Vello Rekkaro: Teaduse rakenduslikke probleeme

23. november 2005


Ilmunud: Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised nr 6 2005 lk 3-10

„Võim ei riku inimesi. Aga kui lollid
pääsevad võimule, rikuvad nad võimu."
George Bernard Shaw (1856– 1950)

Objektiivsus ehk tõelevastavus
Teadustööle esitatavates sisulistes nõuetes esilduvad originaalsus, objektiivsus, tolerantsus, tõestatavus-kontrollitavus jt (Aarma 2003, lk 69). Teadustöö metoodika alused, mille koostamist meie kõrgkoolide õppematerjaliks alustas akadeemik U. Mereste juba 1985. a, reastatakse teadustööle esitatavaid sisulisi nõudeid. Teadusliku käsitluse kriteeriumide loendis asetub teaduse põhitunnuse, originaalsuse järel teisele kohale objektiivsuse ehk tõelevastavuse taotlus, mille all mõistetakse püüet avastada ja kirjeldada mingi nähtusega seotud tõelisi põhjusi, nende tõelisi omadusi ja seaduspärasusi. Ja seda hoolimata sellest, kas need järeldused on kooskõlas üldlevinud arusaamade, tavade, moraali või hea tooniga, isegi vastava ala suurimate autoriteetide arvamustega jne.
Objektiivsusega ühenduses tõstatub küsimus teaduse ja terve mõistuse vahekorrast. Terve mõistus on inimesele intuitiivselt omane võime kujundada arvamusi kõige tema ümber toimuva kohta. Terve mõistuse alusel formuleeritud seisukohad on tavaliselt niisugused, mille puhul arvatakse, et järeldus on igaühele palja silmagagi näha. Terve mõistuse tähtsus on teaduses suur, ent teadus ei ole sama, mis terve mõistus. Nende vahekorda väljendab hästi tees: teadus kasvab terve mõistuse pinnal, ent vabaneb selle mõjust sedamööda, kuidas ta läheneb täiuslikkusele. Teadus hakkabki oma erifunktsiooni ühiskonnas täitma alles siis, kui ta on suuteline ütlema ka midagi niisugust, milleks inimene oma lihtsalt terve mõistusega ei ole suuteline (Ibid., lk 75).
Terve mõistuse (või mõtlemise) võimaluste piiratus tuleneb enamasti mõtlemisviisi inertsusest. Mõtlemisel tuginetakse alati varasematele teadmistele, need ei tarvitse aga mitte alati asjade olemust õigesti peegeldada. Teaduse ajalugu näitab, et üks osa omal ajal üldiselt teaduslikuks peetud teadmistest on olnud äärmiselt ebatäpsed, teised aga ka lihtsalt väärad, mistõttu neid on tulnud hilisemas teaduse arengus kas tundmatuseni täpsustada või isegi kõrvale heita. Pole põhjust arvata, et kõik meie ajal teaduslikuks peetav on sajaprotsendiliselt teaduslik ja jääb selleks, ilma et selleski ei tehta kord tulevikus olulisi korrektiive. Siis selgub kõigile käegakatsutava tõsiasjana, et mitmed teaduslikuks peetud seisukohad on olnud õigupoolest ebateaduslikud ning nende alusel terve mõistusega formuleeritud arvamused on olnud eksiarvamused. Tavalise mõtlemise ja teadusliku mõtlemise tähtsam erinevus on, et viimane on või vähemalt taotleb järjekindlalt olla eelarvamustevaba.
Teaduslik mõtlemine kaitseb ennast terve mõistuse inertsuse, eelarvamuslikkuse ja erapoolikuse vastu sellega, et on või vähemalt püüab olla rangelt loogiline ja rakendab järjekindlalt mõtlemismetoodilisi võtteid ja -meetodeid, mis aitavad eemaldada subjektiivseid eksimusi. Ühenduses objektiivsuskriteeriumiga tähendab see, et seni, kui ollakse veel väga oma terve mõistuse kammitsas ja juhindutakse teadusliku töö juures kogu aeg sellest, mis nagu palja silmaga nähtav, ei ole veel eeldusi nähtusi päris objektiivselt käsitleda.
Terve mõistus ei ole midagi kivinenut või muutumatut. Ta kohandub suurepäraselt teadusega ja allub kergesti koolitamisele. Kes on teaduslikust seletusest aru saanud, selle terve mõistus töötab juba teisiti (rõhutus – V. R.). Samas on terve mõistuse poolt dikteeritu ja teaduslikult objektiivse vahekord väga keerukas. Kui ühelt poolt on ilmne, et terve mõistus orienteerub vastavalt teaduse arengule ümber, siis teiselt poolt tuleb alati arvestada, et ka teaduslikult koolitatud inimese terve mõistus võib petta (Ibid., lk 75,76).

