes

Teine etapp (1994-1998) kujunes IMF-i täielikuks peremehetsemiseks. On ilmselge, et IMF ei viinud reforme läbi altruismist, vaid tegi seda ennekõike Pariisi Klubi ja USA huvides. Venemaa monetaarne baas seoti jäigalt IMF-i krediitidega, avati kogu Venemaa turg impordiks, viidi läbi kauboikapitalismile omane ärastamisele sarnanev erastamine. Kogu Venemaa majandus üritati siduda USA finantssüsteemiga. Kõik need meetmed võimaldasid ellu jääda vaid ekspordile orienteeritud majandussektoritel ning kõik ülejäänud oleks määranud hukule. Õnneks peab märkima, et IMF ei suutnud igal pool oma tahtmist täiesti peale suruda, sest Venemaa, vaatamata oma tõsiselt räsitud olukorrale, oli siiski tuumariik ja suutis vahelduva eduga ajada ka iseseisvat poliitikat. See periood on kõigile meelde jäänud president Jeltsin enamasti ebaadekvaatse, kuid omamoodi armsa käitumisega.

Ka USA allikad mainisid pidevalt, kui tubli on Venemaa, kes vaatamata oma raskele seisule on asunud õigele, demokraatia teele. Teisisõnu tähendas see muidugi seda, et Venemaa kuulas sõna ja tegi kõike, mida talt nõuti. IMF-i rahastamisskeeme alailma saatsid erinevatel tasanditel toime pandud riisumised, mis on tasapisi ka ajakirjandusse jõudma hakanud. Siinkohal peaks rõhutama, et need riisumised ei toimunud kaugeltki mitte ainult Vene poole poolt. Ilmselt hakkab info nende sündmuste kohta liikuma mitmekümne aasta pärast, kui kõik protsessis osalenud selle ilma mõjukad isikud on juba parematele jahimaadele lahkunud.

„Suure Karu" ärkamine

Kindlasti oleks rahva seas kõige populaarsem poodnik, kes oma kaupa kõigile soovijatele tasuta jagaks ja vajaduse korral ka lõunasöögi välja teeks. Asjaolu, et ta sedaviisi oma äri kiiresti laostab, polegi inimestele siinkohal nii oluline. Lõpuks on see ju liialt lahke ärimehe enda probleem.

Säärase alailma purjus poodnikuga võib võrrelda ka president Jeltsinit, kelle suutmatus ja soovimatus võimaldas oma tahet Venemaale dikteerida kellel iganes, sealhulgas isegi tähtsusetutel väikeriikidel. Nõnda oligi Jeltsin Läänes rohkem hinnatud kui oma kodumaal. Ka Eestis on president Jeltsin jätkuvalt populaarne, teda meenutatakse ikka hea sõnaga.

President Putini võimuleasumise ja oma riiki kaitsva poliitika algusega lõppes ka USA ja Venemaa sõprus. Kindlasti ei saa Putini populaarsust välismaal võrrelda kadunud Jeltsini omaga. Samas on siin vastus lihtne - Putin on ennekõike Venemaa president ja peab seisma ka oma kodumaa huvide eest. Mis teised temast arvavad, polegi nii oluline. Muidugi käib ka venelaste endi seas vaidlus, kas Putinil peale välismõjude kahandamise ka muid teeneid on, kuid jäägu see juba nende endi otsustada.

Tasakaalustumine ja vaikne majanduskasv

Venemaa majanduse arengu kolmas etapp jõudis kätte 1998. aastal rubla devalveerimisega ning kestis 2002. aastani. IMF-i finantsgängsterid olid selleks ajaks riigist välja tõrjutud ning algas Venemaa stabiilne kapitalistlik areng kohalikku omapära arvestades.

Siin mängis oma osa ka Vene Keskpanga tolleaegse juhi Gerastšenko pädev tegutsemine. See väljendus keskpanga poolt majandusele pakutavate odavate laenude projekti käivitamises, mis võimaldas elustada ka siiani varjusurmas viibinud majandusharud.

Algas Venemaa majanduskasv, mis põhines eksporti soodustaval odaval rahvusvaluutal ja suhteliselt odaval tööjõul.

Kui vaadelda situatsiooni rahvusvahelises võrdluses, siis kaugenes Venemaa USA mudelist ning hakkas kasutama oma oludele kohandatud Hiina mudelit, mis väljendus nii majandus- kui ka sisepoliitikas. Hakkas ilmnema keskvõimu soov oma kontrolli tugevdada, ning lühikese ajaga tehti lõpp ka erinevate segastel aegadel kapitali kogunud oligarhide ja nende rühmituste võimule. Ühtlasi andis selle perioodi edu Venemaale võimaluse 2006. aastal tasuda ka NL-i ajast pärandina saadud välisvõla.

