Rukkilillemärgi saatus ja staatus

UDO SUURTEE,      19. märts 2003


15. jaanuari Kesknädalas kirjutas Jaan Niin "Rukkilill jälle poliitikas", et ta luges ajalehest Estonija artiklit, kus Lennart Meri annab teada oma valimisolekust jätkata okupatsioonivõimude all kannatanud inimeste austamist "Murtud rukkilille" märgiga. Jaan Niin märkis aga, et tema meelest peaks seda tegema hoopis praegune riigipea Arnold Rüütel, kuna märk ei ole Lennart Meri isiklik asi, vaid riiklik tähelepanuavaldus. Olen Niine artikli seisukohtadega nõus, lisan aga paar täiendust.

Ma ei tea, kas märgi "Murtud rukkilill" autor on Lennart Meri ainuisikuliselt või on selle taga terve "autorite kollektiiv", aga selle suure asja tegemisele kaasas ta Memento küll üsna omapärasel viisil.

Rukkilille märk valmis Kadrioru vaikuses

Aastaid tagasi said mitu Memento meest presidendi kantseleist kutse ilmuda presidendi juurde. Kohale jõudnud, selgus, et toimub arutelu "Rukkilille" märgi saatuse ja staatuse üle. Ilmnes, et märk on juba valmis. Milleks seda kogunemist vaja oli, on tänini selgusetu, sest meie ainus ettepanek - märki levitada ja tutvustada maakonnalehtede kaudu - keelati ära. Seda põhjusel, et maavanematega olla veel kooskõlastamata. Maavanemad sooritasid oma visiidi presidendi juurde tõepoolest mõni päeva pärast meid. Jäigi mulje, et märk töötati välja nii Memento kui ka maavanemate seljataga.
Jaan Niinega lähevad meie arvamused lahku märgi üleandmise osas. Märk on tõepoolest "Mere murtud rukkilill" (Niine sõnastus), mis valmistatud tundmatu(te) autori(te) kavandite järgi riigi kulu ja kirjadega, aga tema kandmise õigus on nii eesti talusid põletanud hävituspataljonlasel kui ka neist taludest Siberisse küüditatud maameestel! Vabandage väga, mina küll ei soovi, et mind märgikandjana kunagiseks talupõletajaks peetakse. Seepärast ma seda märki ei kannagi. Pealegi ei pea ma end murtuks, pigem muserdatuks…

Kes on kannatanu, kes kannatuste põhjustaja?

Meri otsustas repressioonide all kannatanuiks tembeldada kõikide võõrvõimude poolt räsitud inimesi, aga oleks pidanud ikkagi mingi piiri tõmbama, kes on kes ja kes mida ära teeninud. Muidu on tulemiks täielik nonsenss. Toon ühe näite.
1940. aasta suvel, ainult paar nädalat pärast Eesti vajumist N. Liidu rüppe, hakati Saaremaal "riigivastaseid" Vassili Riisi kabinetti ülekuulamisele vedama. Siis oli omariikluse vaenlane Hendrik Allik üks neist püüdjaist ja kohalike, veel roheliste noorte dresseerijaks. Oma kunagistes intervjuudes on ta neid fakte ise kinnitanud, et oli aktiivne uue korra looja ja represseerija.
Sellest hoolimata oleks pidanud ka seltsimees Alliku rinda ehtima "kannatanu"-märk, sest bolshevikud kinkisid temalegi viisa viieks aastaks vangilaagrisse. Kui ekspresident Meri peab normaalseks, et seltsimees Allik seisab kõrvuti koos oma ohvritega, märk rinnas, siis meie siin, mehed metsast, nii ei arva. Meril võiks tekkida kahtlus vaid ühes märgilunastuse nüansis - kas Tiit Madissonile anda või mitte? Ega ei tea küll.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)