Maa kujust läbi aegade
Inimkonna ettekujutused ja teadmised Maa kujust ja mõõtmetest on teinud läbi suure arengu, alustab A. Ellmann ülevaadet meie teadmiste muutumisest selles osas viimase kolme aastatuhande vältel. „Kõige varasemate säilinud tõendite kohaselt kujutati enam kui kolm tuhat aastat tagasi muistses Mesopotaamias Maad lameda kettana" (Maa Universumis 2004, lk 20). Kui jõuti selgusele, et Maa ei ole lame, püüti saada selgust – missuguse kujuga Maa siis ikka on? Teesi Maa kerakujulisusest püstitas esimesena Pythagoras (u 570–497. a eKr), kuid alles pärast Aristotelese (384–322. a eKr) esitatud Maa sfäärilisust tõendavaid ja lapikust välistavaid põhjendusi lugesid ka teised õpetlased tema tõekspidamisi õigeks ning alles Magalhães`i (1480‑1521) ümbermaailmareisiga tõestati lõplikult Maa kerakujulisus. Aristotelese mõjul sai järgnevateks sajanditeks valdavaks geotsentriline maailmapilt, mille kohaselt tiirlevad ümber liikumatu Maa kõik taevakehad (Ibid., lk 21).
Nüüdisaegse astronoomia rajaja, poola täheteadlane M. Kopernik (1473–1543) esitas idee, mille kohaselt teeb Maa ööpäeva jooksul pöörde ümber oma telje ja aasta jooksul tiiru ümber Päikese. Ta näitas oma raamatus Taevasfääride pöörlemisest, et nii omandab planeetide liikumine selge ja arusaadava seletuse. Kuid ta aimas ka, millist häda selline selgitus võib kaasa tuua. Oma raamatu pühendas ta paavstile ja venitas nende ideede avaldamisega kuni 1543.aastani, mis siiski osutus ka tema surma-aastaks. Kui need idee teatavaks said, „läks põrgu lahti", sest see läks vastuollu Piibli endaga. Seetõttu oli Koperniku töö kiriku poolt ametlikult hukka mõistetud. „Inimesed usuvad mingit isehakanud astroloogi, kes üritab tõestada, et tiirleb maakera, ja mitte taevalaotus, päike ja kuu… See loll tahab kogu astronoomia pea peale keerata; kuid pühakiri ütleb ometi, et Joosua käskis päikesel paigal püsida, ja mitte maal", protesteeris Luther. Kogu kõrgendatud tähelepanu tuumaks oligi autoriteediküsimus, tõusnud käral oli vähe pistmist tõeotsingutega. Kuid inimestele läks rohkem korda tõsiasi, et kui Koperniku teooria on õige, siis järelikult eksivad kõige auväärsemad autoriteedid – Piibel, kirik ja antiikmaailma targimad pead. Ja kui nad eksivad selles küsimuses, siis võivad nad samahästi eksida ka muus – kogu senine elukorraldus oli ohus (Magee, lk 64, 65).
Seetõttu sobibki inimeste arusaamise arengu lugu meie planeedi olemusest selgitama teadmiste ja teaduse ning terve mõistuse vahekordade muutumist ajas. Ajaloost on teada hulganisti seiku, kui vaid vesi ja tuli, giljotiin ja pagendus said lahendiks ketserite-teisitimõtlejate jaoks, ja võim tugines tervele mõistusele. Või nagu kirjutas J. Saar seoses eesti keeles T. S. Kuhni „Teadusrevolutsioonide struktuur" avaldamisega (Sirp, 10.10.2003): „Pimeduses kobav Kopernik, kes ses valguses paistis kahtlemata hullu, ketseri, jumalasalgaja, luuletaja ja joodikuna, osutus ometi, nagu me hiljem teada saime (rõhutus – V. R.), oma ajastu ainukeseks purukaineks täppisteadlaseks, kelle järel siiani jooksevad geeniuse särast joobunud jüngrid".
Kuid G. Bruno, kes tegi Koperniku heliotsentrilisest maailmasüsteemist kaugeleulatuvaid järeldusi, mis olid teravas vastuolus üldtunnustatud vaadetega (common sense – terve mõistus!), sattus 1592. a Veneetsias inkvisitsiooni kätte ja pärast 8aastast vangistust hukati ta tuleriidal. Tänapäevase teaduse esmarajajaks peetava Galileo Galilei (1564–1642) mõistis inkvisitsioon süüdi kahel korral, ning tema kuritegu oli kahekordne, sest ta väitis Maa pöörlema ümber oma telje ja tiirlema ümber Päikese. Legendaarne on siinkohal seik, et oma elu päästmiseks ütles ta oma seisukohast lahti ja lubas mitte iial enam kuulutada patust arvamust, et Maa liigub, kuid naasnud laua juurest, kus oli vastava allkirja andnud, kuuldi teda ometi pomisevat: „Aga ta liigub siiski"(Magee 2000, lk 66).
Valitsev võim, olgu religioonile või rahale tuginev, saab endale ikka lubada nn tervele mõistusele tuginevaid otsuseid, vältimaks asjade teaduslikku käsitlust. Kuid eks oli midagi õpetlikku meile 21. sajandi teadmistepõhisesse ühiskonda Galilei sõnumis ilmaelu teadusliku käsitluse vajalikkusest versus terve mõistus, ja võimude pädevusest asjade otsustamisel tervest mõistusest lähtuvalt: „Hoidke eemale!" – oli tema sõnum võimudele (Ibid., lk 67).