Alates 2002. aastast vaheldusid Venemaa Keskpanga juhtide kohal Ignatjev ja Kudrin. Nende tegevuse tulemusena hakkas rubla uuesti kallinema, ning laenud rublades muutusid tunduvalt kallimaks välisvaluutas antavatest laenudest. See hakkas Venemaa krediidisektorit uuesti siduma USA finantsmulliga. Olenedes toorainehindade kiirest kasvust maailmaturul, tõi see kaasa Venemaa finantssektori kiire kasvu, mille kapitaliseerumine moodustas 2007. aasta lõpul 100 protsenti SKP-st.

Kõik see muutis Venemaa alanud kriisi suhtes palju tundlikumaks.

Venemaa jõujooned

Kuid millises seisus on praegu Venemaa ja milliseid samme ta astub, et kriisi mõju leevendada?

Kui tahame mõista, mis olukord valitseb hetkel Venemaa võimuladvikus, ei saa me kuidagi rääkimata jätta Venemaa erinevatest mõjugruppidest ehk nagu Vene analüütikud seda kutsuvad - „eliidi konfliktist".

Venemaal on hetkel tegevad kolm suurt mõjugruppi. Nimetagem neid tinglikult reformaatoriteks, „vägilasteks" (vene keeles: силовики) ja radikaalideks.

Eredaimad reformaatorite esindajad ongi hetkel Ignatjev ja Kudrin, kes on pöörastel üheksakümnendatel kuulunud nii Tšubaisi kui ka Gaidari meeskonda. Mainisin neid kaht tegelast ennekõike seepärast, et nad on suutnud siiani püsida, kui mitte võimul, siis vähemasti võimule lähedal. Võimueliidis on neil üsna omapärane positsioon. Ei saa öelda, et neid eriti sallitaks. Ennekõike on nad teiste silmis ebausaldatavad, kuna rajavad oma seisukoha põhiliselt Wall Streeti analüütikute positsioonidele, ning omal ajal on nad liialt agarasti teeninud rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huve.

Samas on nad aga ainsad kogu nn eliidist, kes üritavad teha mingeid plaane ja omavad midagi majandusstrateegia taolist. Seepärast ei saa võimulolevad „vägilased" neid ka täiesti kõrvale tõrjuda.

Ühes on enamik Vene analüütikuid ühel meelel: Ignatjev ja Kudrin on teinud hulgaliselt vigu ja Venemaale kahjulikke otsuseid, kuid ilmselt pole paremaid, kõigile osapooltele sobivaid kandidaate ka kuskilt võtta. Rõhutaksin siinkohal fraasi „kõigile osapooltele sobivaid".

„Vägilased"

Teiseks mõjuvõimsaks blokiks on „vägilased", endised ja praegused jõustruktuuride esindajad, eesotsas Vladimir Putiniga. Tegelikult algas jõustruktuuride aktiviseerumine juba endise KGB juhi Andropovi ajal. Tegemist on väga huvitava nähtusega, millest võiks kirjutada eraldi artikli, kuid kirjeldaks seda siinkohal lühidalt.

Andropovi idee seisnes Nõukogude ja Lääne eliidi lähenemises - ehk Nõukogude eliit soovis maailmaasjade otsustamisel kaasa rääkida.

Idee ise rajanes Läänele jõupositsioonilt lähenemises. Nõukogude eliit pakub rahulikku kooseksistentsi ja tooraine stabiilset tarnimist ning saab vastutasuks sõnaõiguse globaalsetes küsimustes. Idee oli ambitsioonikas, kuid kahjuks teostamatu. Lääne eliidi näol on tegu ennekõike mitme põlvkonna majandusinimestega, kes valdavad kapitali ning on oma impeeriume üles ehitanud kui mitte aastasadu, siis aastakümneid. Vene eliit oli aga peaaegu eranditult eriteenistuste-taustaga ega omanud majandusest mingeid teadmisi, samuti puudus neil ka kapital.

Osaliselt lahendati kapitali probleem oligarhide vara brutaalse ümberkantimisega (meenutagem Berezovskit ja Hodorkovskit). Ometi ei soovita Läänes seda kontingenti eriti aktsepteerida ning ka Vene enda spetsialistid süüdistavad „vägilasi" täielikus majanduslikus tölpluses. Ilmselt mitte alusetult. „Vägilastel" on Venemaal suur, aga mitte absoluutne võim. Samas esineb nende puhul mitu olulist kitsaskohta.

Esiteks, nad on majandusküsimustes, kergelt öeldes, ebapädevad. Majandusele lähenetakse sageli seisukohast, et see peab olema ennekõike mõjutusvahend välispoliitikas. Selle seltskonna poolt lendu lastud hüüdlausegi kõlab tõlkes nii, et uusi alasid vallutame pankade, mitte tankidega (vene k. - Берём не танками, а банками). Tegelikult pole see lähenemine uus ega originaalne. Selliselt käituvad ka paljud Lääne ärieliidi esindajad (meenutagem kasvõi sõda Iraagis USA majanduskriisi edasilükkamiseks). Eelkõige süüdistatakse „vägilasi" pigem majanduslike eesmärkide ilmses ignoreerimises poliitika kasuks.