Varade ümberjagamine – kinkimine ja riisumine
Tulles keskajast tänapäeva, uuemasse aega, on kohane märkida, et juba sadakond aastat on euroopalikus kultuuri- ja seega ka õigusruumis pelgalt tervest mõistusest lähtudeski selge, et ei ole võimalik tagasi saada eilset ega mullust, hoopiski aga mitte poolsajanditagust vara. Jutt 1940.-ndate aastate varade – maa, metsa, majade vm tagastamisest kuulub müstika valdkonda (Kellik 2000, lk 7,8). Tegelikkuses ei ole see võimalik ja seega ka taasiseseisvunud Eestis pole varade tagastamise käigus keegi saanud tagasi endist vara, vaid on saadud mingi tänase vara, rikkuse omanikuks. Mis siis tegelikult on toimunud tagastamise eufemismi varjus?
Omandireformi aluste seaduses, mis võeti vastu 13. juunil 1991. a, on eesmärgiliselt sätestatud §2 (1) omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks, kuid seejuures (2) omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Märkamisväärne on seejuures tõik, et Omandireformi aluste seaduses on erinevalt teistest terminitest tagastamise mõiste jäetud õiguslikult avamata (§20 annab munitsipaliseerimise, §32 erastamise, §42 vara taasriigistamise määratlused). Tagas-tamise käsitluse võib leida Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, kus seoses OAS §2 räägitakse omanike õiguste taastamisest, mitte selle uuesti tekkimisest. Võime mõttes soostuda, et enam kui 50 aastat tagasi okupatsiooniperioodil Eestis ebaseaduslikult võõrandatud varad tuleks tagastada nende endistele omanikele või nende pärijatele. Kuid tegelikkuses pole varade tagastamise käigus mitte keegi neist õigusjärgsetest subjektidest nüüd saanud tagasi 1940.-nda aasta vara, vaid neile on antud omandiõigus 1990.-nda aastate varale.

Seoses nn korteriskandaaliga 1997. a Kesklinna Valitsuse poolt mitteeluruumide eraldamisega tööandja eluruumideks, kus õigusliku ekspertiisi käigus kerkis esile mõistete "andmine" ja "saamine", mida seadus tegelikult ette ei näe, rohke kasutamine ametnike poolt, jõudsid Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Avaliku õiguse instituudi eksperdid prof R. Narits ja prof. k.t. K. Merusk järeldusele, et antud tegevuses puudub õiguslik loogika, mis tuleneb seaduste eesmärgist ja millega kahjuks pole arvestatud, ning tekkinud olukorra algpõhjuseks on seaduste nõuete eiramine, mis omakorda on üheks staadiumiks linnaametnike ebaseaduslike toimingute jadas (Rekkaro 2003, lk 29).

Müstilise tähendusega, kuid varade nn tagastamise algusaastatel lausa määrava iseloomuga on olnud OAS §12 (3) p.3 esitatud vara säilimise mõiste endisel individualiseeritaval kujul, millel samuti puudub õigusteaduslik sisu ja seletus. Vaid aastaid hiljem lisati täiendused vara kuju, väärtuse ja suuruse muutumise määra osas, kuid selleks ajaks olid otsused põhilise osa varade suhtes nende nn õigustatud subjektidele üleandmise suhtes juba langetatud. Tähelepanuväärsed on seejuures juristidest ametiisikute asjakäsitlused, kus nagu püütakse vältida õigus-teaduslikku lähenemist probleemidele, korrates kui mantrat, et tegemist on poliitilise otsusega.

Tallinna Inseneride Maja rekvireerimine
Sellise hinnangu andsid maja omanikud, Eesti Tehnikaseltside 24 esindajat, oma ühis-pöördumises vabariigi valitsuse poole 14.03.1994. a kirjaga nr 224-11 Tallinna Linnavalitsuse tegevusele Tõnismägi 7 asuva ja aastatel 1968–1972 kapitaalselt ümberehitatud endise korterelamu vägivaldsele võõrandamisele nn tagastamise kaudu. Ümberehitamise tulemusena on loodud ligi 60% olemasolevast väärtusest, sest enne ehitustööde algust oli maja amortiseerunud ja antisanitaarses seisus. Rahvaalgatusliku ühenduse Õiguslik Tasakaal liikmed Tehnikaülikoolist koos Inseneridemaja tegevdirektori T. Tiidemanniga käisid neis küsimustes 23.02.1996. a justiitsministri P. Varuli jutul, taotledes selgitust 3,9 miljoni krooni „sunnitud ärakinkimise" asjus (Järve 1996).
„Munad on pannile löödud ja omlett on valmimas," leidis justiitsminister P. Varul sobiva võrdluse iseloomustamaks õiguslikku olukorda omandireformi osas, eriti aga varade nn tagasisaajate põhjendatud ootusi seoses „omleti peatse valmimisega". Delegatsiooni liikmete vastuväited, et omandireformi aluste seadus ei näinud üldse ette „munade lõhkumist", so 1990.-ndate aastate vara jagamist 1940. aasta formaaljuriidilistele omanikele ja nende laiendatud pärijateringi kuuluvatele subjektidele, eirates teiste isikute seadusega kaitstud huve ja tekitades uut ülekohut, sundisid minister Varulit meenutama, et eelmise valitsuskoalitsiooni kätega on tõesti käivitatud OASi vastuvõtmisel arutlusel olnud kolmest võimalusest veelgi äärmuslikum variant. (Rekkaro 1996) Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 16.08.1993. a nr 741 oli Tõnismägi 7 asuv hoone tagastatud A. Reimannile; Eesti Tehnikaseltse kohustati – kanda nimetatud hoone oma bilansist maha ja anda A. Reimannile aktiga üle, Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Bürool aga registreerida hoonete omandiõiguse üleminek. Justiitsministri sõnul oli selle nn tagastamiste (rekvireerimise) puhul tegemist poliitilise otsusega. Kui Tallinna Inseneride Maja andmine-kinkimine võõramaalase omandiks oli poliitiline otsus, siis kuidas tuleks hinnata seda poliitikat Eesti riigi huvide seisukohalt?

Justiitskuritegu
„Justiitskuritegu. Baltisakslastele vara tagasi ehk Molotov-Ribbentropi pakt nr 2: 1939–1941; 1999–2000", nii on pealkirjastatud Riigikogu liikme ja ajaloolase K. Arjakase koostatud kogumik poliitilistest heitlustest Eesti Vabariigi parlamendis riigi omandi jagamise üle. Saatesõnas märgib koostaja, et 1999.a. märtsis valitud Riigikogu IX koosseisule andis president L. Meri poolt demokraatlikke tavasid rikkudes moodustatud M. Laari uus valitsus üle seaduseelnõu 96 SE, mis „avab tee järjekordsetele omandipettustele ja paneb löögi alla paljude inimeste kodud" (Justiitskuritegu 2000, lk 4).
1991. a otsustas Eesti Ülemnõukogu, et omandireformiga ei käsitleta aa 1939–1941 Hitleri kutsel Saksamaale naasnud baltisakslaste varade tagastamise ja hüvitamise küsimusi, sest nende vara oli neile juba hüvitatud. Nüüd aga on selgunud, et seadust rikkudes hakati seda vara siiski tagastama, kahjustades sellise tegevusega Eesti rahva huve, kasvatades sundüürnike arvu. Seaduserikkumise taga seisid erinevad huvirühmad – tollane võimupartei Koonderakond, Saksa saatkond ning Isamaa, kelle peaministri M. Laari tegevus reetis selgesti taotluse anda majad baltisakslastele. Täitevvõim ja valitsus ei allunud seadusele (Ibid., lk 9).
Ebaseaduslik varade võõrandamine nn õiguslikele subjektidele ehk tehisomanikele lokkas aa 1993 kuni 1996. Välistamaks seaduse võimalikku kahemõttelist tõlgendamist oli valitsus moodustanud asjatundjate komisjoni ning toetudes õigusteadlaste ja tippjuristide arvamusele esitanud 14.01.1999.a Riigikogule seaduseelnõu, kus ühemõtteliselt sedastatakse: Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile kuulunud ja Eestis asunud vara suhtes (Ibid., lk 17). Kokku anti 1941. a Saksa usaldusvalitsusele üle 902 maja, sh Tallinnas (ilma Nõmmeta) 412 maja, millede koguväärtuseks hinnati 4 miljardit krooni. Kogu selle kingituste „odüsseiast" sai ka avalikkus aimu ajaleheartiklite „Kriisi taga seadusetud tehingud" (Äripäev, 25.02.2000) ja „Majade kriminaalne võrrand. Heatahtlikud soovitused kaitsepolitseile, mida uurida vara tagastamise puhul" (Eesti Päevaleht, 30.03.2000) kaudu.