Teiseks, neid saadab tüüpiline eriteenistuslaste kutsehaigus ehk totaalne paranoia. Kui arvestame, et Putini-Medvedevi suhted pole kaugeltki mitte pilvitud, siis ka abiliste kaasamisel saab valiku aluseks lojaalsus, mitte aga pädevus.

Radikaalid

Kolmandaks osapooleks on radikaalidena tuntud üsna kirev seltskond, kes koosneb kommunistidest, limonovlastest ja osaliselt ka Žirinovski liberaaldemokraatidest. See survegrupp kaotab stabiilselt toetajaid ning nende hiilgeaeg jääb samuti eelmise sajandi üheksakümnendatesse. Esiteks, neil puuduvad karismaatilised liidrid, Žirinovski klounimängimist võetakse pigem tsirkusena, ning, teiseks, neil puudub Venemaa tuleviku kohta nii poliitiline kui ka majanduslik nägemus. Paljud Vene analüütikud näevad selles klannisüsteemis Venemaa olulist nõrkust ning loodavad, et kriisiga kaasneb ka positiivne moment - selle klannisüsteemi krahh.

Praegune kriis

Kriisi algus oli Venemaa jaoks üsna positiivne. Kui maailmas  fondi- ja kinnisvaraturg muutusid ebausaldatavaks, siis suur osa emiteeritavast likviidsusest liikus just nimelt naftaga seotud sektorisse, ning naftahind tõusis taevastesse kõrgustesse. See võimaldas Venemaal luua arvestatava ohutusreservi, millest hiljem erinevaid majandussektoreid toetada. Samas aga tähendas see probleemide lükkamist homse peale. Mingit konkreetset lahendust pole Venemaa siiani leidnud.

Kriisiga ei kaasne muidugi ainult negatiivsed nähtused, sest paljusid vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid on võimalik läbi viia just rasketes oludes. Nii on käest lastud palju häid võimalusi, näiteks üldise tarbimise vähenemise paanika taustal vähendada importi ja proovida leida asendustooteid kodumaiselt tööstuselt.

Selles olukorras oleks Venemaa valitsusele inflatsioon kahtlemata kasulik, kuna sellejuures naftahinnad kindlasti ei langeks, vaid pigem kasvaks, mis aitaks tasandada isegi importkaupade hinna tõusu tarbijale. Nimelt saab inflatsiooniefekti tasakaalustada riigieelarvest eraldatava toetuse abil ning hoida tavakodanike elatustaset enam-vähem stabiilsena. Siiani on Venemaa nende toetuste najal päris hästi vastu pidanud. Kuid ehkki raha veel jätkub, kahaneb see kiiresti ja laekumised pole enam endised. Lisaks sellele on tihti kuulda proteste nende eraldiste õigluse koha pealt. Altkäemaksud ja onupojapoliitika, mis toimib toetuste määramisel, vähendab seda efekti oluliselt.

Selge on see, et kuni naftahind püsib kõrgena, ei loobu Venemaa valitsevad jõud deflatsioonist ja toetuste süsteemist. Ehk, teisisõnu, valitsevatel „vägilastel" ei paista valmis olevat tegevusplaani. Siin peab muidugi arvestama, milline stsenaarium rakendub USA-s ja kogu maailmas. Inflatsiooni rakendumisel ei muutu Venemaa valitsemises ilmselt midagi. Deflatsioon aga võib kaasa tuua suuri muutusi.

Kindel on see, et Venemaal hakkab üha rohkem domineerima Hiina ja Vana-Euroopa ärieliit ning tõsiselt väheneb USA mõju. Kindlasti kutsuks deflatsioon esile tõsised konfliktid seni Venemaad valitsenud elitaarsete gruppide seas ja ootama peab tõsiseid muutusi. Kahjuks on aga hetkel raske midagi kindlat väita. Peab ootama ja vaatama, mis samme astuvad arenenud tööstusriigid. Sellest sõltub paljuski ka Venemaa käitumine.

PRIIT KARUMAA

Fototekstid:

VÄGILANE: Putin on just karu  „taltsutanud".

PUHASTUSTULI: Eelkõige provintsis on Venemaa üks suurimaid probleeme - vana ja lagunev elamufond - laastavate tulekahjude tõttu oma lahendust leidmas. Külmade tulekuks lubavad võimud kõigile tulekahjus kannatanutele nõelasilmast tulnud elamise ning kompensatsiooni kaotatud vara eest.

Jaga |