Õigeusukoguduste varade riisumine
Vene kiriku varade ümber puhkes skandaal 1998. a, kui Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon ei tunnistanud Toompeal asuvat Aleksander Nevski katedraali omandireformi objektiks ja Konstantinoopolile alluvat Eesti Apostliku Õigeusu Kirikut (EAÕK) selle osas õigustatud subjektiks, sest kiriku all olev maa on kogu aeg kuulunud riigile ega ole kunagi kiriku omandis olnudki (Sl 4.08.1998). Kirikuvarade ümber käiva vaidluse teiseks osapooleks on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK). Pikantsust varatülile lisab asjaolu, et kirikukanooniliselt on „ühes iseseisvas riigis ainult üks ortodoksi kirik" (Jäätma 2002) ja „selleks, et Jumalat teenida, ei pea just tingimata pühakoja omanik olema" (Karpa 2002).
Ajalooliselt on kirikud ja teised sakraalhooned kuulunud hoopiski kogudustele. Koguduste omandiõigused igasugusele varale on fikseeritud kõigis vastavates seadusaktides, kusjuures need õigused ei sõltu koguduste poolt moodustatud kiriku kanoonilisest jurisdiktsioonist. Mittetulundusühingute ja nende liitude seaduses on selgelt öeldud, et kirikul kui koguduste liidul ei ole õigust tema liikmeteks olevate koguduste varale. Need võõrandati aga EAÕK nn Stockholmi sinodile teatud ametnike abil ja seadusi eirates. (Sinkel 1998) Nüüdseks on nime-tatud varad üle antud Konstantinoopoli peakirikule. Hinnanguliselt on neid objekte 150 ringis väärtusega sadades miljonites kroonides (Äripäev, 4.06.2002). „Moskva patriarhaadile tundub see äärmiselt ebaaus, et Konstantinoopoli alluvad said kinnisvara päriseks, aga nemad ainult rendile", tõi I. Taro sõnumi Moskvast (SLÕl, 1.10.2003).
Tollal kehtinud seadused käsitlevad „seda äärmiselt ebaausana tunduvat" loomulikult konkreetsemalt. Nimelt Kriminaalkoodeksi §141 prim määratleb riisumist omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel süüdlasele usaldatud või tema korralduses oleva võõra vara omastamise või raiskamisena, nähes ette karistuse võõra vara riisumise eest ametiisiku poolt oma ametiseisundi kuritarvitamise teel.

Koduõiguse rikkumine eluruumide võõrandamisel
Sotsiaalselt kõige tähenduslikumad olid aga varade erastamise käigus aset leidnud eluruumide erastamise juures toimunud seadusterikkumised, mis algasid osa elanike põhiseaduslike õiguste piiramisega, võttes neilt ära õiguse erastada oma seaduslikul teel soetatud eluase, ning tipnesid nende koduõiguse diskrimineerimisega ja inimõiguste rikkumise tunnistamisega Riigikogu poolt 13. märtsil 1996. a reservatsioonide tegemisel Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel. Omandireformi eluaset puudutav on ülevaatlikult esitatud A. Kuddo artiklis „Omandireformi okkaline rada", kus ta nendib: „Sellega tõsteti Eesti omandireform inimõigustest kõrgemale" (Eesti 2000, lk 263). Lahendusteede osas pakub A. Kuddo, et omandisuhete ümberkorraldamine tuleb „viia kooskõlla Põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. See eeldab lisaks seadusandluse täiustamisele riigi ressursside märkimisväärset eraldamist omandireformiga kaasnevate vastuolude kõrvaldamiseks" (Ibid., lk 270).
Asetleidnud varade võõrandamise ulatusest saab ettekujutuse tollase majandusministri J. Leimanni esinemise stenogrammist Elamuseaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul Riigikogu istungil 17.09.1997. a, kus ta A. Liivi küsimusele Eesti riigi poolt otseselt põhjustatud kahju nendele üürnikele korvamise osas märgib: tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada ja sel juhul oleks 10 miljardit see summa, millest nad nagu ilma jäid.
Tallinna Linnavolikogu esimees E. Savisaar pidas toona vajalikuks pöörduda avaliku kirjaga president L. Meri poole, selgitamaks viimasele probleemi tekkemehhanismi ja milline roll kellelgi selle juures oli. Meenutades 13. juunil 1991. aastal Ülemnõukogu esimehe A. Rüütli poolt allkirjastatud Omandireformi aluste seaduse õiguslikku tasakaalustatust, kinnitas E. Savisaar, et kui oleks jälgitud seadust, probleemi tekkinud ei oleks. Kuid selle asemel hakkasid valitsus ja Riigikogu alates 1992.a. sügisest uusomanike õigusi ja ringi laiendama, tehes üle 30 vastava paranduse. Nende suunituslikku iseloomu avavad rahva seas levinud nimetused: „Matti Pätsi parandus", „Jaanus Betlemi onu parandus", „Liia Hänni perekonna parandus", „Pärtelpoja parandus". Kõik need seaduseparandused jõustas president Lennart Meri ilma märkusteta. Julmima neist – nn „Pärtelpoja paranduse", „mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenike laagrisse või endistesse Vene sõjaväekasarmutesse saatnud"(Savisaar 1999), suutis Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995. a tühistada.
Sisuliselt toimus varade ümberjagamine ühe inimestegrupi ärilistes huvides korrumpeerunud munitsipaalvõimu poolt riigi- ja kohtuvõimu toetusel ning kohati ka üksikute poliitikute erahuvides. Tegemist on õigusriigis lubamatu olukorraga, kus mõned isikud on kasutanud oma ametikoha õigusi ja võimalusi konstitueerivates seadustes kajastatud üldiste huvide vastaselt, rikkudes paljude kodanike põhiseaduslikke ja inimõigusi ning põhjustades neile suurt majanduslikku ja moraalset kahju.
Advokaadibüroo HETA oma „Arvamuses Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisest" 09.04.1998. a Tallinna Linnavalitsusele osundab Tallinna ÕVVTK komisjoni otsuse ja linnavalitsuse vastava korralduse seost käsitlevas osas Riigikohtu 01.11.1996.a. seadusjuhistavale seisukohale (haldusasi nr. 3-3-1-34-96), "mida ka ÕVVTK Keskkomisjon väga tihti tsiteerib: „ÕVVTK komisjoni otsus ei riku ega saagi rikkuda üürniku õigusi eluruumide erastamisel. Võib aga rikkuda linnavalitsuse korraldus, millega otsustatakse tagastada vara."

Teadmised tervendavad mõistust
Akadeemik A. Raukase ühiskonnakriitilises ja seaduste rakendamisest tulenevaid probleeme analüüsivas, „pühendatud neile tuhandetele justiitsminister Paul Varuli, Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja Eesti kohtute poolt petetud ning mõnitatud inimestele, kel polnud raha, teadmisi ega oskusi end õiglastes nõudmistes kaitsta", raamatus tõstatub korduvalt ametnike teadmiste puudulikkuse ja riigijuhtidel probleemidele teadusliku lähenemise puudumine (Raukas 2000, lk 9; 37, 52, 56).
Akadeemik U. Mereste, tollal ka Riigikogu õiguskomisjoni liige ja Tallinna linnavolikogu liige ning seetõttu ilmselt pädev neis probleemes, leiab alust nimetada olukorda „korruptsioonilõhnaliseks vandenõuks" (EPL, 3.10.1998).
Õigusteadlase asjatundlikkuse ja vaoshoitusega kirjeldab teenekas Tartu Ülikooli õigus-teaduskonna endine prodekaan P. Kask EV õigusemõistjate küündimatust ja väidetavat ringkaitset meie õigussüsteemis. (Kask 2004, lk 85) Ka tema raamatus on pühendus „äpardunud omandireformile taasiseseisvunud Eestis".
Poliitik ja ühiskonnateadlane V. Pohla üldistab omandireformiga seotult revolutsiooni ja vabaduse teemal, müütide ja õiguslikkuse paradigmal ning väidab, et Eestis rikutakse inimõigusi ja tehakse seda riikliku poliitikana.(Linnaleht, 4.04.1996) Professor M. Hint aga pöördub Euroopa Liidu ja NATO poole: palun sekkuge meie siseasjadesse; selline sekkumine oleks kooskõlas inimõiguste kaitsmisega Eestis (Postimees, 8.03.2000).
Kuna poliitikud ei oska või ei soovi küsida teadlastelt, kus on tehtud vigu ja kuidas neid parandada, siis on teadlaste eetiline kohus öelda ühiskonnale, kuidas probleeme analüüsida ja anda ka soovitusi olukorra parandamiseks. Ühiskonnateadlased seda mõne aasta eest juba üritasid, kuid kohtasid tollaste võimude ja ajakirjanduse poolt pigem mittemõistmist ja isegi halvustamist. Omandipoliitika määravast tähendusest meie ühiskonna murrangulistel aastatel ja majandusteaduse eiramisest reformide läbiviimisel – omandi ja omandiõiguse, nõudeõiguse aegumise ja igamise olemusliku, majandusliku aluse mittemõistmisest või ärasalgamisest varaliste suhete ümberkorraldamisel kirjutasin juba varem (Rekkaro 1998; Rekkaro 2003).
Rahva varade ja eriti koduõiguse kaitsmine on igal juhul eestlaste rahvana eksisteerimise eelduseks ja see on ka kõigi kodanike põhiseaduslik kohustus. Me ei saa ju nõustuda, et inimõiguslikud paktid ja põhiseaduse sätted on olnud meie võimudele pelgalt rituaalsed aktid. Kui Eesti soovib sarnaneda Põhja- ja Lääne-Euroopaga, siis tuleb esmalt lõpetada inimõigustega pahuksisse läinud omandireform ja heastada vead. Selleks saavad teadlased anda abi, poliitikuil tuleb vaid osata pidada lugu oma riigist, oma rahvast ja sealhulgas oma teadlastest.
Viidatud kirjandus

1.Aarma, A., Kalle, E. 2003. Teadustöö alused. Tallinna Tehnikaülikool.
2.Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Koostaja E. Rääts. 2000. Tallinn, TEA Kirjastus.
3.Justiitskuritegu. Baltisakslastele vara tagasi ehk Molotov-Ribbentropi pakt nr 2: 1939 – 1941; 1999 – 2000. 2000. Tallinn.
4.Järve, L. 1996. Inseneride sunnitud lahkumine. – Sõnumileht, 26.04.
5.Jäätma, K. 2002. Õigeusukiriku küsimus on Eesti iseseisvuse küsimus. – SLÕl, 8.04.
6.Karpa, K., Piirsalu, J. 2002. Moskvale alluv kirik saab 15 pühakoda. – EPL, 4.06.
7.Kask, P. 2004. Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas. Teostus Kirjastus Ilo ja Ilo Print.
8.Kellik, V. 2000. Majandusmõtteloost. Koolkondade dialoog. Tallinn.
9.Maa Universumis. Möödanik, tänapäev, tulevik. Koostanud-toimetanud Heldur Nestor, Anto Raukas, Rein Veskimäe. 2004. Tallinn, OÜ Reves Grupp.
10.Magee, Bryan 2000. Filosoofia lugu. Tallinn, Varrak.
11.Raukas, A. 2000. Kõik on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad…OÜ Võlanõudjate Kirjastusgrupp.
12.Rekkaro, V. 1996. Õiguslikust vägivallast õigusliku nihilismini. – Postimees, 16.05.
13.Rekkaro, V. 1998. Eesti ühiskond ja omandireformipoliitika. – Rmt. Eesti Vabariigi integreerumine Euroopa Liiduga – majanduspoliitika eesmärgid ja abinõud. VI teadus- ja koolituskonverentsi ettekanded-artiklid (Tartu-Värska, 25.-27. juuni 1998), lk 253-259.
14.Rekkaro, V. 2003. Majanduspoliitika rakenduslikke probleeme Eesti omandireformis. – Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised nr 3, lk 26-34.
15.Savisaar, E. 1999. Savisaar kirjutas Merile. – Kesknädal, 25.08.
16.Sinkel, J. 1998. Kirikukonfliktil on teised juured. – SLÕl, 27.08.

SUMMARY

Knowledge and Common Sense – Problems of Application in Science

Vello Rekkaro, prof., PhD

Keywords: objectivity or attempt at truthfulness, science and common sence, heretics and dissidents and power, scientific treatment, reclaim the property, restitution of ownership, mysticism and euphemism of the restitution of property, the justice crime, human rights, the property of the Orthodox congregations, Estonian ownership reform, conspiracy with stench of corruption, the lack of scientific approach, ethical duty of the scientists.
The content requirements on scientific work primarily include originality, objectivity, tolerance, provability-controllability etc. In the list of scientific treatment criteria, the second place behind the main characteristic of science – originality, is objectivity or the attempt at truthfulness. When paired together with objectivity, the question is about the relationship between science and common sense. The common sense is the person's intuitive skill to form opinions about everything around him. Science grows on the soil of common sense, but is liberated from its influence the closer it gets to perfection. Science can only start to fulfil its special function in the society when it is capable of saying things that the human with mere common sense could not say. Common sense adapts wonderfully to science and allows to be trained quite easily itself. The common sense of the person who has understood the scientific explanation is already working in a different way.
The tale of the development of the Earth's and the mankind's understanding is suitable for characterizing the way the relationships between knowledge and science and common sense change through time. There are many incidences in history where only water and fire, the guillotine and exile could solve the problem of heretics and dissidents and power relied on common sense. The authority in power, whether based on religion or money, can always allow itself to make decisions based on common sense, avoiding the scientific treatment.
Returning from the Middle Ages to the present day, to the more modern times, it is appropriate to note that, for a hundred years, the European cultural and thus also the legal space has considered it clear, even on the basis of mere common sense, that it is not possible to reclaim the property from yesterday, last year, especially from half a century ago. Talking about restitution the ownership from the 1940s – the land, the forest, the buildings etc belongs in the realm of mysticism. In reality, it is not possible and so the persons who have received restituted property in Estonia after the regaining of independence have received some kind of modern property. So what has been going on behind the euphemism of the restitution of property?
Law scientists have stated that this activity lacks legal logic which stems from the purpose of the laws and which had sadly been neglected and the initial cause of the situation is the failure to heed the legal requirements which in turn is one of the phases in the sequence of illegal acts by the municipal officials. A mystifying term that has been an almost defining characteristic during the first years of the so-called restitution of property, has been the phrase in the previous, individualized form which also lacks the legal scientific content and explanation. Some of the more remarkable examples include the forcible expropriation-confiscation of the Tallinn House of Engineers to the so-called former owner, the justice crime of so-called restitution to the Baltic Germans, since the persons who left Estonia on the basis of the contracts signed with the state of Germany are, according to the law, not even the rightful ownership reform subjects of the buildings and property in Estonia that they used to own. Somewhat delicate is also the acquisition of the property of the Orthodox congregations by the EAÕK's so-called Stockholm Sinod with the assistance of the state officials and the transfer of this property to the main church in Constantinople, stripping the Estonian Orthodox Church of the Moscow Patriarchate of this property.
However, the socially most noteworthy incidents were the breaches of law that occurred in the expropriation of residential space during the property privatization, which started with restricting the constitutional rights of some of the citizens by removing their right to privatize their legally acquired habitat and ended with the discrimination of their right to a home and the admission of human rights infringement by the Riigikogu on March 13, 1996 when making reservations in Act of Ratification of Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms Convention. The breach of laws concerned 100 000 people and the direct damages are estimated at 10 billion croons.
A number of scientists (Academicians A. Raukas and U. Mereste, prof. M. Hint, assist. lecturer P. Kask, V. Pohla etc) have dedicated their writings to the failed Estonian ownership reform or conspiracy with the stench of corruption, to those cheated and ridiculed people with no money, knowledge or skills to protect their fair claims from the officials of the state and local administrations and the courts which may have been caused by the deficient knowledge and the lack of scientific approach. Since the politicians cannot or do not wish to ask the scientists about where mistakes were made and how to correct them, it is the ethical duty of the scientists to tell the society how to analyze the problems and to give suggestions about improving the situation.
If Estonia wants to resemble Northern and Western Europe then we must first stop the ownership reform that has gone into conflict with the human rights and then rectify the wrongs. In this case the scientists can help, the politicians only have to know how to respect their country, their people and their scientists.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)